Ühistransport. Kogu Jaapanis oldud aja kasutasime ainult rööbastel transporti - metroo, Japanese Rail, igasugused kohalikud erinevad rongid, osad neist robotpilootidega, osad kummiratastga jne. Pärast neid kolme nädalat jaapanis tundub Eesti ühistransport inimeste mõnitamisena. Tallinnas elab veel üle, aga olin Tartus ühe korra sunnitud bussi kasutama ja ahastus tuli peale küll, kui tuleb 15 minutit vihma nautida, et siis 20km/h linna teise otsa loksuda. GPS hindas metroo keskmiseks kiiruseks kusagil 80 km/h kanti, lisaks sõitis meie lemmik Ginza Line tipptunnil iga kolme minuti tagant. Vahemärkusena, Ginza Line sõidutab päevas poolteist miljoni inimest.
Kui Savisaar tegi tasuta ühistranspordi võimalikuks, siis metroo kasutamine tundus esialgu kallis. Kuid tegelikult arvutati maksumust vahemaa pealt ja isegi kui näiteks Odaiba saarele Comiketile minek maksis ligi 6€ üks ots, siis peab nentima, et kõikvõimalikud alternatiivid oleks kallimad ja aeglasemad olnud. Eestis oleks buss sellist vahemaad tubli poolteist tundi loksunud ja vähemalt sama palju maksnud, lisaks peaks ooteaja juurde arvutama. Siiski, oleks tahtnud kuukaardi moodi asja, kuna lõpuks läksid kõiksugused sõidud vist paarsada euri maksma, täpset summat me ei jälginud, lihtsalt kui kaart tühjaks sai, panime raha juurde.
Liiklus - millegipärast arvatakse, et Jaapan on üks kohutav ummikute maa. Tegelikult on vastupidi, kuna metroosüsteem on nii uskumatult mugav ja kiire, siis keegi lihtsalt ei vaevu isikliku autoga jändama. Sellest tulenevalt ei näinud ma mitte ühtegi korda ummikut. Liiklus tundus minu jaoks üsna uimane, ei olnud mingit närvilist tõmblemist ja sekundite püüdmist. 99% autodest olid muidugi kohalik toodang, nägin üht Saab 900 NG kabrioletti, mis oli minu omaga isegi sama värvi, imestasime ühe Camaro üle, mis oli kuidagi (vist serviti) mööda ülikitsast sissesõiduteed üles saanud. eelpool kirjeldasin üht bling-bling Hummerit, vanu Mersusid liikus ka ringi. Kurb oli aga, et ma ei näinud ühtegi bozozoku tjuuninguga autot. Üks madaldatud-lörisv jäi meile esimesel Akiba tiirul kohe ette, aga päris tr00 see ei olnud.
Ka jalakäijate liiklus ei olnud väga hull. Ostutänavatel ja comiketil liikumiseks oli ainuvõimalik viis end õhku täis tõmmata ja vihase viikingina rahvasummast julmalt läbi pressida. Akiba oli ka muidugi alati inimesi täis, kuid sellega harjus üsna kiiresti ära, kogu aeg oli tunne, et keegi nähtamatult koordineerib jalakäikate liiklust, ei olnud Eestile omaseid pakse mammisid, kes võtavad enda alla nii palju ruumi kui vähegi võimalik, inimesed ei seisnud foori taga suu ammuli, keegi ei kõndinud sulle suvaliselt otsa jne. Fooridest veel niipalju, et neil on uskumatult pikk vilkuva rohelise tsükkel.
Toit
Kuna ma ei suutnud meenutada, kus me millal söömas käisime, siis üldisemalt - minu lemmikoht oli Maguro Bita (sain praegu google abil teada, et tegelikult on nimi Maguro Bito), mis asus kusagil Asakusa keskel. Leidsime selle ükskord Tiiuga õhtul toitu otsides, üldse oli Asakusas 2 sushirongi ketti - Maguro Bito ja üks teine, mille lähim restoran oli täpselt Asuma silla otsa juures, kuid see oli väike ja alati pungil täis. Maguro Bito oli veidi odavam ja suurema valikuga, lisaks oli neil väga lahe taldrikulugemissüsteem - iga taldrik on niikuinii ise värvi, et näidata pealoleva toidu hinda, seal restoranis ei loetud aga taldrikuid kokku näpu ja paberi abiga, vaid spetsiaalse skänneriga. Skänner väljastas sulle plastkaardi, mille magnetmällu oli su arve detailid salvestatud, sellega tuli omakorda minna kassa juurde.
Toidu hind ja maitsvus ei olnud alati võrdelises seoses. Näiteks meie vaieldamatu lemmik Maguro Bitos oli kõige odavam tuunikalamaki, mida sai päris ohtralt tellitud. Justnimelt tellitud, sest kui soovitud toitu ei ringlenud ülisuure valikuga rongi peal, sai seda alati kohe juurde tellida. Rongil sõitva toidu kohta ei tekkinud kunagi tunnet, et see on seal juba terve päeva ringi sõitnud. Proovitud sai muidugi kõike, mis ei olnud meeletult kallis, osad taldrikud jõudsid 8+€ tsooni.
Toidust veel niipalju, et meie asendamatu lemmik oli maja lähedal olnud hyakuyen, kus kõik (eranditega) maksis mitte sada, vaid sadaviis jeeni. Päris tihti oli hommikusöök selline, et mõni aktiivsem ärkaja, tavaliselt Tanel, läks poodi ja tõi mulle sealt midagi. 210 jeeni maksnud sushikomplektid olid paremad ja värskemad kui eestis 5-8€ maksvad valmiskomplektid. Teine lemmik oli veidi kaugemal (umbes +30 meetrit) asuv 7-Eleven. Hinnad olid veidi suuremad, kuid valik samamoodi, lisaks olid asjad paremad. Seal kohtasime ka esimesel reisipäeval huvitavat fenomeni - täiskasvanutele mõeldud ajakirjad olid rõõmsalt läbisegi muude ajakirjadega ja asusid süüdimatult keset poodi.
Leib? Sellist asja nägin ühe korra Akibas, kolm viilu maksis umbes 1.60€. Saia oli, aga see oli mingist ülirafineeritud jahust, suvaline hotdogisai oli sujuvama tekstuuriga kui Eesti gurmeesaiake. Jaapanis arvasin ma, et liha on kallis, kuid olles nüüd näinud, kuidas eestlased on hakanud 200gr kaupa liha ostma, nendin, et ei olnudki. Lihtsalt kui ise viimati puhast liha ostsin, oli see krooni eest ja turult. Juust? Juustu kui sellist nägin ühe korra eelpool mainitud supermarketis.
Kõikvõimalikku valmistoitu oli võimalik ka kohapeal soojaks lasta, eriti mõnus oli see hotdogidega, mida sai siis kohe tänaval õgitud. Üldse, tänaval toitumine tundus täiesti tavaline. Akibas veetsin kõik lõunad äärekivil, kuhu oli raske ära mahtuda, sest kõik kohalikud tegid täpselt samamoodi. Üks asi, mis mulle aga ei meeldinud, oli prügikastide täielik puudus. Vahel pidi prügi käes kõndima mitu tundi, Akiba äärekivi ja sõidutee vahel oli põlvekõrguste põõsaste riba, põõsaste all maa ei pastnud, sest kõik prügi käis nähtavasti põõsa alla.
Joogiautoomaatid on üks jaapani kohustuslik osa. Neid on tõesti lihtsalt igal pool, eriti sellises poolkesklinnas nagu Asakusa või osturajoonis nagu Akiba. Joogid ise maksid vahemikus 1-1.50€ pooleliitrise pudeli eest, mis oleks Eestis üsna kallis, kuid kohapeal tundus õiglane. Isiklikuks lemmikuks muutus mulle jääkohv, mida sai hyakuyenist sama hinna eest 2 liitrit. Calpis on muidugi eriti hea ja üldse, au ja kiitus jaapanlastele, kes oskavad olematu suhkrusisaldusega joogid maitsvaks teha. Jäätee oli pea alati suhkruta. Ostsin ühe korra ka USA lemmikut, Mountain Dew, mis minu arvamuse kohaselt oli ülirõvedalt magus. Coca-Cola jne ülemaailmseid asju oli muidugi igas automaadis, aga neid ei kutsunud ostma. Viinamarja Fanta oli ülihea. Oli ka palju 100ml pisipudeleid, mis vist vemmeldasid vitamiinidest ja mineraalidest. Igasugused vitamiinboost joogid olid ka väga head. Ühe korra tahtsin mingit asja 7-elevenis riiulist võtta ja ajasin ühe sellise vitamiinipadruni maha. Tegin abitult käte-jalgadega oma õnnetuse selgeks, tahtsin end kuidagi appi rakendada, aga ei osanud, nii et seisin lihtsalt piinlikult kõrval, kuni minu järelt õnnetus ära koristati. Maksin pudelikese kinni (ligi 4€) ja kõndisin punastades välja.
Teeninduskultuur on Jaapanis esmaklassiline. Klient on kuningas. Eesti klienditeenindaja tahab sulle esimesest silmapilgust selgeks teha, et ta on rohkem väärt, kui see madala otsa töö, et ta teeb seda vastumeelselt, ainult palga eest ja et sa peaksid tänulik olema, et ta üldse sinuga viitsib tegeleda, kuna ta tegelikult ei hooli sellest tööst. Kui Jaapanis poodi siseneda, tervitatakse alati (luust ja lihast läbilõikava) irasshaimasen (tore telemast) hüüdega. Kuna ma ei osanud selle peale midagi teha, siis noogutasin niisama. Hasardi korras sai jälgitud, kas mõni poepidaja meid ei tervita- ühe korra juhtus.
Poed on üldjuhul üliväikesed. Eesti keskmine külakonsum on suurem. Tehnikapoed on maast laeni tihkelt kaupa täis surutud, vähemalt on peaaegu alati hinnasildid olemas. Mis mind aga üllatas, oli tingimisruum - eestis ma pole isegi proovinud poes tingida, sealsetes väikepoodides oli aga üsna tavaline, et kui minusugune gaijin jäi otsustusvõimetu näoga vahtima, või veel hullem, tahtis tühjade kätega poest välja joosta, tehti paberil (sest lausutud numbritest minusugune barbar ju niikuinii aru ei saa) hinnapakkumine, mis oli tavaliselt päris hea protsendi täishinnast väiksem. Mu esimene Akiba ost, Hatsune Miku figuriin maksis karbiga ca 60€, karbita näidismudel maksis 2500Y, mulle tehti pakkumine 2000Y., millest ma muidugi kinni haarasin. Kaamerale mälukaarti ostes sain ka vist ligi 20% soodukat.
Akiba poodide kaubavalik oli kahjuks tüütuseni ühekülgne, ainus vahelduv element oli hind. Piisava kannatuse ja hea mälu korral sai üht ja sama eset osta ligi kahekordse hinnvahega. Kõikides poodides oli müügil ühed ja samad asjad, kui sa olid juba üht asja käes hoidnud, oli seda järgnevas kümnes poes, kui sa polnud aga kindlat asja veel leidnud, siis ei leidnud sa seda ka järgmisest kümnest poest.
Soovitan külastada ka Nakano Broadway'd. Nagu varem mainitud, on Akiba teada-tuntud koht, kõik vähegi sihtgrupis olevad turistid lähevad otse sinna ja atmosfäär on vastav. Nakano Broadway on aga selline palju ehedam kohaliku turu kogemus.
Kuna mu peahaav hakkas mingi hetk põletikku minema, veetsin päris mitu õhtupoolikut Asakusas apteeki otsides. Tuli välja, et neil on sellised asjad väga haruldased ja kohalikule traditsioonile vastavalt umbes kella viieni õhtul avatud. Lõpuks leidsin ühe keemiapoe, kus müüdi kõike mootoriõlist värvieemaldini. Üritasin jälle käte-jalgade keelt, väga abivalmis ja nunnu müüja võttis aga kassa-arvuti ja läks google translate'i. Leidis mulle lõpuks ühe pudelikese, mis vähese inglisekeelse teksti järgi tundus olevat asi, mida oleks paras väikestele kriimudele pihustada. Üritasin oma vähese jaapani keelega selgeks teha, et midagi kangemat oleks vaja. Neiu sai aru, aga ei osanud välja pakkuda, et mida. Google Translate aitas ja lahkusin poest vist 60% piiritusega. Olen lihtne inimene ja tunnen, et rohi aitab, kui see kipitab ja tablett peab mõru olema. Reisi lõpuni pidasin sellega vastu.
Huvitav seik oli ka apteegis universaalses kehakeeles seletamine, et mul on võimalikult suurt süstalt vaja. Kaamerasse oli tolmu sattunud ja õhupumpa ma asakusast ei leidnud, süstal tundus parim alternatiiv. Apteekides süstlaid ei müüa.
Elu Asakusa Smile hostelis
Esimene kord, kui me sisse kõndisime, oli vähemalt mul kodune tunne - suvaline majake, mis ei paista mitte millegi poolest silma. Kohalik huumor oli muidugi, et kaheksase toa peale oli 2 võtit, üldjuhul ei ole terve tuba reserveeritud ühele seltskonnale. Turvasüsteem ise oli vägev, kui ma oleks soovinud tuppa sisenedes lukku eirata, oleks mul vaja olnud kas keskmist ristpeakruvikeerajat või suvalist kangutamiseset ning umbes poolt minutit. Esimese Asakusa tiiruga ostsime 11€ eest koodluku, seadsime kombinatsiooniks 1337 ja nüüd ei pidanud me kellegi peale närvi minema, et kus võti on.
Toa konditsioneer oli suremise äärel, nagu mingi hetk varem öeldud, siis kõige külmem oli toas ükskord 26 kraadi. Hosteli hoiatus, et konditsioneeri ei tohi kaua järjest sees hoida, vastas tõele. Nimelt alguses tegime selle vea, kolmanda päeva hommikuks oli toas 32 kraadi ja konditsioneer köhis masinaverd. Ülejäänud ruumides seda võlumasinat muidugi ei olnud, eriti mõnus oli korrus allpool internetis käia, kus mingid P4 ajastu kurvad käkerdised kuumust ja raginat tootsid ning üliaeglaselt ka informatsiooni internetist välja tilgutasid. Uskumatul kombel oli meil kaasüürilisi, kes veetsid minu arust kogu oma ärkveloldud aja nende masinate taga. Ise me eelistasime esimese korruse baaris internetis käia, osalt seetõttu, et siis võis baarist endale sanga külma õlut kõrvale võtta. Baaris oli konditsioneer, aga ka suitsetamisluba, nii et tavaliselt meenutasid sealt väljudes aroomilt suitsuahju sisemust.
Üks veider pubiseik, mda ma ei osanud ka õige päeva peale seada, oli tutvumine kohalikuga. Istusin rahulikult Valdari läpa taga, kui üks minu silma järgi hilis30ndates kohalik daam mu lauda istus, kuna mujal polnud ruumi. Kuna oli aeglane õhtu ja internet igav, siis tegime juttu, rääkisime kusjuures kinnisvarast, tuli välja, et Tokyo linnas kümneruutmeetrise korteri üürimine on märksa kallim kui linnast väljas täissuuruses maja ostmine ja iga kuu pangalaenu maksmine. Mingi hetk tekkis mul tunne, et mind üritatakse sealtsamast lauast kusagile huvitavamasse kohta lohistada, kuid siis ilmus välja tema oodatud sõber ja see tunne kadus. Üks hetk küsisin temalt, kui vana ta on. Sain vastuse, kõrva sisse sosistades, et ta on 46. Minu lauale kukkunud lõua peale ta naeratas kelmikalt, ütles, et see oli nali ja lahkus.
Majas elas ka üks veider perekond, kelle päritolust me aru ei saanudki. Hiina või Taiwan olid meie pakkumised. Igatahes isa, ema ja vist lausa 3 last. Asakusa Smile'l on nimelt väga huvitav pakkumine - kui sa kirjtuad alla lepingule, et sa töötad nende heaks mingi teatud arvu tunde nädalas ja hoiad üldiselt maja korras, saad sa seal tasuta ööbida. Mõned meist arvasid, et tegu on siiski hosteli omanikega, kusagilt kumab, et omanike sugulastega.... Päris aru me sellest ei saanud. Igatahes nad kogu aja kas koristasid seda hostelit või tegid köögis meeletus kogustes süüa. Söögitegemine võttis neil päris mitu tundi päevast. Kuna see käis täpselt meie toa vastas, siis vahepeal hommikul näljasena ärgates oli küll üsna kuri tunne sees.
Dushi all käimine oli alati omaette seiklus. Ülemisel korrusel oli korralik dushiruum olemas, see oli aga päris tihti hõivatud, seega tuli kasutada 3. korruse omasid. Millegipärast löödi ühel neist dushikabiindiest meie sealoleku jooksul 2 korda uks eest. Soe vesi? Esimesed paar korda sai sooja vett kasutatud, kuid siis sain aru, et kui sooja veega pesta, pole hiljem võimalik end kuivaks saada, sest keha suudab rohkem higistada kui üks rätik suudab imada. Seega sai enamasti soojaveekraani ainult õrnalt puudutatud ja kui ühel päeval soe vesi täiesti ära läks, siis pooled meist ei märganudki seda ja ülejäänud poolel oli suva.
Tunnistan pattu, et ühe korra võis meie toa uks piitadelt (rullikutelt? siinidelt?) lahkuda ja sellega kaasnes päris palju helireostust. Kell 4 hommikul. Saime muidugi kohalikult kanrinin-sama'lt selle eest noomida. Umbes 2 nädalat hiljem tegid mingid jorsid meie köögis lahkumispeo, minu korduvat soovitust vaiksemaks võtta nad eirasid. Kui läksin järgmine päev seda kurtma, oli manageri vastus "seal neljandal korrusel on jah ühed vastutustundetud lõugajad, tuba 401, me anname neile teada, et järgmise kaebuse peale peavad nad siit hostelist lahkuma." Vastasin võimalikult kinganinasid mitte vaadates: "teate, tegelikult olen mina toast 401 ja me olime väga vaikselt"
Asakusa Smile on ka romantiline koht. Üks kohalik, kaugeltki mitte enam esimeses nooruses daam üritas järjekindlalt meie grupi noormeestele külge ajada. Ühe korra üritas isegi meie tuppa sisse kõndida, kuid kollektiivne "mida kuradit?" pilkude heitmine tõrjus ta edukalt. Üks kohalik sakslane, kellest varemgi juttu olnud, rääkis, et kunagi olevat seal hostelis olnud noor prantlsane, kes olevat sellesse daami armunud. Käinud tal öösel külas ja otsinud võimalust oma tõelise armastuse juurde elamagi jääda, Midagi läks aga ta plaanis valesti ja ta heideti ühikast välja. Meil oli ka üks prantslasest naaber, kes oma saabumise päeval tegi meie toaukse lahti, pistis pea sisse ja küsis: "is this room?" millele me vastasime "yes this is room" ja "this is dog". Prantslased töötavad kiiresti ja sujuvalt niikuinii ja järgmise päeva lõunasöögiks oli ta meie grupist juba Tiiu ärandanud. Parim pick-up line eales vist.
Enne meie aega olevat Asakusas elanud ka musklis MMA võitleja, kunagi mingi taseme meister isegi, kes muidu oli väga rahumeelne, aga ühe provokatsiooni peale olevat ühe sujuva liigutusega pool baari segi peksnud. Muidugi pidi ta pärast seda uue ööbimiskoha otsima.
Trajektooril meie hostelist metroopeatuseni asus üks veider poeke, mille ees olid noogutavad robotid. Saime umbmääraselt aru, et tegu on maksimaalse nohikupoega, mida nad aga täpselt müüsid, jäi lõpuni selgusetuks. Selle kõrval asus ka imepisike alkoholipood, millega me ühe korra tutvumas käisime, sest hyakuyen ja 7-Eleven rahuldasid meie tagasihoidlikud vajadused.
Inimesed Mis mind häirima jäi, ja mida meie tuttav sakslane ka kinnitas - jaapanlased on ühe kriitilise piirini väga sõbralikud ja abivalmis. Kui sa aga nende mugavustsoonist välja jääd, on nad üsna külmad ja ükskõiksed. Kui see sakslane kohalikus Itaalia restoranis tööle hakkas, olid kõik sõbralikud ja toredad aga juba paari nädala pärast algas kolleegide poolt tohutu hierarhia kehtestamine - pidev mõnitamine, mölisemine ja isegi füüsiline ähvardamine. Kõik tänavad olid täis nunnudes riietes tütarlapsi, kes kogu aeg su tähelepanu tahtsid, et oma poekest või ettevõtet reklaamida. Hoidku jumal selle eest, kui sa nende suunas kaamerat näitasid, naeratus visati sillutisele maha, umbes meeterviiekümnene neiuke muutus nii agressiivseks, et ajas meiesugustele viikingitelegi hirmu nahka.
Inglise keelt muidugi keegi ei oska, kokkuvõttes oli edukam üritada oma olematu jaapani keelega üritada. Hämmastaval kombel saadi minust alati aru ja vastused anti samuti võimalikult lihtsas keeles, et ma sellest aru saaks.
Ilm oli kogu aja rämedalt palav, kuid talutav. Kui välja arvata Comiket, kus oli vahepeal tunne, et pilt tahab eest minna. Vihma sadas Tokyos meie sealoleku jooksulühe korra öösel, hommikuks oli kõik jälle kuiv. Kohalikud käisid ringi pikkade pükstega, osad isegi täies ülikonnas. Kujutan ette, et nende jaoks on kümmekond plusskraadi sama külm kui meie jaoks kümmekond miinuskraadi.
Mind isiklikult üllatas, et Jaapanis kasvavad palmid. Polnud ühtegi viidet sellele kunagi märganud.
Mis mulle Jaapanist aga siiani meeles on, on Jaapani lõhn. Ma pole just kuigi palju reisinud, kuid kogu sealviibimise aja ma tundsin, et see koht lõhnab teistmoodi kui Maarjamaa.
Lõppsõna. Jaapan on lahe, isegi kui pole nii otaku kui mina, siis soovitan külastada, igav ei hakka.
No comments:
Post a Comment