Jaapani reis - 14. päev

Jagunesime jälle kahte gruppi - kultuurihuvilised ja mittehoolijad. Ehk siis Tanel, Marion ja Robin suundusid Nikko Edomura teemaparki vaatama, kus sai näha Edo ajastu jaapani elu. Tiiu sõitis ära kusagile shoppamisrajooni, mina, Margus ja Valdar suundusime Akibasse.Üsna varsti jagunesime laiali ning sain jälle erinevat kraami vaadata ja näppida. Ostsin ühest poest üht, teisest teist, rahakott kahanes jõudsalt, koorem käes kasvas pöördvõrdeliselt. Ühe poe viiendal korrusel avastasin ühe laheda kuju ning kui hakkasin mõtlema, kui palju raha juba kulutanud olen, muutusin selle peegelpildiks.

Leidsin ühe maja kuuendalt korruselt üsna imposantse kujudeleti, kui tavaliselt on kvaliteetsed kujud ja rämps läbisegi, siis tuli välja, et tegu on Revoltechi ametliku poega ja lihtsalt kõik nägi väga kvaliteetne välja. Muidugi olid hinnasildid vastavad.

Suunusin edasi juba ühte veidi tuttavamasse poodi, kõndisin ühe hooga sisse, tegin kannapöörde ja uuesti välja. Toppisin oma üsna mürasummutavad klapid kõrva ja alles siis sain riiulitel oleva kaubaga tutvuda. Esimese tiiruga ei leidnud suurt midagi, kuid siis avastasin keldrikorruse. Keldrikorruselt avastasin omakorda odavmüügikorvi, kust sain 100Y eest mingise TOHO ostukoti, mis tegi kola kandmise lihtsamaks. Oli ka pakkumine, et kui ostad 5 pudelit miku mahla, saad plakati, kuna mind 2.5 liitri limonaadi ringitassimise plaan ei erutanud jätsin asja sinnapaika. Oma ülisuureks rõõmustuseks leidsin ühe plaadi neist vähestest, mida ma tõsimeeli otsisin - Sophisticated insanity. Maksis küll 15€ ja Tanel oleks ka kindlasti üht tahtnud, tegu oli aga üksikeksemplariga. Küsisin müüjalt, et "motto touhou wa doko desu ka?" ehk kust rohkem touhout leiab. Näitas otse üles.



Tagasi esimesel korrusel otsisin seekord hoolikamalt. Leidsin terve riiulitäie touhou kraami. Kõik olid küll aga tundmatud ja nii ma ostsingi vist ainult 1-2 plaati. Leidsin ka Reimu heakskiiduga riisi, 800-grammine pakk maksis meie rahas 13€

Õues hakkas juba hämaraks tõmbuma, kuid otsustasin mitte alla anda. Leidsin ühe üsna veidra koha, kus oli raudteealune poolpime ja täiesti tühi tänav. Kõndisin sealt 2 meetrit peatänava suunas ning mind tervitas UNTZ UNTZ UNTZ ning vastu voolas tuhandeid inimesi. Üks kohalik mängis paaniflöödil Star Warsi tunnusmuusikat.

Suundusin vapralt edasi, kuni leidsin K-booksi nime kandva asutuse. Tagasiulatavalt mainiks ära, et mingi hetk kasutasin ühikanetti ja tegin nelikanali /jp/ lauale teema, kus küsisin, kust touhou kraami leida. Pärast kommentaare et "/jp/ on weaabodele, kes tahavad jaapanisse minna, aga mitte kunagi sinna ei jõua, mitte inimestele, kes reaalselt kohal on" ning "tra, pime oled vä, touhou on igal pool" postitas üks kasutaja ka paar maagilist nime: "toranoana, K-Books, Mandrake" Mandrake'ga olin juba korra tutvunud ja mitte midagi leidnud, seega polnud mul ka K-Booksi eriti usku. Oi kuidas ma eksisin.

Kõik, KÕIK SEE on touhou. Ma ei jõudnud ühe visiidiga seda kõike läbi lapatagi, sest mulle teavitati, et tegelikult suleti pood juba 20 minutit tagasi. Leidsin paar plaati, mis tegid mind üliõnnelikuks


Tagasiteel leidsin Miku Itasha peobussi. Üks teine turist tegi ka sellest pilti, nii et vahetasime telefonid ära ja tegime teineteisest pilti.

Kodutee oli omamoodi huvitav. Mu sisemine kompass on üldiselt väga hea, kuid kui olin juba kümmekond minutit kõndinud, hakkasin endas kahtlema. Vaatasin ringi - tulesid oli linnaosa kohta, mille hüüdnimi on "electric town" liiga vähe. Kuna mu telefonil puudus GPSi rakendamise võimalus, olin korraks juba päris mures. Vaatasin 360 kraadi ringi ja avastasin, et olen soovitud metroopeatuse EES. See polnud isegi paari meetri kaugusel või teisel pool teed, olin segadusse sattunud täpselt peatuse ees. Kõndisin trepist alla ja sõitsin koju.

Hostelis oli veel veider seik, kui üks kohalik, kes oli eelnevalt üritanud juba Robinit ära sebida, tegi meie toa ukse lahti, küsis "kas te kõik magate juba?" ja kõndis pärast 10 sekundilist pausi minema.

Jaapani reis - 13. päev

Paar päeva vabakava oli meid motiveerinud jälle midagi koos tegema, seega sõitsime Ueno loomaaeda. Millegipärast tahtisd kõik minna pandasid vaatama, aga jooksid vales suunas minema. Läksime Tiiuga siis kahekesi vaatlema, kuidas isapanda ennast ebasündsalt rahvale demonstreerib. Ülejäänud rahvast nägime alles tund aega hiljem, jõudsime selle ajaga korraliku tiiru teha. Ei kujuta ette, mis tunne võis jääkarul olla, igatahes oli ta mööda oma põrandat laiali voolanud. Palavus ei mõjunud hästi ka Tiiule, nii et võtsime putkast jaapanlaste lemmikjahutajat- Kakigori nimelist siirupiga jääd. Lisaks märgiks ära, et loomaaed oli ainus koht kogu reisi vältel, kus automaatides ei kehtinud standardhinnad, 0.5 joogid maksid tublisti üle 2€.

Üks hetk anti meile kahele mahajääjale teada, et varsti algab sipelgaõgija toitmine. Lootsime midagi ülimalt lahedat, lõpuks lakkus aga sipelgaõgija lihtsalt purgist mingit kokteili. Seejärel otsustasime külastada roomajate maja. Kõik ülejäänud olid seal juba 10-minutise tiiru teinud, kuna Tiiu aga fännab neid elukaid ja ka minu arust on need lahedamad kui suvalised puuris karvased elukad, siis võttis meil selle maja läbimine tubli poolteist tundi. Kõige imposantsem oli tohutusuur krokodill, kelle akvaariumisein oli rohkem kui pooleteist sentimeetri paksusest pleksist, mis oli korralikult ära kraabitud.

Maja ees tervitas meid torisejate koor ja nii me jalutasimegi väljapääsu suunas. Enne tegime väikese kõrvalpõike lindude ala suunas, väga lahedad iibised ja tuukanid olid. Üks väike haigur oli kuidagi osanud puurist välja saada ning nägi välja, nagu tahaks ta väga sinna tagasi.

Väljapääsuni viis laudtee üle vee, vees kasvasid tohutu suurte lehtedega taimed, millel olid dushiotsiku sarnased õied. Tegime nalja, et peaks mõne lehe päikesevarjuks võtma. Teisel pool väljapääsu oli takoyaki putka, muidugi pidime proovima. Tegu oli limasest taignast ja kaheksajalatükkidest keeratud pallidega, millele lasti kastet peale. Väga mõnus ja lögane toit oli, tahaks praegugi veel.

Jalutasime ka läbi kohaliku turutänava. Meeletus koguses oli kala, vähem ka igasugust veidrat suveniirikraami, odavaid kellasid ja muud kohustuslikku turukaupa. Marion ostis endale käekoti, rohkem aga keegi vist midagi ei ostnud. JoJo's Bizarre Adventure pachinkot nägime ka.

Koju jõudes võtsin kellegi eelmise külastaja poolt kappi unustatud lombaka statiivi ja parandasin seda juukseklambriga. Öine Jaapan on väga lahe asi pildistamiseks. Tegin paar linnavaadet ja paar tänava- ning liikluspilti. Kaua ei viitsinud, nii et koju magama.

Jaapani reis - 12. päev

käes oli Comiketi viimane päev ja juhuslikult ka mu sünnipäev. Nüüdseks jukerdav tervis andis sellel päeval lõplikult alla, Shibuyas ronge vahetades pidin perroonilt tagasi pöörduma, nii et Margus ja Valdar sõitsid varasema rongiga kohale, samal ajal kui mina end WC's tohterdasin. Jõudsin järgmise rongiga neile järgi, kuid väga kaua me koos ei hänginudki, kuna mingit otsest põhjust selleks ei olnudki.

Käisin inimvooluga läbi need saalid, kuhu ma varem ei jõudnudki, vaatlesin veel cosplayereid ja passisin niisama. Vahepeal kasutasin isetekkinud puhkealasid, kust korraldajad inimesi aeg-ajalt minema ajasid. Igatahes oli Jaapani ilm ja toit mu tervise ja motivatsiooni hävitanud, nii et entusiasmist ma enam ei kiirganud. Tahtsin tõsiselt koju.

 

Sattusin comiketil lõpuks ka ametlikumasse alasse - erinevad mängu- ja animetootjad reklaamisid oma kohe-kohe väljatulevat kraami. Kahjuks tundus aga kõik minu jaoks üsna labane ja/või keskpärane. Leidsin ka ühe üsna nunnu Cheni cosplayeri, kes aga otsustas kaamera nägemise peale oma kleidiga eputada, samal ajal täiesti kivistunud näga mind vaadates. 

Lohistasin oma väsinud kondid hostelisse ja olin õnnelik, et seltskond koosneb laisikutest, kes ei viitsinud mulle sünnipäevaks midagi sotsiaalselt piinlikku korraldada. Valesti lootsin, nimelt saadeti mind mingi hetk toast välja, et "kingitus ära pakkida". Taneli kõne peale saabusin ca 10 minutit hiljem tuppa, kus mind ootas ees seisev dakimakura. Oleksin pidanud selle vist kohe kanelasse võtma ja minema jooksma, sest selgus, et kingituseks oli tegelikult ainult dakimakurua.... "käes" olev kingikott, mille sees roosa Asuka t-särk. Mölisesin viisakusest kinkijatega ning võtsin spetsiaalselt sünnipäevaks hoitud Havana Clubi kapist välja. Üldise taidlemise käigus läks ka mu enesetunne paremaks, nii et järgmine päev ei tundunudki nii hirmus.

Jaapani reis - 11. päev

kuna ülejäänud reisikaaslased olid ikkagi korralikud inimesed, mitte rõvedad nohikud, siis teisel päeval jõudsime Comiketile neljakesi - mina, Tiiu, Margus ja Valdar. Margus tundis, et vajab veidi julgestust ning tarbis trajekotooril hyakujen - hostel - metroo kähku kaks 8-voldist siidrit ära. Kohale jõudes suundusime kohe Cosplay alasse, mu arvamus, et väljas on veel palavamaks läinud, leidis kinnitust - comiketi kõrval olevas varjualuses olev temperatuurinäidik näitas varjus uhkelt 36 kraadi.

Üks esimesi cosplayereid, keda ma leidsin, oli Faust Guilty Gearist. Tegin paar pilti ja siis avastasin, et üks Dizzy kõnnib ka ringi. Jooksin Dizzy juurde, kuid selle ajaga jõudis Faust ära kaduda. Õnneks pole kahemeetrisel mehel jaapanis eriti kusagile kaduda, ja mõni hetk hiljem poseerisidki Dizzy ja Faust koos. Mis algas minu ideena, lõppes aga korraliku photoshootina, sest hetkega oli meie ümber kümmekond fotograafi.

Oli ka muid lahedaid cosplayereid. Näiteks kõndis see noormees mulle vastu, mask kuklas, kilekott käes ja tundus üldiselt kogu üritust nautivat. Küsisin, kas võib pilti teha. Selle asemel, et uimaselt kaamera poole vaadata, sammus ta tala suunas, tõmbas maski ette ja võttis poosi sisse. Respect!

Üldse oli palju mehi, kes kehastasid väikeseid tüdrukuid. Ja tegid seda väga hästi, all siis Fujiwara no Mokou ja Cirno. Mõlemad näevad lahedad välja.

Pärast kolmandat korda parklas jahtumas käimist, otsustas Tiiu, et talle aitab elusalt küpsemisest ja lahkus. Leidsin veel väga palju lahedaid cosplayereid, kellest oli muidugi vaja pilti teha. Kuna oli Touhou päev, siis käisin muidugi ka saalis säravama pilguga ringi. Esimeseks artikliks osutus puust nikerdatud väike stseen Bad Apple videost. Kõigepealt pidin muidugi tükk aega valima, kas võtta Marisa või Flandre, võtsin lõpuks Marisa. Öeldakse, et heida valikute tegemisel münti, siis kui münt on õhus, tead kumba valikut rohkem tahad. Niisiis umbes 10 minutit hiljem olin ma taas selle leti ees ja palusin vahetust, et annan Marisa tagasi ja võtan ikkagi Flandre.

Plaaditurult leidsin ainult paar tuttavat nime - IOSYS, Halozy ja Eastnewsound, kõigi kolme taga olid muidugi järjekorrad. Kõndisin ühest lauast mööda ja jäin plakatit vaatama, enne kui ma lahkuda jõudsin, suruti plakat näppu - võta, võta. Tänasin ja tegin veel ühe tiiru, tundsin, et tühjade kätega comiketilt ikka tagasi ei läheks ja ostsin Touhou Bostoni ära. Üllatuseks aga ütles kõrvallauas istuv veidi kahtlane tegelane: "oota korra", tõmbas laua alt ühe plaadi välja, pistis selle CD-hoidikust väljalõigatud kile-ümbrise sisse ja ulatas mulle. "For free". Lõpuks tuli välja, et päris hea plaat on ning pilt Chenist on eriti nunnu.

Mängisime Margusega jälle tükk aega mängu "leia üles Valdar" ja asusime lahkuma. Leidsime aga ees takistuse - VEEL ROHKEM nunnusid cosplayereid. Pidi ju pilti tegema. Marisa ja Alice on eriti nunnud.

Rohkem detaile ei mäletagi, ju mingi hetk sai koju sõidetud ja magama mindud. Niipalju tean, et Tanel ja Marion käisid mingit mäge vallutamas ja Robin lasi end Maid Cafe's nunnutada.

Jaapani reis - kümnes päev

comiket. COMIKET! iga endast lugupidava nohiku suursündmus. Kuna Tokyo big Sight asub üsna kaugel kesklinnast, pidime kõigepealt sõitma metrooga Shinbashisse, kus istusime ümber betoonist valatud teel sõitvale kummiratastel rongile. Olles teadlik, et rehvi veeretakistus on kümnetes kordades suurem, kui metallratastel, oli minu jaoks see üsna üllatav. Rong ise oli täisautomaatne ja viis meid siiski edukalt kohale. Kõige huvitavam koht rongisõidul oli kindlasti üle lahe viiv sild, mis vahepeal graatsilise pirueti tegi. Ilusti 270 kraadi, läbimõõtu ma ei oska hinnata, aga ikka päris mitu minutit võttis.

Kohal olles avastasime, et me polegi ainsad külalised. Tegelikult pidi kolmepäevasel üritusel keskmiseks külastajate arvuks olema ligi pool miljonit. Mina ja Tiiu vaatasime Tokyo Big Sighti suunas üsna umbusklikult, veel umbusklikumaks muutusime saagi nähes. Ülejäänud ei olnud Nurse Witch Komugit näinud ja ei teadnud midagi karta.



Kuna kõik uimerdasid, olime üsna hilja kohale jõudnud. Siiski sai tiir peale tehtud ja nenditud, et võrreldes Animatsuriga on tegu ikka veidi suurema üritusega. Taidlesime ringi, kuid kuna esimene päev oli suunatud naisklientuurile (loe = kõik kohad olid joonistatud geiporri täis), siis üritasime leida kohta, mis oleks vähegi mõistlikuma kaubaga. Cosplayereid me väga ei näinudki. Sai katusel käidud, imestatud ühe 100-meetrise järjekorra üle ja tagasi alla kõnnitud. Igaks juhuks mainin ära, et Big Sight on ülimeeletult suur, videos on näha üht saali viiest.

Juba lahkumismeeleolus avastas Tiiu, et ühes kohas müüakse vildikaid. Neil oli ka peenem nimi ja selle tõttu ka väga käre hinnasilt, aga pärast veidi ootamist keksis Tiiu meie suunas 300% rohkema säraga silmis. Robin korjas vist kusagilt mingi suvalise odava ajakirja ka, rohkem shoppamist vist ei olnudki.

Comiketilt läksime Odaiba saarele jalutama, kuigi keskaugustine palavus tahtis maha tappa. Tundus nagu hea mõte vahelduseks "vabas looduses" kõndida, sest kui ülejäänud Tokyo on tihedalt maju täis lükitud, siis Odaiba tehissaar tundub peaaegu eestilik - sirged ja laiad tänavad, paarikorruselised majad ühel pool ja lahekallas teisel pool. Kujutage umebes ette, kui Tallinna kesklinn kolida Pirita äärde. Isegi puid oli ja muidugi oli puude otsas sitikaid, kes lärmasid. Lisaks nägime ka Ita-tsikleid ja ita-bussi. Kahjuks ühtegi suuremat ita-autode parklat teele ei jäänud.

Üks asi, mida me ei oodanud, oli aga õnnetusjuhutm. Keegi turist oli kas kuumast väsinud või rattaga käna käinud, aru me ei saanudki. Kiirabi oli kohal ja meid kui valgenahalisi püüti tänavalt kinni, et äkki oskame tõlkida. Enne kui meie ametlik jaapani keele saadik Robin rohkem kui 2 lauset suust välja sai, selgus, et meie abi polnud siiski vaja. Tundus, et vigasaanud turist oli enam-vähem korras, kuid toimetati tõenäoliselt siiski kusagile kliimaseadmega ruumi jahtuma.

Gundami juurde jõudes tundus, et on veel palavamaks läinud. Sai sellest elukast pilti tehtud, tundus üsna asine, mitte lihtsalt plastist ja paberimassist kokkuklopsitud teatridekoratsioon. Kõndisime kuju ümber, kuid palavus ei andnud asu, seega suundusime Gundami poodi. Kuna ma pole ühtegi Gundami sarja näinud, siis minu jaoks polnud see väga pingeline, muhelesin veidi lasermõõk-leibade üle, katsusin paari mänguasja ning enamus ajast tuulutasin konditsioneeri all enda organismist kuumust välja. Muidugi kadus Valdar kusagile ära, nii et pidime teda jälle otsima.

Gundami juurest suundusime edasi kohaliku Ahhaa-teaduskeskuse analoogi suunas. Lootsime leida Jaapani teadussaavutustega edvistamist, leidsima aga kesise messilaadse asja, enamus põnevast materjalist oleks kodus google abiga leitav. Katsetasin üht ajupähklit, kus pidi peegelpildi järgi pulka läbi augu pistma. Kuna olen eluaeg olnud arvutustehnoloogiaga ülejäänud maailmast maas ja õppinud ükskõik mis segavaid faktoreid ignoreerima või peas ümber sättima, oli see minu jaoks lihtne. Küll võttis see pusimine aga aega ja saal oli suur, nii et inimesed kadusid ära.

Jalutasin siis üksi ringi ja nägin üht väga tuttava näoga heledanahalist. Kuna kandsin esimest korda elus kontaktläätsi, siis ei usaldanud iseennast ning teisi leides teatasin, et leidsin Sporknessi teisiku. Teisik osutus tegelikuks Sporkiks ja nii osad meist temaga veidi suhtlesidki. Ise tegin Cyborg 009 sildiga rakettmootorist pilti. Käisime ka ühes kosmosejaama koopiamaketis, kus üks kohalik tegi Tanelile särgivaliku kohta komplimendi. Taneli NGE särk oli üldse populaarne, selle päeva jooksul tuli 3 inimest temaga sellest juttu tegema.

Kuna teaduspark polnud ilmselgelt meie vanusgerupile suunatud, hakkas meil üsna igav. Ootasime traditsioonilise veerandtunni Valdarit, kes lõpuks suutis ka traditsiooniliselt valesse kohta välja jõuda.

Kojusõidu suutsime halvasti ajastatuda - ettesõitnud rongi peale suutsime kolmekesi pressida - mina, Tanel ja Tiiu. Kuna kartsin, et jään persetpidi ukse vahele, hüppasin rongilt maha, pidime lõppjaamas jälle kokku saama. Kahjuks said Tanel ja Tiiu süsteemist valesti aru, ning selle asemel, et kõige loogika kohaselt meid rongipeatuses oodata, olid nad kähku kusagile välja tormanud. Üles me neid ei leidnud, pärast veidi telefoni teel üksteise sõimamist saime Asakusa jaamas uuesti kokku, kus me tubli veerand tundi üksteise peale karjusime. Seda muidugi peamiselt enda lõbuks, kuid Marion otsustas, et me oleme nõmedad nind läks ära koju. Leidsime hea sushirongi (häid sushironge on Tokyo kesklinnas iga 20 meetri tagant) ja õgisime kõhud täis.

Reede õhtu vajas siiski tähistamist, nii et sõitsime Ginzasse. Kõigepealt otsisime baari, mis poleks liiga kallis. Selle käigus leidsime igasuguses joobeastmes kohalikke, üks käis lärtsti meie ees pikali. Teda püsti aitavad sõbrad ja ta ise aga avastasid, et me oleme ju gaijinid ning mis oleks täis peaga parem mõte, kui rahvusvahelist sõprust sobitada. Millegipärast osutusin mina nende lemmikuks, suruti käppa, küsiti elulugu ja üritati midagi pajatada. Üks hetk tundus, et mind võetakse kaenlasse ja lohitataksegi minema, õnneks seda aga ei juhtunud. Nägime ka üsna suurt akvaariumi, kus muude kalade hulgas elas üks üsna suur hai, kes meie kõigi arust vaevu sinna ära mahtus. Võis üsna üksluine elu olla tal.

Andsime odava joogikoha otsingutega alla ja leidsime ühe 9-eleveni, mis millegipärast meenutas Eesti 90ndaid - pooltühjad traatletid, viletsad päevavalgustuslambid ja kuidagi pooleliolev remont. Otseselt rääbakas ei olnud, aga Jaapanlaste perefktsionismi kontrastil tundus küll üsna omapärane.

Joogid ja snäkid käes, suundusime parki. Kõigepealt istusime niisama trepil, kuid siis avastas meie väsimatu kaameramees Margus, et puude küljes olevad tsikaadid parajasti kestuvad. Tiiu oli muidugi kohe püsti ja sära silmades, loodushuvilisena jälgisin minagi tükk aega seda protsessi.

Kobisime pärast umbes kaht kohalikku siidrit viimase rongi peale ja sõitsime koju.

Jaapani reis - üheksas päev

üheksas päev oli lõpuks ometi see, mida ma olin oodanud - sõitsin hommikul Akihabarasse ja lasin veidi kärsituma Marguse omapead ringi jooksma. Kakerdasin vasakul tänavapoolel ühest poest teise, peamiselt küll aknapoodlesin, sest see on eriti Akibas väga lahe tegevus. Nägin yaranaika silti, NERV telefoni, mis maksis minu mälu järgi 1300€ ja muidugi meeletutes kogustes muud lahedat kola. Mida täpselt ostsin, enam ei mäleta, aga ühel hetkel olin sattunud ühte AKB48 poe peal olevasse poodi. Ei midagi erilist, kuid minu jaoks oli see esimene täiesti korralik doujin pood. Ja kõik oli NII ODAV.

Järgnev tekst tuleb üks pikem arutelu veidike looduslikemal teemadel, nii et kui selline teema moraalide vastu käib, siis võtta parem kohe järgmine peatükk.
Lappasin üht riiulit, olin juba peotäie plaate kõrvale tõstnud, kui mind hakkas loodus väga pakiliselt kutsuma. Kuna kõik varasemad päevad olid olnud turistidele mõeldud radadel ja rongijaamades, mõtlesin, et kindlasti on ka poes ju vastav asutus olemas. Suur oli mu üllatus, kui tuli välja, et 6-korruselises poes pole sellist asja nagu klientide WC.Etteruttavalt võin öelda, et kõik Akiba poed on 5-7 korruselised, kuid klientidele mõeldud WC on heal juhul ühel korrusel, 90% juhtudest pole aga terves majas seda. Seega otsisin kiiresti üles esimese asja, mis nägi välja nagu suurem kaubanduskeskus, kus õnneks oli asutus täiesti olemas. Oma keelt rääkis muidugi ka järjekorra pikkus, ju oli tegu poole kvartali ainsa kohaga.

Lisaks peab mainima, et augustikuises jaapanis väikese asutuse külastamine on omaette katsumus. Esiteks ei tunnista ükski jaapanlane, et WC oleks ala, mille peale konditsioneeri raisata. Kuid kindlasti kardab jaapanlase tagumik külma istet, nii et istmeküte on kõikide kõrgtehnoloogiliste käimlate kindel osa. Lisaks saaks mõne poti juhtpaneeliga lihtsamaid rakette kosmosesse saata, ma igaks juhuks ei riskinud ühegi kasutamisega.

Teine kultuuriline eripära, mis meid kogu reisi vältel häiris, oli fakt, et jaapanlased vist kardavad prügikaste. Kui Eestis oled harjunud, et iga teise posti küljes on prügikast ja iga poe ees vähemalt üks, siis seal võis kõndida kilomeetreid enne ühtegi kohta leidmata, kuhu oma tühi taara või paber visata.

Kõmpisin tagasi doujin poodi, mille ülesleidmine veidi aega võttis. Kui olin plaadivirna müüjale andnud, vaatasin kogu sisselugemise aja kassamasinast kõrvale, et mitte näha, kuidas arve aina kosub ja kosub. Andsin lõpuks pool oma rahakotti ära ja jäin segaduses vaatama, et miks müüja pusib ja pusib, aga mingi asjaga hakkama ei saa. Esialgu arvasin, et noor neiuke ei leia täpselt õige suurusega kilekotti (jaapanlased pakendavad kõik vähemalt kolme kihi kilekottide sisse). Siis ta hakkas helistama, mõni minut hiljem ilmus välja vist kõrgem poe asjapulk. Kuidagi said nad mulle selgeks tehtud, et mul on hetkel ainult tühjad karbid ning plaadid ise on ära kadunud. Õnneks sain siiski ka sisu kätte, nii et lõpuks läks kõik hästi.

Kui teised reisil olid toiduturistid, siis mind küll eksootika ei tõmmanud meeletult. Kui kõht tühjaks sai, leidsin Californian Hot Dog putka, kust ostsin 3.50 eest endale tulise koera, automaadist Dr Pepper kõrvale ja asusin endale äärekivi otsima. Nimelt on Jaapanis äärekivil või siis piirdel istumine täiesti tavaline tegevus ning sellise istekoha leidmine võib isegi aega võtta. Prügi käis kohalike eeskujul piirde ja sõidutee vahelise põõsastiku alla.

Kaasa võetud raha hakkas otsa saama jalad valutasid treppidest, otsuststasin koju suunduda. Suur oli mu üllatus, kui pidin nentima, et olin suutnud läbi käia Akiba peatanava vasakust poolest 150 meetrit, mis ei olnud veeranditki. Akiba nimelt on üsna lühike, kuid selle eest on kõik tänavaäärsed majad kas poed või kohvikud, enamuste majade laius on ehk ainult paar meetrit, kuid selle eest on need üsna pikuti sügavad ning kohe kindlasti on vähemalt 5 esimest korrust poeruumid, nii et ühes poes üle tunni erinevate korruste avastamist on täiesti mõistetav.

Hostelis pajatasid kultuuriüritusel käinud oma muljeid ning midagi muud põnevat ei juhtunudki.

Jaapani reis - kaheksas päev

Seltskondade lahknevus hakkas tugevamini välja lööma. Tanel, Valdar, Robin ja Marion suundusid kahepäevasele onsen-episoodile Kinugawasse, mina, Tiiu ja Margus jäime esialgu hostelisse passima. Kuna mu enne reisi Reserved'ist ostetud lühikesed püksid olid tagumiku alale uued ventileerimisaugud kasvatanud, suundusime Tiiuga Shibuyasse uusi otsima. Peamiselt oli minu ülesanne olla koormaeesel Tiiule, kes aga mu ametit ei tunnistanud, nii et väga palju ma midagi kanda ei saanud. Leidsime Tiiule ühe kena langevari-top'i, ühe kollase särgi ja ühed roosad kingad. Kui Tiiu oli vaimustuses, et kõike müüakse tema suuruses, siis minul oli vastupidi - kõige suurem mudel, mis poes tavaliselt leidus, oli 28-30, mul pole mõtet alla 34 proovidagi ja pikk olen ma ka. Vahepeal sai õnne proovitud ka kohalikus XXXXXL poes, kus nentisin, et ma pole isegi Jaapani standardite järgi veel ekstreemselt paks. Naljapärast sai üks vöö 3 korda ümber Tiiu keritud. I pity da fat fool. Lõpuks leidsin läänemaailma poeketi H&M ja leidsin sealt mõistliku hinnaga endale 10+ taskuga lühkarid, mis mind reisi lõpuni ausalt teenisid. Ja taskutest leidis veel pärast reisigi üllatusi.

Üks asi, mis poodides väga häiris, oli pidev muusika. Kui Eestis on muusika üldjuhul mingi vaikne lounge või mõttetu siseraadio, siis Jaapani poodides oli alati kontserdivõrdne dubstep, mis tegi isegi rääkimie raskeks, ei kujuta ette mis tunne veel müüjatel on. Eks harjub ära, aga väsitab ju ikkagi. 

Rongijaama juures leidsime munga, kes tõmbas endale tähelepanu sellega, et seisis täiuslikult liikumatult. Usk peab tugev olema, sest nende viie minuti jooksul, mis me teda jälgisime, ei liigutanud tal mitte üks lihas ka.

Kuna õhtuni oli veel mitu ühikut aega ja keegi meist kolmest eriti midagi teha ei viitsinud, suundusin paarikümne meetri kaugusel asuvasse juuksurisse. Meeldetuletuseks - jaapanis asub kõik paarikümne meetri kaugusel. Kõigepealt oli muidugi käte ja jalgadega seletamise faas. Näitasin veel näpuga reisieelsele operatsioonihaavale oma peas: "koko ni kizu desu, ki o tsukette onegaishimasu" (siin on haav, olge palun ettevaatlik) mille peale juuksur näpuga haava torkis ja küsis: "kizu? itai desu ka? (haav? teeb haiget ka?) Otsustasin mitte närvi minna ja üritasin end lõdvaks lasta. Kahjuks oli see plaan hukule määratud, sest juuksuritool oli disainitud olema anatoomiline, kuid minust umbes poole väiksema inimese jaoks. Lõpuks sai afro minetatud, kui mind umbes kümneks minutiks lihtsalt toolile unustati. Siis tuli juuksuri naine (millegpärast jätsid pea kõik kohad pere-ettevõtete mulje), kes mu kukalt piirama hakkas. Kui Eestis lükatakse lihtsalt pardel vastu kukalt, siis seal kasutati peaaegu et kuuma habemejamisvaha ja õiget nuga. 20€ kergem, kogemuse võrra rikkam ja enam ma ei näinud välja nagu lillkapsas.

Õhtu veetsime kolmekesi taideldes. Rääkisime süviti oma tunnetest ja mõtetest, minu jaoks oli paar tolle õhtu ideed üsna maailmapilti kõigutavad. Aga sellest mõnes filosoofiapostituses. Lisaks oli meil tekkinud tüdimus jaapani toidust, nii et ostsime poest veerand kapsast ja närisime seda raevukalt.

Pärast mõningat jauramist jäi hostelituba kitsaks, nii et suundusime lähiümbrust avastama. Leidsime ühe laste mänguväljaku, mis oli taidlemiseks täiuslik, teepeal üritasin üht invasõidukit kaaperdada ning tagasiteel üritasime Margusega üht kei-trucki üles tõsta.

Suundusime edasi üle silla Asakusa suunas ning tervitasime kõiki möödujaid kolmehäälse rahvalauluga: "Pärnus oli üks tänav viltu". Silla alt leidisme päris palju kodutuid, kellest enamus magas pappkasti sees. Jaapanis kodutu olla ei tundu kuigi raske, eriti suvel, kuna temperatuur püsis üle 25. Väga kaua me seda avastamisretke küll teha ei viitsinud ja jõudsime hostelisse tagasi.

Majabaari ees kohtusime ühe poolkohalikuga - tegu oli nimelt ühe sakslasega, kes töötas kuagil lähedal itaalia restoranis. Rääkisime muljeid ning olime üllatunud, kui saime teada, et ta on selles üsna tagasihoidlikus hostelis varsti juba 10 kuud elanud.Rääkis, kuidas jaapanlaste töökultuur sisaldab suures osas teiste ahistamist ja närvidele käimist, eriti kui sa oled valge. Lisaks rääkis põnevatest kogemustest hostelis, kuidas keegi kõva MMA mees olevat baaris lühikese kakluse teinud ja välja visatud, kuidas üks 40ndates saksa härra olevat korduvalt paljalt ringi jooksnud ning kuidas üks 20ndates prantslane olevat ühe teise, 50 suunas tüüriva kohaliku daami ära sebinud. Veider.