Jaapani Reis - kojusõit

Läbi. Aeg otsas. Raha otsas. Maarjamaa ootas.

Ajasime üsna varakult jalad alla, kuna ees ootas pikk päev. Korjasime hostelitoast kõik oma varanduse kokku, tegime paar avastust ja tõdemust ning andsime kõik üleliigsed asjad köögis olevasse annetuskasti. Osad meist panid ka plastlehvikud sinna kasti, ainult et pärast viit minutit õuesolekut tagasi neljandale korrusele ronida ja leplikult lehvik tagasi võtta.

Õues oli Jaapanile omaselt palav ja niiske, Tanel oli mõelnud, et ennetab Eesti suve ja paneb kohe pikad püksid ja musta T-särgi selga. Lisaks polnud tal kohvrit, vaid meeletu seljakott, mis kaalus paar tonni, seega oli ta üsna varsti üsna higine. Kuna mu kohvrirattad polnud ilusalt ümmargused vaid ebamäärased hulktahukad, siis oli ka mul kohvri vedamine üsna väsitav. Peatusime veel Asuma sillal, sest korralikku grupipilti polnud siiani veel tehtud. Haarasin ühe kohaliku ja pilt on olemas. Kahjuks küll valele poole, nii et Asahi kuldne....hing pole jäädvustatud.

Asakusa peatuses otsustas Valdar viimast korda traditsioonile alluda ja kadus veerand tunniks vetsu ära. Kuna meil polnud õrna aimugi, millal Narita Express saabub, teadsime ainult, et me väga tahame järgmise peale minna, kuna ülejärgmine tuleks kolmveerand tundi hiljem, olime üsna närvis. Lõpuks ilmus väike Vägivaldar siiski välja, kuid mingi ime läbi oli ta osanud end teisele poole rööpaid teises suunas minevate rongide platvormile teleportida. Vihjeks, enamasti oli sellise asja saavutamiseks vaja pika ringiga õue minna ja üldjuhul ei tahtnud väravad sind läbi lasta, kui olid juba ühest metrooväravast läbi läinud.

Sõit Naritasse pidi olema hüvastijätt Jaapaniga, aga varsti vajusin minagi poolunne. Rong oli täis inimesi, kes kõik suundusid lennuki peale, kohalik transport oli vist ainult murdosa. Naritas andsid osad oma Pasmo pileti ära, ma jätsin enda oma mälestuseks. Lisaks polnud vist mitte kellegi kaardil piisavalt raha kohalesõiduks, nii et pidime veel sularahaga sehkendama. Check-in möödus valutult, keegi meist midagi deklareerima ei pidanud, kaalupiiri ületamisele jõudis kõige lähemale Valdar, kelle kohver oli vist 300 grammi kergem kui maksimum. Istekohtade reserveerimine jäi jälle minu peale, kuna ma olin ainus, kes ametnikega rääkida julges. Midagi läks valesti nagu ikka, aga ma sain endale koos Valdariga koha viimasesse ritta, nii et meil oli keskmisest rohkem ruumi, samas kui teised olid kusagil kaugel keskreas.

Lennujaamas olime jällegi piisavalt vara, et ringi käia - suure pettumusega avastasime, et millegipärast meile kohalikku alkoholi ei müüdud, eriti muserdatud olid sellest faktist Robin ja Tanel. Ostsime vist spetsiaalselt turistide jaoks toodetud erinevaid Kitkat šokolaade ja üritasin ühest poest veel suveniire osta, sest avastasin, et osad sugulased-tuttavad olid siiski kahe silma vahele jäänud. Katsetasin isegi kaardiga maksmist, aga neil oli ainult magnetribasüsteem, minu kiibisüsteemiga nad ei hakanud vaevumagi. Pidin Robinilt kähku võlgu võtma. Sain siiski pihutäie nänni juurde, üks võtmehoidjatest oli irooniliselt Remember Asakusa, millesugust ma polnud Asakusas üheski putkas näinud.

Passisime tühja ja mingi hetk ronisime lennuki peale. Jaapan on väga viisakas maa, nii et kui lennuk oli end ruleerimiseks õiges suunas tagurdanud, võtsid kolm lennujaama platsitöölist ritta, kummardasid ja lehvitasid lennukile. Lehvitasin vastu. Start.

Kuna seekord oli lend päeval ja ilm ilus, oli põnev vaadata all möödalibisevat Jaapanit, eriti ilus oli üks mitmekümne kilomeetri pikkune noolsirge rand, kus oli ilusti näha, kui järsult vesi sügavamaks läks. Seekord oli mul töötav ekraan, vaatasin mingit põnevat filmi, mis oli vigase heliga, vist Sherlock Holmesi. Kaua ei viitsinud, lugeisn raamatut ja lõpuks vist magasin mingi vahe. Mingi hetk pakuti ka toitu, kui jaapanisselennu ajal söödu tundus keskmise poissmehetoidu kõrval lausa delikatess, siis seekord tundus nagu oleks märga pappi närinud.

Moskvas maandudes ootas meid...Moskva. Keegi ei kummardanud ega lehvitanud, roostes kabiiniga T-25 põkats röhitses sinise reostusklimbi Venemaa taevasse. Pagasit me välja võtma ei pidanud, nii et suundusime juba tuttavasse puhkealasse ja hakkasime Sabotööri mängima. Vahepeal käisime Burger Kingis, kus meid tervitas seesama keeleoskamatu müüja, kellele me pidime ka eelmisel korral käte-jalgade universaalkeeles tellimust esitama. Üritasime üksteise tehtud pilte jagada läbi Taneli läpa ja tuli välja, et kõigepealt läks Taneli mälupulk katki ja minu Akibast ostetu osutus ürgseks käkerdiseks. Tehnika peale ägestudes möödus aeg kiiresti. Tanel oma pikkade pükstega irvitas üleolevalt, ma otsisin targu käsipagasisse pandud sokid välja ja veetsin enamuse ajast seksikas sokid-sandaalidega kombinatsioonis.

Vahepeal oli tunne, nagu keegi kutsuks meid, lõpuks loivasime õige värava suunas, kus ootasid meid juba üsna ärevil ametnikud. Meie passid korjati kiiresti kokku, ju oli midagi valesti läinud. Kusjuures, siiani ma olin hasardist oma passi mitte näidanud - viimati tegin seda Jaapani pinnal ning Moskvas polnud mitte keegi mitte kordagi selle vastu huvi tundnud. Meid paluti eraldi lauda, kus lõpuks päris pika asjaajamise peale kõik ikkagi korda sai. Aknast vaatasime, kuidas Estonian Airi "pisike" ja tuttavates värvides lennuk ette veeres. Pardal ootas meid lisaks ebamugavatele istmetele ka meeldiv üllatus - keegi meist ei olnud meeles pidanud, et 20. august on Eesti Wabariigi taasiseseisvumispäev. Selle puhul pakuti meile tikuvõileibu, mis kujutasid endast musta leiba, munamääret ja vürtsikilu. Kodune tunne oli nii vägev, et võttis peaaegu pisara silma.

Minu kõrval olnud Tanel kustus põhimõtteliselt koheselt, pooleteisttunnine lend tundus pärast kaht kümnepooletunnist pea olematu. Umbes pool üksteist kohaliku aja järgi (pool viis hommikul Jaapani aja järgi) surus Estonian Airi Embraer oma rehvid Lennart Meri lennujaama asfaldisse. Lennujaam tundus pärast Moskvat ja Naritat samuti pisike. Näitasime passe ja meid lasti pagasiruleti äärde ootama. Olin edukalt ära unustanud, mis värvi mu kohver on, kuid õnneks oli see ainus kolme jalaga ning punase šleifiga, nii et (muidugi viimasena) sain oma kohvri kätte.Järjest hakkasid meie telefonid piiksuma - kõigi teenusepakkujad kõigepealt õnnitlesid Eestisse tagasijõudmise puhul ja siis andsid teada, et keskmiselt oli kõigi arved vähemalt 50-60€ võrra lõhki läinud. Polnud ju keegi meist jälginud, palju jaapanis helistamine maksab.

Inimesed hajusid igaüks omas suunas, kuna Valdar elab mulle üsna lähedal (umbes 2 meetrit mööda koridori), sain tema isa ja vennaga koju. Kuna lennujaama juures parkimine on Eesti kombe järgi keeruliseks tehtud, oli matk sinna Eesti jäises suves üsna pikk. Õnneks olin ette mõelnud ning kohvrist õigel ajal jope ja muud välja võtnud ning end pakaseks ette valmistanud. Ehteestlaslikult olid ootamatult tekkinud teetööd, nii et kojusõit oli paraja ringiga. Kodus pakkisin kogu soetatud varanduse lahti ja heitsin oma kodusele muhklikule diivanile magama. Kodu.

Lõpp

Jaapani Reis - 19. päev

 ehk viimane päev jaapanis. Kuna eelmisel pühapäeval olime olnud Comiketil, olime ilma jäänud Akiba kirbuturust. Suundusime vist teist korda pärast esimest Akibas käiku täie koosseisuga sinnasuunas. Tuli välja, et nagu alati, olime olnud liialt optimistlikud - kell 11 ei toimunud veel mitte midagi. Neidudel hakkas igav ja nad läksid Koreatowni seiklema, sest nende jaoks oli see huvitavam. Järgijäänud sõdurid pudenesid ka laiali, kuna prioriteedid olid erinevad. Põletasime kähku viimast raha, mida oli mitteüllataval kombel mul kõige rohkem, kuid midagi põnevat enam osta nagu polnudki.

Avastasin üht Akiba paralleeltänavate võrgustikku, sama mille peal oli olnud kahekorruseline Touhou pood ja mis oli erinevalt peatänavast üks paras kolaturg. Sellega omakorda paralleelses tänavad polnud enam suurt midagi.

Jõudsin pika ringiga välja oma tuttava Sumitomo Fudosan Akiba ärimaja juurde, kus oli millegipärast suurem elevus kui tavaliselt. Tegin õues kiire ringi ja üritasin Valdarit kätte saada. Kogu reisi kestnud tema peale karjumine polnud teda koolitanud, nii et see oli üsna keeruline. Kui ta LÕPUKS suutis õige koha üles leida ja kümmet mu kõnet eiranud, kamandasin ta telefoni enda kätte ja muutsin telefoni hääletu pealt max heliseva peale. Kurat küll.

Maja all - nimelt oli esimene korrus peaaegu et läbikäidav, sisaldas erinevaid toidbussikesi ja kirbuturgu. Ostuhuvi meil puudus, kuna enamus kaupa oli esiteks liiga kallis ja isegi meie jaoks liiga obskuurne. Kohtusin ka ühe kigurumi-neiuga. Olen pilte neist kostüümidest õõvastavaks pidanud, päriselus tunne ainult tugevnes.

Edasi liikusime majja sisse - ülemisel korrusel tekkis kohe kodune tunne - olime jõudnud pisikesele Akiba Daisuki Matsurile,  üles oli pandud kümmekond lauda, kust inimesed asju müüsid või juttu üritasid teha. Oli ka paar konsooli erinevate mängudega, mida sai toksida, vihjeks järgmisele animatsurile - käte desinfitseerimisvahend mängupultide juures on hea mõte. Lasime Valdariga paar ringi Street Fighterit SNESiga, hindasime situatsiooni ja läksime alumisele korrusele tagasi. Keldrist kostus hääli.

 

Maja keldrikorruselt leidsime ehtsa live kontserti. Nunnude tüdrukutega ja puha! Tegelikult oli tegu nelja moemoe-idoliga, kes keksisid lindilt tuleva muusika järgi. Live'ks seda nimetada oleks veidi palju - nad ei laulnud, vaevalt keegi neist ühtegi instrumenti elus õigetpidi käes hoidnud on ja tantsimine oli ka suvaline moe-moe vehkimine. Aga oi kuidas fännid selle eest kaasa elasid. Olime Valdariga vist ühed nooremad seal, päris palju selliseid tõsiseid otaku musternäidiseid keksis seal ringi, karjusid uhkusega kaasa ja nägid välja, nagu oleks laval täiuslikkuse jumalannad end ilmutanud.




Muheledes väljusime sealt, otsustasin, et vaataks, kaugele Akiba ulatub. Kõndisin esimest korda raudteest teisele poole ja leidsin veel poekesi, ostsin üht-teist ja kasutasin Valdarit koormaeeslina. Kuid siis lõppes Akiba lihtsalt otsa - nohikupoekesed asendusid tavaliste kontori- ja elumajadega. Väike ring veel paaris lemmikpoes, muidugi ka K-Booksis ja otsustasin, et võib Asakusa suunas minema hakata.

Asakusas viisin ostud koju ja suundusin Asakusa turu peale sugulastele-kolleegidele ja muudele mittenohikutele mittenohikute suveniire ostma. Kalkuleerisin kõvasti ja valesti, kellele mida viia, ostsin võtmehoidjaid ja magneteid kuni kõht tühjaks sai. Sattusin mignisse poeketti, kus varem polnud käinud ja otsustasin, et mu viimane lõuna Tokyos saab olema full Miku. Päris hea oli. Otsisin üles ka esimesel avastuspäeval külastatud taiyaki putka ja mugisin sooja kastanitäidisega vahvlit mõnuga.

Kuna kell oli alles täiesti keskpäev, tekkis tunne, et pole midagi teha. Järsku tabasin, et mul pole ju Matile mingit suveniiri. Võtmehoidja vms asi ei sobi ju bromance suveniiriks. Otsustasin, et kuradile, midagi targemat teha pole ja sõitsin tagasi Akibasse. Marssisin otse K-Booksi ja jätsin sinna lisaks "Another Tender Kiss" manga peale läinud  raha veel pool rahakoti sisu.

Kuna mul oli lõplikult mittekiire, mõtlesin, et käin ühest paralleeltänavast veel läbi, kus asus mingi suurem ostukeskus, mida ma olin iga eelneva Akiba käigu korral pidanud külastama. Suure ja meeldiva üllatusena tabas mind fakt, et kaubanduskeskuse ette oli üles pandud tõeline kirbuturg. Pakuti igasugust tavalist kraami, mis maksis vähemalt sama palju kui poodides olevad kaubad, jaapanlased vist ei mõista seda 2nd hand turumüüki. Samas leidsin väga lahedad custom paintjob Miku figuriinid. Tegin pilti, aga poehind+värvihind+tööhind=liiga palju, seega pidin vahele jätma. Hakkas vaikselt hämarakas tõmbuma, nii et pimedakartlikud Jaapanlased hakkasid kiirustades laata kokku pakkima. Jätsin mõtteis Akiba vilkuvate tuledega hüvasti ja sõitsin koju.

Kodus ootas ees muidugi tegevus, mille tulekut me kõik olime kogu aja ignoreerinud. Oli vaja kogu see ostuhullus kohvritesse ära mahutada. Lükkasime tegevust edasi külaskäiguga hyakuyen poodi, ostsin sealt veel tonni näritavaid suveniire, näiteks krevetimaitselisi vahvleid, wakame-krõbuskeid jne. Poes tuli meelde, kui Piu tõi mulle rohelise hernekauna, siis kindlasti pean talle midagi sama praktilist ka viima. Leidsin poest sanga, mille küljes oli vedru ja vedru otsas kummist golfipall. Nüpeldi. Ostsin ja hiljem katsetasime Marguse selja peal. Lõbus.

Rohkem ei saanud pakkimist edasi lükata, igaüks proovis kuidas sai oma asju käsipagasi ja kohrvi vahel jaotada, lisaks ei suutnud me vahepeal ära otsustada, misasi kellele kuulub. Viimane asi, mis lahendamist vajas, oli aukartustäratav kuhi ühesendiseid. Nimelt on nende väärtus täiesti olematu, nii et kollektiivselt sai neid terve reisi vältel kuhja loobitud. Lõpuks oli kokku kogunenud neid vähemalt tubli poole liitri jagu. Marion ja Tanel saadeti poodi plastkarbi järgi, mille sisse mündid panna ja maha matta, me jäime hostelisse kohalikku lahjat alkoholi degusteerima. Ootasime ja ootasime, kuni lõpuks need kaks kohale ilmusid. Tegime ettepaneku, et teeme nüüd selle viimase ühistegevuse ära, lähme ja matame aarde maha. Tuli välja, et Tanel oli otsustanud, et me oleme liiga nõmedad sellise püha ürituse jaoks ja aarde Marioniga kahekesi maha matnud. Niikuinii jõid raha baaris niisama maha.
Lõpuks ohverdasime ühe Valdari kulunud särgi aardekaardi jaoks, et inimesed teaks, kust otsida. rohkemat polnudki teha.

Jaapani Reis - 18. päev

Otsustasime teha viimase käest-kinni-kõik-koos reisi, läksime vaatama Shibamata templikompleksi. Sõitsime metrooga peaegu kohale ja istusime kohaliku väikerongi peale. Muidugi me jooksime selle peale, võõras värk ikkagi. Meie sisenemise peale rong muidugi liikuma ei hakanud, vaid chillis rahulikult veel kümmekond minutit peatuses, tagantjärgi võisime nentida, et oleksime selle ajaga võinud selle vahemaa jalgsi läbida.

Kohale jõudes leidsime eest osalise ajamasina - kõik majad tänava ääres olid pärit Showa ajastust või nägid selle moodi välja. Mulle see midagi ei ütle, aga kena oli. Ja oli näha, et tegu on turistilõksuga - kõik majad olid ühtlasi ka poed või toidukohad, käisime ringi, midagi põnevat aga ei leidnud. Osad meist ostsid kohaliku delikatessi - marineeritud kurki pulga otsas. Kuna mulle üldjuhul marineeritud kurgid ei meeldi, jätsin eksootilise hõrgutise vahele.

Jõudsime templi juurde, kus pidi jalatsid ära võtma. Mõni ameeriklane võis selle peale küll kahe käega peast kinni võtta ja ahastusest karjuma hakata, mulle isklikult meeldiks aga kogu aeg paljajalu käia, puhta ja sileda laudpõranda peal oli aga erakordselt mõnus. Robin käis lõpuni sokkidega ja kui viimase 20 meetri peal need ära võttis, oli hämmingus, kui mõnus on puupõrand alasti varba all.

Kuna ma ei tea (Jaapani) kultuurist suurt mitte midagi, jäi mulle igasugune sümbolistika üsna võõraks, küll tekitasid minus huvi Super Saiyan graveeringud. Pani mõtlema, kui palju aega ja vaeva võis nende peale minna ajastul, kui puudusid titaaniumotstega dremelid ja puurid.

Edasi liikusime templiaeda, ka sealt viis läbi laudtee, imetlesime üht väikest purskkaevu, mille juurest lookles eemale reetlik roheline aiasvoolik, võiks neile öelda, et nad võiks "tehnoloogia" peitmisega natukenegi vaeva näha. Tiigis ujusid lisaks tavalistele kaladele ja vesikuppudele ka kilpkonnad, mis muidugi rõõmustas meie kilpkonnafännist Tiiut.

Kuna ligi sajameetrine jalutuskäik on kurnav, oli turistide jaoks üles pandud väike puhketuba koos teeautomaadiga, meeldiva üllatusena oli tee tasuta, nii et lebotasime seal mõnuga päris kaua, lürpisime teed ja vaatasime kuidas vesi voolab. Maja ise oli suur ja imposantne, läbi paokil uste ja üle piirete nägime, kuidas võis elada kunagi rikas kaupmees või võimas poliitik, üsna hästi, ütleks mina. Enne lahkumist kuulasime läbi seina veel munkade mantraid, üritasin telefoniga seda ka veidi lindistada.

Tagasi linnas otsisime toidukohta, leidsime lõpuks ühe, mis tundus sobivat. Kõigepealt pidime traditsiooniliselt pusima kohalike keeleoskusega, aga saime toidu tellitud. Hiljem nentisid kõik fakti, et toit oli keskpärane, aga teenindus oli hämmastavalt hea, teenindajateks olid (silma järgi) 50-60 aastased daamid, kes vaatamata olematule keeleoskusele andsid endast parima, et meie olemine mugavaks teha. Üldse oli koht ise väga sümpaatne. Segadus tekkis makstes, harjumuspäraselt jätsime kõik täpse raha lauale ja kõndisime välja, kui viimast meie rongkäigust peatati küsimusega, et äkki me sooviks maksta ka. Lauale jäetud raha korjati kokku, loeti üle ja mingeid sanktsioone ei jätkunud.
Keegi teadis, et läheduses on võimalik parvega üle kohaliku jõe sõita, nii et suundusime eeldatavalt õige koha suunas. Ime ja tõenäoliselt kellegi GPSi abiga leidsime õige koha üles, mis oli üsna lihtsakoeline - kalda ääres oli silt koos hinnaga, kõndisime läbi võsa paadisillale, kuid nentisime, et paadimehed on teisel pool ja kui me just päris mitu aega oodata ei taha + teiselt poolt jõge ringiga tagasi kõndida, pole meil mõtet ootama jääda. Üritasime erinevate kaameratega ka grupipilti teha, mis aga päris ei õnnestunud.

Mis meile kõigile aga meeldis, oli üldine ümbrus - oli tunne nagu kodumaal, jõeäär oli täiesti tühi majadest, suured rohelised platsid, kusagil kauguses mängiti pesapalli. Majad olid kaugel ja ei pidanud õlaga läbi rahvamassi trügima. Ei kutsunudki tagasi kiirustama.

Mingi hetk hakkasime siiski ringiga tagasi rongijaama poole liikuma, olime siiski linnast põhimõtteliselt väljas ja tagasisõit ei olnud lühike. Kui Valdar otsustas JÄLLE KORD et ta peab vetsu minema ja me peame teda ootama, siis meenutasime omavahel, kui palju me teda ootama oleme pidanud, kui palju ta meiega vingunud on ning kuidas ta veepargis ebaviisakas oli, otsustasime ta sinna potile jätta ja jalutasime lihtsalt minema. Kellelgi meist polnud erilist usku Valdari orienteeriumisvõimesse ega iseseisvusesse, aga kuna see WC asus täpselt raudtee all, siis lootsime, et ta oskab rööpaid pidi rongijaama välja jõuda.

Kuna meil otseselt kiiret polnud, läksime äärelinna elu avastama. Söötsime üht äärekivile tõstetud joogiautomaati (lõpuni läbiplaneerimata lahendused on jaapanis üliharuldased) heldelt ja avastasime läbi juhuse ühe väikese surnuaia. Tegu oli majade vahel oleva paarisajaruutmeetrise väikese platsiga, mis oli mälestusmonumente ja mingeid kivist aiateibaid täis, kuhu oli midagi peale kirjutatud - tunnistan, et mul pole õrna aimugi, mis mida sümboliseeris. Üritasime kõnniteel püsida ja mitte midagi ära lõhkuda, kui me ei oskagi korrektselt austust avaldada, siis üritasime vähemalt rüvetamist vältida. Lõpuks lahkusime surnuaiast ikka mööda mingit äärekivi turnides.

Rongijaama eest leidis Tiiu ühe viga saanud tsikaadi, keda ta tahtis koju võtta ja terveks ravida. Pidime lõpuks teda veenma, et tsikaat peab ise hakkama saama, pärast viit minutit katseid teda Tiiu käe küljest lahti saada, saime edasi liikuda.
Rongi muidugi ei tulnud. Olles harjunud, et Ginza liin sõidab iga kolme minuti tagant, oli harjumatu oodata eestipärased 20 minutit. Selle eest sai aga teha mõnusaid urban fotosid. Asakusasse tagasisõit oli sündmustevaene. Rahvahääletuse tulemusel läksime Asakusa peale jalutama, jõudsime Asakusa peavärava juurde, kus oli Ghibli pood. Ma pole kunagi suur Ghibli fänn olnud, nii et lõpuks seisin tülpinult ukse ees ja ootasin teisi, samas oli tänavatki huvitav vaadata, kui kusagile tormama ei pidanud.

Pärast hostelis peetud nõupidamist otsustasin, et kui Tokyo, siis pean Tokyo Toweri ära nägema. Tiiu oli minuga sama meelt, otsisime kaardilt õige peatuse üles ja asusime teele. Enne seda tegime väikese kõrvalpõike Sumida jõe ääres toimunud obon festivalile, kohalikud laulsid ja tantsisid, nuusutasime kohalikku toitu, aga ei hakanud midagi ostma.  Üritasime jõe äärde riputatud laternatest võimalikult artsy fotosid teha.

Metroost välja tulles oli Tokyo Towerit näha, aga kauguses - olime ikkagi natuke valesti sõitnud. Asusime teele, kuid ega me linnud ponud, et otse lennata oleks saanud. Ekslesime tubli tükk aega ja meie plaan tornist päikeseloojangut vaadata, hävines üsna kiiresti. Omapärane element olid kohalikud teetööd - kui eestis pannakse püsti 3 oranzi koonust ja muidugi 30km/h kiiruspiirang, siis jaapanis tehakse asju ikka põhjalikult - kogu tänava oli oranže koonuseid täis laotud, koonuste otsas olid vilkuvad LEDid ja kogu stseen nägi rohkem välja nagu ööklubis oleva reivi valgustus.
Arvasime ekslikult, et saame läbi pargi lõigata, tulemuseks oli mingi tundmatu mäekünka otsa ronimine ja ringiga allatulek. Pakkusin ühe kortermaja juures välja idee, et sõidame naljapärast jälle viimasele korrusele ja vaatame sealt kõigepealt linna, kuid Tiiu (ja tõenäoliselt ka kusagilt väljailmunud turvaonu) olid sellele ideele vastu.

Kui jaapanlased on oma autovalikuga esimesele kohale paigutanud praktilisuse ja euroopa toodangut nägi haruharva, siis ühelt tänavalt leidsin ka bling-bling Hummeri, mis oli laiem kui kahesuunaline tee, kindlasti ülimalt ebapraktiline, aga kohalike silmis kindlasti väga imposantne. Või naeruväärne.
Jõudsime lõpuks Tokyo Toweri juurde, kuid valelt poolt. Tegime kõigepealt aupakliku avastamistiiru, mille käigus leidsime ühe mäekünka otsast väikese templi. Vaatlesime sealt hetke Tokyo Towerit ja jätkasime sissepääsu otsingut. Lasime ühel kohalikul pilti ka teha, kuid minu ja Tokyo Toweri korraga pildile mahutamine osutus keeruliseks - lõpptulemusena oli vaene kohalik peaaegu näoli vastu maad ja sai ühe välguga alt üles pildijubedusega hakkama. Ei hakanud teda rohem piinama ka.

Saime torni sisse ja pean tunnistama - vaade oli vägev. Olime küll ainult alumisel korrusel, kuid tegime 2 ringi peale. Kusagil lasti ilutulestikku. Üritasin kaameraga pilte teha, aga läbi klaasi on ikkagi läbi klaasi, paar kohapeal õnnestunud tundunud pilti osutusid kontekstita üsna õnnetuteks. Kuna ülemisele korrusele pääsemise järjekord oli üle tunni aja ootamisega, leppisime alumise ringiga ja sõitsime tagasi alla suveniiripoodi, kust muidugi midagi ei ostnud.

Kuna kõht oli tühi, leidsime ühe pannkoogikohviku, tellisime toidu ära ja esimest ning viimast korda reisi jooksul pildistasitme tulevaste põlvkondade jaoks toitu. Hea oli, aga ports meie jaoks liiga väike. Naljapärast sai ka McDonaldsisse mindud, et kohalik teriyakiburger ära proovida. Põhimõtteliselt oli tegu juustuburgeriga, millele oli teist kastet vahele lastud.

Sooritasime väikese orienteeriumise läbi nüüdseks öise Tokyo linna, kaalusime veel mõnda kohta sööma minekut, aga lõpuks ei viitsinud. Koju jõudes ootas meid ees seltskond, kes olid Sumida jõel paadiga sõitmas käinud.