Paar päeva vabakava oli meid motiveerinud jälle midagi koos tegema, seega sõitsime Ueno loomaaeda. Millegipärast tahtisd kõik minna pandasid vaatama, aga jooksid vales suunas minema. Läksime Tiiuga siis kahekesi vaatlema, kuidas isapanda ennast ebasündsalt rahvale demonstreerib. Ülejäänud rahvast nägime alles tund aega hiljem, jõudsime selle ajaga korraliku tiiru teha. Ei kujuta ette, mis tunne võis jääkarul olla, igatahes oli ta mööda oma põrandat laiali voolanud. Palavus ei mõjunud hästi ka Tiiule, nii et võtsime putkast jaapanlaste lemmikjahutajat- Kakigori nimelist siirupiga jääd. Lisaks märgiks ära, et loomaaed oli ainus koht kogu reisi vältel, kus automaatides ei kehtinud standardhinnad, 0.5 joogid maksid tublisti üle 2€.
Üks hetk anti meile kahele mahajääjale teada, et varsti algab sipelgaõgija toitmine. Lootsime midagi ülimalt lahedat, lõpuks lakkus aga sipelgaõgija lihtsalt purgist mingit kokteili. Seejärel otsustasime külastada roomajate maja. Kõik ülejäänud olid seal juba 10-minutise tiiru teinud, kuna Tiiu aga fännab neid elukaid ja ka minu arust on need lahedamad kui suvalised puuris karvased elukad, siis võttis meil selle maja läbimine tubli poolteist tundi. Kõige imposantsem oli tohutusuur krokodill, kelle akvaariumisein oli rohkem kui pooleteist sentimeetri paksusest pleksist, mis oli korralikult ära kraabitud.
Maja ees tervitas meid torisejate koor ja nii me jalutasimegi väljapääsu suunas. Enne tegime väikese kõrvalpõike lindude ala suunas, väga lahedad iibised ja tuukanid olid. Üks väike haigur oli kuidagi osanud puurist välja saada ning nägi välja, nagu tahaks ta väga sinna tagasi.
Väljapääsuni viis laudtee üle vee, vees kasvasid tohutu suurte lehtedega taimed, millel olid dushiotsiku sarnased õied. Tegime nalja, et peaks mõne lehe päikesevarjuks võtma. Teisel pool väljapääsu oli takoyaki putka, muidugi pidime proovima. Tegu oli limasest taignast ja kaheksajalatükkidest keeratud pallidega, millele lasti kastet peale. Väga mõnus ja lögane toit oli, tahaks praegugi veel.
Jalutasime ka läbi kohaliku turutänava. Meeletus koguses oli kala, vähem ka igasugust veidrat suveniirikraami, odavaid kellasid ja muud kohustuslikku turukaupa. Marion ostis endale käekoti, rohkem aga keegi vist midagi ei ostnud. JoJo's Bizarre Adventure pachinkot nägime ka.
Koju jõudes võtsin kellegi eelmise külastaja poolt kappi unustatud lombaka statiivi ja parandasin seda juukseklambriga. Öine Jaapan on väga lahe asi pildistamiseks. Tegin paar linnavaadet ja paar tänava- ning liikluspilti. Kaua ei viitsinud, nii et koju magama.
käes oli Comiketi viimane päev ja juhuslikult ka mu sünnipäev. Nüüdseks jukerdav tervis andis sellel päeval lõplikult alla, Shibuyas ronge vahetades pidin perroonilt tagasi pöörduma, nii et Margus ja Valdar sõitsid varasema rongiga kohale, samal ajal kui mina end WC's tohterdasin. Jõudsin järgmise rongiga neile järgi, kuid väga kaua me koos ei hänginudki, kuna mingit otsest põhjust selleks ei olnudki.
Käisin inimvooluga läbi need saalid, kuhu ma varem ei jõudnudki, vaatlesin veel cosplayereid ja passisin niisama. Vahepeal kasutasin isetekkinud puhkealasid, kust korraldajad inimesi aeg-ajalt minema ajasid. Igatahes oli Jaapani ilm ja toit mu tervise ja motivatsiooni hävitanud, nii et entusiasmist ma enam ei kiirganud. Tahtsin tõsiselt koju.
Sattusin comiketil lõpuks ka ametlikumasse alasse - erinevad mängu- ja animetootjad reklaamisid oma kohe-kohe väljatulevat kraami. Kahjuks tundus aga kõik minu jaoks üsna labane ja/või keskpärane. Leidsin ka ühe üsna nunnu Cheni cosplayeri, kes aga otsustas kaamera nägemise peale oma kleidiga eputada, samal ajal täiesti kivistunud näga mind vaadates.
Lohistasin oma väsinud kondid hostelisse ja olin õnnelik, et seltskond koosneb laisikutest, kes ei viitsinud mulle sünnipäevaks midagi sotsiaalselt piinlikku korraldada. Valesti lootsin, nimelt saadeti mind mingi hetk toast välja, et "kingitus ära pakkida". Taneli kõne peale saabusin ca 10 minutit hiljem tuppa, kus mind ootas ees seisev dakimakura. Oleksin pidanud selle vist kohe kanelasse võtma ja minema jooksma, sest selgus, et kingituseks oli tegelikult ainult dakimakurua.... "käes" olev kingikott, mille sees roosa Asuka t-särk. Mölisesin viisakusest kinkijatega ning võtsin spetsiaalselt sünnipäevaks hoitud Havana Clubi kapist välja. Üldise taidlemise käigus läks ka mu enesetunne paremaks, nii et järgmine päev ei tundunudki nii hirmus.
kuna ülejäänud reisikaaslased olid ikkagi korralikud inimesed, mitte rõvedad nohikud, siis teisel päeval jõudsime Comiketile neljakesi - mina, Tiiu, Margus ja Valdar. Margus tundis, et vajab veidi julgestust ning tarbis trajekotooril hyakujen - hostel - metroo kähku kaks 8-voldist siidrit ära. Kohale jõudes suundusime kohe Cosplay alasse, mu arvamus, et väljas on veel palavamaks läinud, leidis kinnitust - comiketi kõrval olevas varjualuses olev temperatuurinäidik näitas varjus uhkelt 36 kraadi.
Üks esimesi cosplayereid, keda ma leidsin, oli Faust Guilty Gearist. Tegin paar pilti ja siis avastasin, et üks Dizzy kõnnib ka ringi. Jooksin Dizzy juurde, kuid selle ajaga jõudis Faust ära kaduda. Õnneks pole kahemeetrisel mehel jaapanis eriti kusagile kaduda, ja mõni hetk hiljem poseerisidki Dizzy ja Faust koos. Mis algas minu ideena, lõppes aga korraliku photoshootina, sest hetkega oli meie ümber kümmekond fotograafi.
Oli ka muid lahedaid cosplayereid. Näiteks kõndis see noormees mulle vastu, mask kuklas, kilekott käes ja tundus üldiselt kogu üritust nautivat. Küsisin, kas võib pilti teha. Selle asemel, et uimaselt kaamera poole vaadata, sammus ta tala suunas, tõmbas maski ette ja võttis poosi sisse. Respect!
Üldse oli palju mehi, kes kehastasid väikeseid tüdrukuid. Ja tegid seda väga hästi, all siis Fujiwara no Mokou ja Cirno. Mõlemad näevad lahedad välja.
Pärast kolmandat korda parklas jahtumas käimist, otsustas Tiiu, et talle aitab elusalt küpsemisest ja lahkus. Leidsin veel väga palju lahedaid cosplayereid, kellest oli muidugi vaja pilti teha. Kuna oli Touhou päev, siis käisin muidugi ka saalis säravama pilguga ringi. Esimeseks artikliks osutus puust nikerdatud väike stseen Bad Apple videost. Kõigepealt pidin muidugi tükk aega valima, kas võtta Marisa või Flandre, võtsin lõpuks Marisa. Öeldakse, et heida valikute tegemisel münti, siis kui münt on õhus, tead kumba valikut rohkem tahad. Niisiis umbes 10 minutit hiljem olin ma taas selle leti ees ja palusin vahetust, et annan Marisa tagasi ja võtan ikkagi Flandre.
Plaaditurult leidsin ainult paar tuttavat nime - IOSYS, Halozy ja Eastnewsound, kõigi kolme taga olid muidugi järjekorrad. Kõndisin ühest lauast mööda ja jäin plakatit vaatama, enne kui ma lahkuda jõudsin, suruti plakat näppu - võta, võta. Tänasin ja tegin veel ühe tiiru, tundsin, et tühjade kätega comiketilt ikka tagasi ei läheks ja ostsin Touhou Bostoni ära. Üllatuseks aga ütles kõrvallauas istuv veidi kahtlane tegelane: "oota korra", tõmbas laua alt ühe plaadi välja, pistis selle CD-hoidikust väljalõigatud kile-ümbrise sisse ja ulatas mulle. "For free". Lõpuks tuli välja, et päris hea plaat on ning pilt Chenist on eriti nunnu.
Mängisime Margusega jälle tükk aega mängu "leia üles Valdar" ja asusime lahkuma. Leidsime aga ees takistuse - VEEL ROHKEM nunnusid cosplayereid. Pidi ju pilti tegema. Marisa ja Alice on eriti nunnud.
Rohkem detaile ei mäletagi, ju mingi hetk sai koju sõidetud ja magama mindud. Niipalju tean, et Tanel ja Marion käisid mingit mäge vallutamas ja Robin lasi end Maid Cafe's nunnutada.
comiket. COMIKET! iga endast lugupidava nohiku suursündmus. Kuna Tokyo big Sight asub üsna kaugel kesklinnast, pidime kõigepealt sõitma metrooga Shinbashisse, kus istusime ümber betoonist valatud teel sõitvale kummiratastel rongile. Olles teadlik, et rehvi veeretakistus on kümnetes kordades suurem, kui metallratastel, oli minu jaoks see üsna üllatav. Rong ise oli täisautomaatne ja viis meid siiski edukalt kohale. Kõige huvitavam koht rongisõidul oli kindlasti üle lahe viiv sild, mis vahepeal graatsilise pirueti tegi. Ilusti 270 kraadi, läbimõõtu ma ei oska hinnata, aga ikka päris mitu minutit võttis.
Kohal olles avastasime, et me polegi ainsad külalised. Tegelikult pidi kolmepäevasel üritusel keskmiseks külastajate arvuks olema ligi pool miljonit. Mina ja Tiiu vaatasime Tokyo Big Sighti suunas üsna umbusklikult, veel umbusklikumaks muutusime saagi nähes. Ülejäänud ei olnud Nurse Witch Komugit näinud ja ei teadnud midagi karta.
Kuna kõik uimerdasid, olime üsna hilja kohale jõudnud. Siiski sai tiir peale tehtud ja nenditud, et võrreldes Animatsuriga on tegu ikka veidi suurema üritusega. Taidlesime ringi, kuid kuna esimene päev oli suunatud naisklientuurile (loe = kõik kohad olid joonistatud geiporri täis), siis üritasime leida kohta, mis oleks vähegi mõistlikuma kaubaga. Cosplayereid me väga ei näinudki. Sai katusel käidud, imestatud ühe 100-meetrise järjekorra üle ja tagasi alla kõnnitud. Igaks juhuks mainin ära, et Big Sight on ülimeeletult suur, videos on näha üht saali viiest.
Juba lahkumismeeleolus avastas Tiiu, et ühes kohas müüakse vildikaid. Neil oli ka peenem nimi ja selle tõttu ka väga käre hinnasilt, aga pärast veidi ootamist keksis Tiiu meie suunas 300% rohkema säraga silmis. Robin korjas vist kusagilt mingi suvalise odava ajakirja ka, rohkem shoppamist vist ei olnudki.
Comiketilt läksime Odaiba saarele jalutama, kuigi keskaugustine palavus tahtis maha tappa. Tundus nagu hea mõte vahelduseks "vabas looduses" kõndida, sest kui ülejäänud Tokyo on tihedalt maju täis lükitud, siis Odaiba tehissaar tundub peaaegu eestilik - sirged ja laiad tänavad, paarikorruselised majad ühel pool ja lahekallas teisel pool. Kujutage umebes ette, kui Tallinna kesklinn kolida Pirita äärde. Isegi puid oli ja muidugi oli puude otsas sitikaid, kes lärmasid. Lisaks nägime ka Ita-tsikleid ja ita-bussi. Kahjuks ühtegi suuremat ita-autode parklat teele ei jäänud.
Üks asi, mida me ei oodanud, oli aga õnnetusjuhutm. Keegi turist oli kas kuumast väsinud või rattaga käna käinud, aru me ei saanudki. Kiirabi oli kohal ja meid kui valgenahalisi püüti tänavalt kinni, et äkki oskame tõlkida. Enne kui meie ametlik jaapani keele saadik Robin rohkem kui 2 lauset suust välja sai, selgus, et meie abi polnud siiski vaja. Tundus, et vigasaanud turist oli enam-vähem korras, kuid toimetati tõenäoliselt siiski kusagile kliimaseadmega ruumi jahtuma.
Gundami juurde jõudes tundus, et on veel palavamaks läinud. Sai sellest elukast pilti tehtud, tundus üsna asine, mitte lihtsalt plastist ja paberimassist kokkuklopsitud teatridekoratsioon. Kõndisime kuju ümber, kuid palavus ei andnud asu, seega suundusime Gundami poodi. Kuna ma pole ühtegi Gundami sarja näinud, siis minu jaoks polnud see väga pingeline, muhelesin veidi lasermõõk-leibade üle, katsusin paari mänguasja ning enamus ajast tuulutasin konditsioneeri all enda organismist kuumust välja. Muidugi kadus Valdar kusagile ära, nii et pidime teda jälle otsima.
Gundami juurest suundusime edasi kohaliku Ahhaa-teaduskeskuse analoogi suunas. Lootsime leida Jaapani teadussaavutustega edvistamist, leidsima aga kesise messilaadse asja, enamus põnevast materjalist oleks kodus google abiga leitav. Katsetasin üht ajupähklit, kus pidi peegelpildi järgi pulka läbi augu pistma. Kuna olen eluaeg olnud arvutustehnoloogiaga ülejäänud maailmast maas ja õppinud ükskõik mis segavaid faktoreid ignoreerima või peas ümber sättima, oli see minu jaoks lihtne. Küll võttis see pusimine aga aega ja saal oli suur, nii et inimesed kadusid ära.
Jalutasin siis üksi ringi ja nägin üht väga tuttava näoga heledanahalist. Kuna kandsin esimest korda elus kontaktläätsi, siis ei usaldanud iseennast ning teisi leides teatasin, et leidsin Sporknessi teisiku. Teisik osutus tegelikuks Sporkiks ja nii osad meist temaga veidi suhtlesidki. Ise tegin Cyborg 009 sildiga rakettmootorist pilti. Käisime ka ühes kosmosejaama koopiamaketis, kus üks kohalik tegi Tanelile särgivaliku kohta komplimendi. Taneli NGE särk oli üldse populaarne, selle päeva jooksul tuli 3 inimest temaga sellest juttu tegema.
Kuna teaduspark polnud ilmselgelt meie vanusgerupile suunatud, hakkas meil üsna igav. Ootasime traditsioonilise veerandtunni Valdarit, kes lõpuks suutis ka traditsiooniliselt valesse kohta välja jõuda.
Kojusõidu suutsime halvasti ajastatuda - ettesõitnud rongi peale suutsime kolmekesi pressida - mina, Tanel ja Tiiu. Kuna kartsin, et jään persetpidi ukse vahele, hüppasin rongilt maha, pidime lõppjaamas jälle kokku saama. Kahjuks said Tanel ja Tiiu süsteemist valesti aru, ning selle asemel, et kõige loogika kohaselt meid rongipeatuses oodata, olid nad kähku kusagile välja tormanud. Üles me neid ei leidnud, pärast veidi telefoni teel üksteise sõimamist saime Asakusa jaamas uuesti kokku, kus me tubli veerand tundi üksteise peale karjusime. Seda muidugi peamiselt enda lõbuks, kuid Marion otsustas, et me oleme nõmedad nind läks ära koju. Leidsime hea sushirongi (häid sushironge on Tokyo kesklinnas iga 20 meetri tagant) ja õgisime kõhud täis.
Reede õhtu vajas siiski tähistamist, nii et sõitsime Ginzasse. Kõigepealt otsisime baari, mis poleks liiga kallis. Selle käigus leidsime igasuguses joobeastmes kohalikke, üks käis lärtsti meie ees pikali. Teda püsti aitavad sõbrad ja ta ise aga avastasid, et me oleme ju gaijinid ning mis oleks täis peaga parem mõte, kui rahvusvahelist sõprust sobitada. Millegipärast osutusin mina nende lemmikuks, suruti käppa, küsiti elulugu ja üritati midagi pajatada. Üks hetk tundus, et mind võetakse kaenlasse ja lohitataksegi minema, õnneks seda aga ei juhtunud. Nägime ka üsna suurt akvaariumi, kus muude kalade hulgas elas üks üsna suur hai, kes meie kõigi arust vaevu sinna ära mahtus. Võis üsna üksluine elu olla tal.
Andsime odava joogikoha otsingutega alla ja leidsime ühe 9-eleveni, mis millegipärast meenutas Eesti 90ndaid - pooltühjad traatletid, viletsad päevavalgustuslambid ja kuidagi pooleliolev remont. Otseselt rääbakas ei olnud, aga Jaapanlaste perefktsionismi kontrastil tundus küll üsna omapärane.
Joogid ja snäkid käes, suundusime parki. Kõigepealt istusime niisama trepil, kuid siis avastas meie väsimatu kaameramees Margus, et puude küljes olevad tsikaadid parajasti kestuvad. Tiiu oli muidugi kohe püsti ja sära silmades, loodushuvilisena jälgisin minagi tükk aega seda protsessi.
Kobisime pärast umbes kaht kohalikku siidrit viimase rongi peale ja sõitsime koju.
üheksas päev oli lõpuks ometi see, mida ma olin oodanud - sõitsin hommikul Akihabarasse ja lasin veidi kärsituma Marguse omapead ringi jooksma. Kakerdasin vasakul tänavapoolel ühest poest teise, peamiselt küll aknapoodlesin, sest see on eriti Akibas väga lahe tegevus. Nägin yaranaika silti, NERV telefoni, mis maksis minu mälu järgi 1300€ ja muidugi meeletutes kogustes muud lahedat kola. Mida täpselt ostsin, enam ei mäleta, aga ühel hetkel olin sattunud ühte AKB48 poe peal olevasse poodi. Ei midagi erilist, kuid minu jaoks oli see esimene täiesti korralik doujin pood. Ja kõik oli NII ODAV.
Järgnev tekst tuleb üks pikem arutelu veidike looduslikemal teemadel, nii et kui selline teema moraalide vastu käib, siis võtta parem kohe järgmine peatükk. Lappasin üht riiulit, olin juba peotäie plaate kõrvale tõstnud, kui mind hakkas loodus väga pakiliselt kutsuma. Kuna kõik varasemad päevad olid olnud turistidele mõeldud radadel ja rongijaamades, mõtlesin, et kindlasti on ka poes ju vastav asutus olemas. Suur oli mu üllatus, kui tuli välja, et 6-korruselises poes pole sellist asja nagu klientide WC.Etteruttavalt võin öelda, et kõik Akiba poed on 5-7 korruselised, kuid klientidele mõeldud WC on heal juhul ühel korrusel, 90% juhtudest pole aga terves majas seda. Seega otsisin kiiresti üles esimese asja, mis nägi välja nagu suurem kaubanduskeskus, kus õnneks oli asutus täiesti olemas. Oma keelt rääkis muidugi ka järjekorra pikkus, ju oli tegu poole kvartali ainsa kohaga.
Lisaks peab mainima, et augustikuises jaapanis väikese asutuse külastamine on omaette katsumus. Esiteks ei tunnista ükski jaapanlane, et WC oleks ala, mille peale konditsioneeri raisata. Kuid kindlasti kardab jaapanlase tagumik külma istet, nii et istmeküte on kõikide kõrgtehnoloogiliste käimlate kindel osa. Lisaks saaks mõne poti juhtpaneeliga lihtsamaid rakette kosmosesse saata, ma igaks juhuks ei riskinud ühegi kasutamisega.
Teine kultuuriline eripära, mis meid kogu reisi vältel häiris, oli fakt, et jaapanlased vist kardavad prügikaste. Kui Eestis oled harjunud, et iga teise posti küljes on prügikast ja iga poe ees vähemalt üks, siis seal võis kõndida kilomeetreid enne ühtegi kohta leidmata, kuhu oma tühi taara või paber visata.
Kõmpisin tagasi doujin poodi, mille ülesleidmine veidi aega võttis. Kui olin plaadivirna müüjale andnud, vaatasin kogu sisselugemise aja kassamasinast kõrvale, et mitte näha, kuidas arve aina kosub ja kosub. Andsin lõpuks pool oma rahakotti ära ja jäin segaduses vaatama, et miks müüja pusib ja pusib, aga mingi asjaga hakkama ei saa. Esialgu arvasin, et noor neiuke ei leia täpselt õige suurusega kilekotti (jaapanlased pakendavad kõik vähemalt kolme kihi kilekottide sisse). Siis ta hakkas helistama, mõni minut hiljem ilmus välja vist kõrgem poe asjapulk. Kuidagi said nad mulle selgeks tehtud, et mul on hetkel ainult tühjad karbid ning plaadid ise on ära kadunud. Õnneks sain siiski ka sisu kätte, nii et lõpuks läks kõik hästi.
Kui teised reisil olid toiduturistid, siis mind küll eksootika ei tõmmanud meeletult. Kui kõht tühjaks sai, leidsin Californian Hot Dog putka, kust ostsin 3.50 eest endale tulise koera, automaadist Dr Pepper kõrvale ja asusin endale äärekivi otsima. Nimelt on Jaapanis äärekivil või siis piirdel istumine täiesti tavaline tegevus ning sellise istekoha leidmine võib isegi aega võtta. Prügi käis kohalike eeskujul piirde ja sõidutee vahelise põõsastiku alla.
Kaasa võetud raha hakkas otsa saama jalad valutasid treppidest, otsuststasin koju suunduda. Suur oli mu üllatus, kui pidin nentima, et olin suutnud läbi käia Akiba peatanava vasakust poolest 150 meetrit, mis ei olnud veeranditki. Akiba nimelt on üsna lühike, kuid selle eest on kõik tänavaäärsed majad kas poed või kohvikud, enamuste majade laius on ehk ainult paar meetrit, kuid selle eest on need üsna pikuti sügavad ning kohe kindlasti on vähemalt 5 esimest korrust poeruumid, nii et ühes poes üle tunni erinevate korruste avastamist on täiesti mõistetav.
Hostelis pajatasid kultuuriüritusel käinud oma muljeid ning midagi muud põnevat ei juhtunudki.
Seltskondade lahknevus hakkas tugevamini välja lööma. Tanel, Valdar, Robin ja Marion suundusid kahepäevasele onsen-episoodile Kinugawasse, mina, Tiiu ja Margus jäime esialgu hostelisse passima. Kuna mu enne reisi Reserved'ist ostetud lühikesed püksid olid tagumiku alale uued ventileerimisaugud kasvatanud, suundusime Tiiuga Shibuyasse uusi otsima. Peamiselt oli minu ülesanne olla koormaeesel Tiiule, kes aga mu ametit ei tunnistanud, nii et väga palju ma midagi kanda ei saanud. Leidsime Tiiule ühe kena langevari-top'i, ühe kollase särgi ja ühed roosad kingad. Kui Tiiu oli vaimustuses, et kõike müüakse tema suuruses, siis minul oli vastupidi - kõige suurem mudel, mis poes tavaliselt leidus, oli 28-30, mul pole mõtet alla 34 proovidagi ja pikk olen ma ka. Vahepeal sai õnne proovitud ka kohalikus XXXXXL poes, kus nentisin, et ma pole isegi Jaapani standardite järgi veel ekstreemselt paks. Naljapärast sai üks vöö 3 korda ümber Tiiu keritud. I pity da fat fool. Lõpuks leidsin läänemaailma poeketi H&M ja leidsin sealt mõistliku hinnaga endale 10+ taskuga lühkarid, mis mind reisi lõpuni ausalt teenisid. Ja taskutest leidis veel pärast reisigi üllatusi.
Üks asi, mis poodides väga häiris, oli pidev muusika. Kui Eestis on muusika üldjuhul mingi vaikne lounge või mõttetu siseraadio, siis Jaapani poodides oli alati kontserdivõrdne dubstep, mis tegi isegi rääkimie raskeks, ei kujuta ette mis tunne veel müüjatel on. Eks harjub ära, aga väsitab ju ikkagi.
Rongijaama juures leidsime munga, kes tõmbas endale tähelepanu sellega, et seisis täiuslikult liikumatult. Usk peab tugev olema, sest nende viie minuti jooksul, mis me teda jälgisime, ei liigutanud tal mitte üks lihas ka.
Kuna õhtuni oli veel mitu ühikut aega ja keegi meist kolmest eriti midagi teha ei viitsinud, suundusin paarikümne meetri kaugusel asuvasse juuksurisse. Meeldetuletuseks - jaapanis asub kõik paarikümne meetri kaugusel. Kõigepealt oli muidugi käte ja jalgadega seletamise faas. Näitasin veel näpuga reisieelsele operatsioonihaavale oma peas: "koko ni kizu desu, ki o tsukette onegaishimasu" (siin on haav, olge palun ettevaatlik) mille peale juuksur näpuga haava torkis ja küsis: "kizu? itai desu ka? (haav? teeb haiget ka?) Otsustasin mitte närvi minna ja üritasin end lõdvaks lasta. Kahjuks oli see plaan hukule määratud, sest juuksuritool oli disainitud olema anatoomiline, kuid minust umbes poole väiksema inimese jaoks. Lõpuks sai afro minetatud, kui mind umbes kümneks minutiks lihtsalt toolile unustati. Siis tuli juuksuri naine (millegpärast jätsid pea kõik kohad pere-ettevõtete mulje), kes mu kukalt piirama hakkas. Kui Eestis lükatakse lihtsalt pardel vastu kukalt, siis seal kasutati peaaegu et kuuma habemejamisvaha ja õiget nuga. 20€ kergem, kogemuse võrra rikkam ja enam ma ei näinud välja nagu lillkapsas.
Õhtu veetsime kolmekesi taideldes. Rääkisime süviti oma tunnetest ja mõtetest, minu jaoks oli paar tolle õhtu ideed üsna maailmapilti kõigutavad. Aga sellest mõnes filosoofiapostituses. Lisaks oli meil tekkinud tüdimus jaapani toidust, nii et ostsime poest veerand kapsast ja närisime seda raevukalt.
Pärast mõningat jauramist jäi hostelituba kitsaks, nii et suundusime lähiümbrust avastama. Leidsime ühe laste mänguväljaku, mis oli taidlemiseks täiuslik, teepeal üritasin üht invasõidukit kaaperdada ning tagasiteel üritasime Margusega üht kei-trucki üles tõsta.
Suundusime edasi üle silla Asakusa suunas ning tervitasime kõiki möödujaid kolmehäälse rahvalauluga: "Pärnus oli üks tänav viltu". Silla alt leidisme päris palju kodutuid, kellest enamus magas pappkasti sees. Jaapanis kodutu olla ei tundu kuigi raske, eriti suvel, kuna temperatuur püsis üle 25. Väga kaua me seda avastamisretke küll teha ei viitsinud ja jõudsime hostelisse tagasi.
Majabaari ees kohtusime ühe poolkohalikuga - tegu oli nimelt ühe sakslasega, kes töötas kuagil lähedal itaalia restoranis. Rääkisime muljeid ning olime üllatunud, kui saime teada, et ta on selles üsna tagasihoidlikus hostelis varsti juba 10 kuud elanud.Rääkis, kuidas jaapanlaste töökultuur sisaldab suures osas teiste ahistamist ja närvidele käimist, eriti kui sa oled valge. Lisaks rääkis põnevatest kogemustest hostelis, kuidas keegi kõva MMA mees olevat baaris lühikese kakluse teinud ja välja visatud, kuidas üks 40ndates saksa härra olevat korduvalt paljalt ringi jooksnud ning kuidas üks 20ndates prantslane olevat ühe teise, 50 suunas tüüriva kohaliku daami ära sebinud. Veider.
Seitsmes päev algas nagu eelminegi - kõigepealt rongisõit ja siis gondlitega nööri mööda üle mägede.
Olime kohal - Yomiuriland, üks suuremaid lõbustusparke Jaapanis. Kuulus eelkõige oma ameerika mägede poolest. Esimene neist, Bandit, oli ehitamise ajal maailma kiireim - 109.9 km/h tippkiirus ja kõrgeim punkt 51 meetrit maast. Eriti imposantne oli, et see sõitis üle eelnimetatud köisraudtee, nii et saime juba gondlist karjuvaid inimesi vaadata.
Muidugi tuli tegemist teha jaapanlaste lemmiktegevusega - järjekorras seismine. Vähemalt ei olnud karjuvaid lapsi palju, kuna tegu oli ikkagi teisipäevaga. Minu jaoks oli see esimene sõit ameerika mägedel, aga kuna olen igasuguste enda arust kõvade ralliässadega postiteel sõitnud, arvasin, et ei saa väga hull olla. Muidugi sai esimese sõiduga karjutud nii et vähe pole. Kokku sai Banditiga sõidetud vist kolm korda, esimese korra veega ja teised 2 korda kuivalt, nimelt osadele sõitudele pritsiti enne sõidu algust veidi vett näkku.
Palju lahedam oli aga White Canyon. Esiteks oli see puust ja nägi ikka rääbakam välja kui Bandit. Kohe sisse istudes oli aru saada, et Bandit on tsiviliseeritud tehnika tippsõna, White Canyon aga mõeldud inimeste hirmutamiseks. Kui ülejäänud sõidukid hoidsid reisijat kinni polsterdatud toruga, siis sellel olid kõik seinad polsterdatud, kinni tuli panna mitu turvavööd ning isegi kahe sõitja vahel oli turvakardin. Videos olev nnnnnyyyyyyyAAAAAAAAAAHHHH ilmestab kogu sõitu hästi. Kui metallist Bandit oli sujuvam kui Tallinna trammiliikulus, siis White Canyon oli nagu kelk munakividel. Esimese sõiduga käis mu seljast vähemalt neli väga kõva raksu läbi ja nii mõnegi muidu end tugevaks pidava indiviidi jaoks esimene sõit ka viimaseks.
Järgmiseks sai ette võetud Sky Shot. Tuletan lugejatele meelde, et ma üldjuhul kardan isegi tabureti või laua otsa ronimist. Seal aga sõidutati kogu kupatus mitmekümne meetri kõrgusele, millele järgnes päris korralik vabalangemine. Enne allakukutamist sai umbes 30 kilomeetri kaugusel olevat horisonti kiigatud ja nenditud, et kus polnud ookean, laius360 kraadi meie ümber linn. Esimese torni paariline viskas inimesed suure hooga üles ja loksutas meid seal üleval, mis oli ka omamoodi vägev.
Käidud sai ka õudustemajas, mis oli vist mõeldud eelkooliealistele, sest meie jaoks oli see kohutavalt igav. Naljakaim oli üks värisev plaat, mille idee oli inimesi ehmatada. Seisime selle peal niisama ja võdisesime.
Kohapeal pakuti ka toitu, mis üllataval kombel ei olnud isegi väge koledalt kallis. Proovisin ära kookose curry riisi. Kõlbas süüa küll. Pärast toitumist läksime rahuliku vaateratta peale, kust veel kord kaugele-kaugele vaadata sai. Ülejäänud atraktsioonid tundusid kas igavad või siis igavad, kuid uuesti lõunasöögiga kohtumist lubavad. Üle võlli käiva kosmosesütiku peale ei tahtnud näiteks keegi minna. Valdar leidis endale kõige armsama sõiduvahendi ja üritas sellega mind ka alla ajada. Taustal ütleb väike poiss midagi stiilis:"emme, see onu on imelik".
Enamus inimesi olid väsinud ja torisevad, nii et mina, Tiiu ja Valdar otsustaisme veel paar tiiru White Canyoniga teha. Järjekorrad olid selleks ajaks nii kokku kuivanud, et saime teha mitu sõitu järjest ilma järjekorras ootamiseta. Väheke sõgedaks meid peeti, aga väga lahe oli ikkagi.
Tagasi jõudes tahtsid osad minna Tokyo Sky Tree otsa ronima. Mina, Tiiu ja Margus, nagu enamuse aja reisist, olime mässajad ja läksime lihtsalt toidukohta otsima. Leidsime ühe sushirongi, millega rahule jäime.Hostelis taaskohtusime taevapuu uurijatega, kes nentisid, et järjekorrad olid liiga pikad olnud ja ronimine lükkus neil määramatult edasi.
Keegi meist oli välja pakkunud, et võiks Hakonesse minna, nii ka tegime. Kõigepealt esimene ots metrooga, siis ostsime 5000Y eest pileti, mille sees olid kõik mõeldavad transpordivahendid kuni viimase kodusõidumetrooni. Kui üht asja jaapanlased hästi oskavad, siis on selleks meeletu rahvahulga efektiivne suunamine. Shinjuku metroo/rongijaam on maailma kõige rahvarohkem, kuid isegi Tartu bussijaamas on lihtsam ära eksida.
Enamuse kahetunnisest rongisõidust sadas vihma, mitte sellist rõvedat seenekat nagu Eestis kombeks, vahel ikka korralikku troopilist padukat. Jaamas ostsime endale vihmavarjud ning nagu Murphy seadusele omane, kasutasin seda vihmavarju esimest korda alles nädal pärast Eestisse naasemist. Siiski, 10€ kuiva ilma eest pole palju. Lisaks leidsime poest huvitavat vett - nimelt olid pudelid Asuka ja Rei kujulised. Muidugi sai neid ostetud, pudel on siiani alles. Leidsin endale ka nunnu võtmeripatsi, kus keset lilli oli mu nimi kirjutatud. Kes ei tea, siis Riho on vähelevinud jaapani naisenimi.
Saime suure rongi pealt kohaliku mäeraudtee peale, mis esiteks oli ilmselgelt disainitud kohalike mõõdu järgi. Meil igatahes oli raskusi istmele mahtumisega. Huvitav oli aga fakt, et rong sõitis üles sik-sakki tehes, iga saki lõpus pidi rongijuht rongist väljuma ja läbi vihma rongi teises otsas olevasse juthkabiini jalutama.
Mäe otsast ei saanud edasi ei rongi ega bussiga, vaid trossi otsas rippuvate gondlitega. Alguses kartsin, et mu kõrgusekartus läheb käest ära, aga kordagi ei tekkinud sees mingit õõvastavat tunnet, klõbistasin hoolikalt läbi gondliklaasi hoopis pilti teha. Tõsine udu takistas küll veidi, kuid vahepeal oli näha vulkaanilise tegevuse jälgi - mäekülg köhis kohati väävlit välja ja seda oli vahepeal ka ninaga tunda. Kuna tee läks läbi metsa, siis osad teravasilmsemad nägid isegi metssigu, selleks ajaks kui ma end ümber pööratud ja kaamera soojaks sain, olid nad muidugi juba kadunud.
Vaade
Väävel
Paari ümberistumisega jõudsime lõpuks maailma kõrgeimal asuva järve äärde. Midagi oli tuttavat - "maailma kõige mingim". Kõige kõrgem järv maailmas. Laeva peale astudes sain aru - olin justkui jälle Norras. Laev, vesi ja kaljunõlvad, ainus mis kinnitas, et fjordide ja trollide asemel oleme Jaapanis, olid kohati kalda äärde pikitud punased Tori väravad.
Laevad ise nägid kaugelt välja tõelised karnevaliatraktsioonid, kuid olid üsna uuemapoolsed. Kõige nunnum oli muidugi aga meie laeva kapten, kes ka rõõmsalt poseeris. Sai pilti tehtud, juttu aetud, aga midagi väga erilist selles laevasõidus polnud.
Kahe jalaga kuival maal olles tundsime, et kõht on tühi.Kõik kohalikud asutused olid teadlikud oma asukohast ja nöörisid igat klienti käredate hindadega. Lõpuks leidsime ühe koha, kus me omavahel veidi jaapani keele grammatika üle vaidlesime ning lõpuks tellisid peaaegu kõik sama toidu, vist oli racoon ramen vms. Esimesed paar suutäit tundus see parim toit eales, keskel oli keskpärane ning lõpuni ei suutnud keegi seda nuudlisuppi süüagi, sest kui alguses olid kõik komponendid mõnusalt eraldi, siis lõpuks vajus see üsna ühtlaseks rasvaseks kördiks kokku.
Seiklesime mööda kallast edasi, sest igal pool jaapanis on vist matkarajad. Kuna temperatuur oli üsna jahe - nii 25 kraadi, siis kedagi peale Marguse ja Taneli järvevesi ujuma ei kutsunud. Vaatamata jahedale tempole võttis mäkke ronimine üsna higiseks, paraja üllatuse valmistas eespool liikujatele poole mäe peal krabi, kes külg ees üle raja sibas. Lõpuks mäe otsa jõudes ootasime 2 minutit kuni üks europiidse välimusega turist vaateplatvormilt lahkus ja siis näitasime maalilisele Jaapani mägimaastikule oma higiseid ülakehasid. Õnneks kuivasid riided seal kliimas peaaegu sekunditega ja mäest alla minnes oli korraks isegi inimese tunne.
Teele jäi ka asi, mis võis olla kalakasvandus, võis olla ka lihtsalt paisjärv suurte kaladega, aga sai neid tükk aega passitud. Nentisime Taneliga, et jala käimine antud teetingimustes on ikka üks paras enda kiusamine, kui võiks olla tagaveoline sportauto ja saaks iga seda mäekurvi külg ees ja kummivilinaga läbida.
Jõudsime viimasesse peatusesse - väike küla moodi asi bussijaama ja poega. Ostsime kohalikku toitu ja imesime joogipudeleid sekunditega tühjaks. Bussijaamas ootas, aga mitte meid üks Ken'i unistuste buss. Mis oli aga veel üllatavam, oli bussijaamas tasuta wifi. Etteruttavalt võin öelda, et see oli reisi lõpuni ainus tasuta wifi mis ma leidsin.
Teel mäest alla tekkis väike segadus. Enamus meist taipasid, et meie 5000-jeenine pilet katab ka bussisõidu, kuid Robin ja Valdar kasutasid oma Pasmot. Vaatasime hasardiga, kuidas bussijuhi kõrval oleval tablool sõiduhinnad vastavalt distantsile järjest ilusamateks läksid. Õnneks tajus bussijuht, et oleme rumalad gaijinid ja tegi käte-jalgadega selgeks, et kui uuesti masinale oma pasmot ei näita, ei võeta sealt ka ligi 13€ maha.
Õhtune mägisõit oli lahe, kuid alla jõudmise ajaks oli juba parajalt öö. Algselt oli plaanis olnud leida onsen, kuid pärast rongigraafiku kontrollimist jäi meile väga vähe aega. Otsustasime mitte alla anda, kuid saatus polnud meiega helde - ainus koht mis leidisme, oli elektriküttel sisebasseiniga ja maksis ka veidi liiga palju. Jalutasime veidi niisama ringi, ning nentisime, et samasugusel tänaval eestis, oleks trepi peal paar ossi, suitsud ees ja õlu näpus. Üldse nägime kohalikke väga vähe. Selle eest oli aga ühe puu otsas lihtsalt miljon lindu.
Rongijaamas otsustasid Tanel, Valdar ja Robin, et isegi express rong on nende jaoks liiga aeglane ja hüppasid Shinkanseni peale. Selle eest, et selle leiutisega 300km/h lipata pidid nad küll 30€ peale maksma. Meie lihtsurelikud leppisime oma päevapiletis oleva tavarongiga ja jõudsime veidi hiljem koju. Rohkem põnevat polnudki.
Hommikul tegelesime toibumisega, kõik peale Marguse said jalad üsna hästi alla. Sõitsime Harajukusse Yoyogi parki, mis pidi olema Lolitade meka, väidetavalt pidi neid olema seal sadade kaupa ja igal pool. Kohale jõudes leidsime 2 lolitat, kellest üks oli mitte üldse noor ega vormis mees. Lisaks seisis ta demonstratiivselt ühe trepi peal, nii et alt vaadates võis tõenäoliselt näha asju, mida näha ei tahaks.
Tormiline tipptund autoteel
Rahulik kõrvaltänav.
Jalutasime pargis ja nägime üht järjekordset templit, mis pidi olema vana, nägi välja aga uhiuus. Park ise oli suur ja uhke, samas ka veidike metsik. Isiklikult mulle ei meeldi need pedantide pargid, kus muru on paar millimeetrit ja mis on pikitud üksikute täiuslike puudega. Yoyogi meenutas pigem pirogovi - inimesed vedelesid risti-rästi murul või taidlesid - kes tegi etendust, kes tantsis, keegi filmis kedagi, tegevust oli palju. Ühes kohas seisid sadade viisi sake tünnid, mis pidid templi läheduse tõttu eriti heaks käärima. Eestlasena olin üsna kindel, et tegu on tühjade vaatidega, sest siin see kas varastataks kohe ära või siis puuritaks auk sisse ja imetaks kõrrga tühjaks.
Tegime väikese tiiru, kuid nentisime, et midagi põnevat pole. Neiud läksid omas suunas, Robin andis alla ja läks koju. Mina, Tanel ja Valdar otsustasime, et peab ikka shoppamisala ka läbi käima, eriti kuna väike Valdar kurtis, et ta väikestele jalgadele on sandaale vaja. Enamus poodides nenditi, et eestis kartuli ja sealihaga kasvatatud mehepojale piisavalt suuri jalavarje polegi.
Tegime vahepeatuse McDonaldsis, sest tuleb ju kultuurilisi eripärasid proovida. Ostsime Taneliga mõlemad krevetiburgeri, samas kui Valdar näitas oma suurepärast väljendusoskust ja tellis "kogemata" terve suure eine. Muidugi aitasime tal friikaid süüa. Krevetiburger ise ei olnud väga eriline, pihvi asemel oli pihvist paksem veidi imelik tainatükk, mis koosnes 50% ulatuses kalamaitselisest massist ja 50% krevettidest.
Ühes kaltsuka laadsest poes tundsime lõpuks maavärinat ka. Siiani olin arvanud, et mul on päikesest tasakaal paigast ära olnud, aga seekord oli aknast ilusti näha, kuidas majad õrnalt edasi-tagasi kiikusid. Saime Valdarile jalavarjud ja otsustasime koju liikuda, kuid enne seda põrkasime veel Marioni ja Tiiuga kokku. Saime teada, et kusagil on Evangelioni pood, mille me kahe silma vahele jätsime.
Evangelioni pood otsustus väga lahedaks, kuid meie jaoks liiga kalliks. Väga paljudel väljapandud kujudel oli juures ka silt "sold out", ilmselgelt on jaapani kultuuris tavaks viimane mudel poodi eputamiseks jätta, mitte mõnele õnnelikule müüa. Kuigi me midagi ei ostnud, koperdasime poes ringi ligi 2 tundi ja katsusime kõike, mida katsuda andis.
Koju jõudes oli Margus jalad alla saanud ja läks omal käel Tokyo ööelu avastama, olime üsna paljust päikese käes jalutamisest väsinud ja keerasime magama.
Neljanda päeva hommikul avastasime, et eestist kaasa võetud heledate särkide varu on lootusetult läbi higistatud, seega seadsime sammud paarikümne meetri kaugusel olevasse pesumajja. Neiud valisid teistsuguse lahenduse ja suundusid shoppama.
Ei olnud me pesulas üksinda, äärekivil istusid kaks kohalikku, kes manustasid lahjat alkoholi ning nägid üsna homoseksuaalsed välja. Pole midagi inimeste suunitluste vastu, lihtsalt Jaapan on veel rohkem konservatiivne kui Eesti, nii et üsna ootamatu. Ladusime oma riided pessu ja võtsime kohalikest eeskuju - muutusime omasooiharateks. Tegelikult läksime ja võtsime omakorda paarikümne meetri kaugusel olevast Lawsoni 100Y poest lahjat jooki ja veidraid snäkke, selle ajaga oli paarike lahkunud, nii et hõivasime pesula esised pingid ja lasime koivad sirgu.
Kuna oli selline paras lebopäev, otsustasime, et targema tegevuse puudumisel sobib alati Akihabara. Metroost leidsime Dragon Ball Z energiajoogid ning otsustasime oma power levelit nendega tõsta. Jõudsin metroopeatusest umbes 5 meetrit kõndida, kui jõudsin poodi, millest ostsin Asuka tassi umbes 13€ eest. Kingituseks anti kaasa pakk vannisoolasid. Taidlesime edasi ja surmasime niisama aega, kuni tundus õige aeg hostelisse tagasi minna ja õhtuks end valmis sättida.
Ise mõtlesin, et noh, väljas on kohe-kohe öö ja heledad särgid on pesust tulnud, võib ju musta värvi särgiga ka õue minna. Osutus halvaks mõtteks, isegi horisonti kraapiv päike küttis ikka higi välja.
Jõudsime Roppongisse, käisime ringi ja nägime turistid välja. Iga paari meetri tagant seisis mustanahalisi mehi, kes erinevate kutsungitega turiste oma lõbustusasutustesse kutsusid. Kuna puudus põletav huvi ja ka tahtmine meeletu kogus raha välja anda, ignoreerisime neid lihtsalt.
Ühine otsus oli, et võiks kohalikku pubikultuuri külastada. Leidsin paari minutiga koha, kus oli õlu -50%, aga tegu oli toidukohaga. Jäärapäised avastajad laitsid kõva häälega mu idee maha, et tegu pole piisavalt tr00 kohaga, mille peale ma sõimasin, et "lõpuks kõnnime tund aega ringi midagi leidmata ja tuleme ikka siia." Võib-olla peaks prohvetiks hakkama, aga täpselt nii läkski ja ringiga jõudsime samasse kohta tagasi. Poole hinnaga õlu oli ahvatlev kuni avastasime, et lauda istumine ise oli juba tasuline. Väike arvutus näitas, et pärast teist õlut oleme juba kasumis, seega nii see läkski. Kuna õlul on kõhus üksinda igav, ja tegu oli siiski toidukohaga, sai tellitud läikivast menüüst mingeid erihinnaga komplekte. Tulemuseks oli vist kogu jaapani reisi üks parimaid toidukogemusi. Võib-olla maitsesime lihtsalt esimest korda korralikku jaapani toitu, aga hea oli küll. Kõigi lemmikuks oli Ükssarviku sushi - veidi kallis oli, aga ülihea. Ei sisaldanud ükssarvikuliha.
Olin parajasti oma pead restorani WC üle murdmas - asjal oli umbes miljon nuppu, kui Indrek mulle helistas: "õu, kas ma su poole ööseks saan tulla?" Andsin talle teada, et ikka saab, ainult et ma olen hetkel Jaapanis, nii et võib veidi keeruline olla. Hiljem tuli välja, et ta oli ka Tanelile helistanud, kes olevat talle jube öelnud, et me oleme Jaapanis. Tegin tema jaoks ka väikese video automaatsest WC'st.
Kõhud täis ja õlu joodud, oli aeg koju suunduda. Tagasiteel käis kohalike murjanite karjumine juba närvidele, nii et otsustasin ühele eriti häälekale mustanahalisele nahhaalselt näkku prääksuda. Hämmastaval kombel ei läinudki ta närvi, vaid prääksus vastu ja küsis: "are you a duck?"
Hostelis nentisime, et meie kui tõelised eestlased ei saa lasta laupäeval nii vara lõppeda. Võtsime ühe ploomiveini ja timmisime seda, kuid see ajas ainult hamba verele. Tõime kõigi hirmuks poest kohaliku 2.7 liitrit suure 25% puskari, mis maksis ainult ca 12€ ja maitses paremini kui oleks sellise voldiga joogilt oodanud. Kes mekkis rohkem, kellel nokkis rohkem, aga kui ma kell 6 hommikul vetsu kasutama läksin, oli seis üsna kurb - olime väikese sõbraliku rüseluse käigus oma hosteli toa ukse eest lammutanud, Margus seisis keset kööki ja kui ma küsisin, et mis ta seal teeb, sain vastuseks: "niisama seisan." Mingil hetkel oli Valdar meie jauramisest tüdinenud, Margusega maadlema läinud, mille tagajärjel lõhuti ära Marguse uus Persona 4 tass ning Valdari küünarnukk, mis kuni eestisse jõudmiseni oli sinine. Võin etteruttavalt öelda, et võtsime õppust ja rohkem meil käest ei läinud.
Osad tublid inimesed olid eeltööd teinud ja rannaepisoodi jaoks Kamakura välja valinud. Päris pika rongisõiduga jõudsime lõpuks kohale, Muidugi ei saanud ju kohe nagu barbarid randa joosta, tuli ikka kultuuriga tutvuda. Minu jaoks tähendas see peamiselt oma lihakeha igasugustel matkaradadel üles-alla vedamist. Leidsime laheda koopa, aga siis tekkis tunne, et see on vist kellegi garaaz. Siis otsustasime, et oleme kavalad ning lõikame veidike, matkarada läks ju, kui raske see ikka olla saab? Tulemuseks oli Taneli suure huuraaga läbi bambusvõsa murdmine. Kuna see oli üsna lõbus, siis ma vahelduseks ei virisenud isegi füüsilise koormuse üle, kuigi pärast seda mulle ikkagi alusetult ette heideti. Selle eest võttis Valdar vingumise teatepulga üles ja tegi seda kohe kahe eest. Murdsime vapralt läbi võsa kuni avastasime, et mitte mingit rada enam pole, oleme jõudnud rongitunneli betoonist laeni ja ees on vertikaalne kaljusein.
See pidi rada olema
Võsast välja tulles tohterdasime endid - enamus meist oli mõne kriimu saanud, mul oli tükk bambust jala sees, mida üritasin sealt taskunoaga eemaldada. Jala sisse see jäigi, kuni paar päeva hiljem ühes tükis ja suurt auku järgi jättes välja kukkus.
Teel maitsesime ka kohalikku toitu - betoonkõvad riisiküpsised erinevate, kuid mitte väga heade maitsetega. Ainuüksi joogiautomaatidesse sai jäetud arvestatav summa, ja lõpuks Robiniga mäest alla kakerdades olime korralikult väsinud. Robinil hakkas üks põlv poole tee peal väga valutama, mul mõlemad, aga mitte väga palju. Mere sillerdus polnud enam kaugel.
Tee peale jäi veel ülisuur pronksist Buddha kuju, mida muidugi vaatama pidime. Käisime ringi ja ostsime suveniire, tegime pilti ja puhkasime niisama matkast. Buddha juurest lahkudes leidsime aga parimad suveniirid - puhtad ja VALGED T-särgid. Olles kolmanda päeva õhtuks kogu oma heledate särkide tagavara läbi higistanud tundus see nagu jumala kingitus.
Kõndisime läbi väiksemapoolse asula, kuid otsustasime, et enne ujumist sööma hakkamiseks pole me piisavalt rumalad. Rannas oli vähemalt minu jaoks suur üllatus süsimust liiv. Maksime dushi ja võtmekapi kasutamise eest 15€ nägu ja jooksime merre. Olin alles hiljuti olnud merineitsi ehk esimest korda Läänemere peaaegu magedas riimvees ujunud, nii et esimene kokkupuude ookeaniveega lõi silmist pisarad välja ja ninast tati põlvini. Sellegipoolest sai suure hurraaga vette joostud ja meie jaoks ülikõrgete lainete poolt end peksta lastud. Õnneks oskasid kõik päris pädevalt ujuda, nii et kellegi pärast muretseda polnud vaja, küll aga oli Tiiuga probleeme, sest meie jaoks lõuani vesi oli talle juba üle pea, seega taandus ta rannajoone suunas. Osad kohalikud demonstreerisid osavalt, et piisavalt kõrge skilliga on võimalik surfilauata mööda lainet kõhuli surfata. Üritaisme järgi teha ja feilisime. Lõbus. Lisaks kommenteerisime kõva häälega kohalikke bikiinides neiusid, järelejäänud hammaste arvu järgi võib arvata, et keegi meie mölast õnneks aru ei saanud.
Kena maica
Siis hakkas viltu vedama. Kõigepealt kaotas Valdar lainetes hullates oma kapivõtme ära. Haaras Robini tõlgiks kaasa ja öeldi, et kunagi saavad nad kapi lahti ja meil ei ole vaja muretseda, pidi igapäevane asi olema, nii et läksime tagasi lainetesse. Valdar läks vahepeal seisukorda uurima ning andis teada, et oma etteplaneerimatuses ei osanud me tõusuga arvestada ning enamuse rätikud olid otsapidi ookeanis ligunenud. Läksime siis kahjusid hindama, minu oma osutus kõige suuremaks, sest vaatamata kõige kuivema rätiku omamisele olid mu prillid rätiku pealt minema jalutanud. Tõenäoselt esimest ja viimast korda reisi jooksul suutsin kogu seltskonna peale tõsiselt närvi minna, kuna näen prilldieta umbes mittemidagi ja tegu oli alles kolmanda reisipäevaga. Kogu kollektiivi arusaam prillide otsimisest oli enda varvaste vahtimine ja poole meetri raadiuses ringivaatamine. Õnneks leidis Tanel mu optika üles, ei mäleta, millal viimati kellelegi nii tänulik oleks olnud. Pärast seda saime end hädapäraselt pestud - dush ei olnud just parim ja eelmainitud must liiv kleepus lihtsalt kõige külge.
Jalutasime rannamajast natuke kaugemale ja algas tegevus, mida reisi lõpuni kannatama pidime - Valdar eksis ära ja siis ei leidnud meid üles. Pikema seletamise peale saime küll uuesti kokku ja lohistasime oma väsinud kehasid rongijaama suunas. Kõigil oli muidugi kohutav nälg, nii et otsisime kõigepealt toidukohta. Otsustasime, et kui juba Kamakura, siis pole mõtet minna suurde ja säravate siltidega kommertsasutusse, vaid otsida väiksem koht, selle me ka leidsime. Istusime harjumuspäraselt maha, ootasime viis minutit ja siis hõigati kõrvallauast köögi suunas, et restorani on uued kliendid tulnud. Ilmus välja isegi mitte enam teises nooruses tõenäoliselt pererestorani kaasomanik-klienditeenindaja, kes maadles meie tellimuste ja keeleoskusega veidi. Toitu pidime küll kauem ootama kui tavaliselt ja midagi väga erilist ei olnud, aga hubane tunne oli küll. Üks silma järgi 60ndates härra ütles lahkudes meie suunas veel aktsendiga "Welcome to Japan"
Pooleteisttunnine rongisõit ja korralik kõhutäis taastasid meie energiavarusid piisavalt, et minna linna peale, reede ju ikkagi. Avastasime, et kõik baarid ja muud lihtsamad asutused olid kinni juba, kohalike lemmikatraktsioonid ehk karaokebaarid maksid aga alates 30€/tund + ainult kohalikud ülikallid joogid. Väikese nõupidamise järel otsustasime, et karaoke pole kulutust väärt ja läksime hostelisse tagasi.
Hommikusöögiks oli ümber nurga asunud Lawsoni hyakuyen ehk sajajeeni poe valmistoit - kui eestis samamoodi igast poest saaks üsna head valmistoitu, sureks igasugused rämpsurestoranid üsna kähku välja. 105Y eest sai üldjuhul kas suure riisipalli või mingi piisavalt suure einekomplekti, 1-2 asja + 105Y jook ja kõht ilusti täis.
Kuna olime Asakusa linnaosas, kus on kuulus tempel ja templist endast vast kuulsamgi ülisuure kella? laterna? asjaga värav, pidime seda ju vaatama minema. Jaapanile kohaselt oli rahvast palju ja ilm kuum, vaatasime templi ja selle kõrval asuva üsna suure turu üle. Toidukohta me ei leidnud, kuna jaapanlaste arust on kaval mõte kõik toidukohad umbes kahest viieni kinni panna. Leidsime selle eest aga suure bokser-aluspesupoe. Mingit kasu sellest küll polnud. Leidsin ühe koha, kus müüdi taiyakit, mis on teadagi Tsukimiya Ayu lemmiktoit, nii et pidin ju ära proovima. Halb ei olnud, aga ei midagi vaimustavat ka, pmst jaapanlaste lemmikmaius ehk magus oapasteet kahe pehme vahvli vahel. Kunagi hiljem proovisin ka kastanitäidisega varianti, jällegi hea, aga mitte midagi erilist.
Keset seda turgu leidsime ka esimese arcade, mida muidugi külastasime. Samal ajal kui Robin ja veel mõned automaadist kujukest välja meelitada üritasid, andsin Taneliga kohalikule ülilahedale meelelahutusele Taiko no Tatsujin tuld. Võitsin esimese raundi ja kaotasin kaks järgmist. Avastasime ühe mänguväljaku, kus oli paar kohalikku ratastega last ja nüüdsest ka 7 Eesti turisti. Sai turnitud ja lollitatud, Taneli telefon kukkus ronimise käigus paraja lärtsakaga taskust välja, aga midagi katki õnneks ei läinud.
Rongijaamas üritasime Suica nimelist magnet-sõidupiletit leida, õppisime aga, et Pasmo nimeline asi on vähemalt sama hea ja sealsamas olemas. Ladusime sinna kõik umbes 100€ peale ja sõit võis alata. Esimeseks sihtmärgiks oli Shibuya, kuna kõht oli jätkuvalt tühi, otsisime aktiivselt toidukohta. Leidsime väga kitsa menüüga nuudlikoha - pakuti nuudleid, mille puljong oli eraldi kausis ja nuudleid, millele oli puljong peale valatud. Umbes 5€ sain esimese variandi kahe kausiga ja pärast kolmveerand kausi sissesurumist olin valmis lõhkema. Eesti toidukohad võiksid õppust võtta - pakkuge vähem valikut, aga kõik mis menüüs on, on ülivärske ja hea, mitte 2 nädalat külmkapis juhuslikku klienti oodanud.
Järgmine sihtpunkt oli Hachiko crossing, kus pidi väidetavalt miljon inimest teed ületama. Päris miljonit ei olnud, olen nii Tartu kui Tallinna kesklinnas pidanud rohkem trügima, samas paartuhat inimest oli ikka. Tõmbasin telefoni taskust välja, panin hardbassi käima ja tegin paar tantsuliigutust, lähemalolevad kaaslased tegid ka paar tõmmet ja siis nentisime, et Jaapanimaa taustamüra matab ka üsna kõvasti karjuva telefoni siiski edukat enda alla.
Neiud soovisid muidugi maailmakuulsas linnaosas shoppama minna. Leppisime kokkusaamispunkti ja -aja kokku ning läksime linna peale laiama. Otsustasime, et üks kaubanduskeskus on sama hea kui teine ja jalutasime sisse. Esimesel korrusel oli ainult naistekaup. Mõtlesime, et ju siis kõrgemal on meestekaup. Teisel korrusel ei olnud. Kolmandal ka mitte. Neljanda ja viienda korruse läbisime ainult niipalju kui oli vaja liikuda ühelt ülesminevalt eskalaatorilt teiseni. Kuuendale läksime ainult selleks, et öelda, et käisime kogu poe läbi ning sõitsime liftiga alla. Tundes häbi oma eksimuse pärast otsustasime piirduda meie jaoks tuttavamate asutustega ja asusime otsima kohta, kus saaks oma tervist alkoholiga rikkuda. Iroonia abiga leidisme ühe inglisepärase pubi, aga kuna neil oli õlu poole hinnaga ehk ligi 6€ asemel peaaegu eestipärane 3€, pressisime end sinna sisse. Kuna istekohad ja isegi pool põrandat oli hõivatud, mekkisime õlut püstijalu. Üritasime üht vabanenud lauda haarata, aga meile seletati, et tegelikult on laudadele kindla süsteemiga töötav järjekord. Siis kui õlu mekitud sai, suundusime kohtumispunki, kus ootasime päris kaua, kuni tulin mõttele, et tegu pole ju maarjamaaga, rohkem kui paari meetri kaugusel olevaid inimesi pole ju lihtlabaselt näha, kuna tuhat mudu inimest on ees. Leidsime neiud üles ja suundusime koju.
Vist nurgatagune köögiviljapood, ei näinud just kõige sõbralikum välja.
Alustasime igaõhtuseid traditsioone - kõigepealt Lawsoni sajajeeni poodi, kus kõik maksis sadaviisjeeni, sealt väike õhtune näksimine ja hommikusöök. Avatud said ka esimesed Sheremetjevo Havana Clubid, kuna muid joogianumaid meil polnud, saagisime plastpudelid pooleks, mis teenisid mõnd sõdurit kuni reisi lõpuni. Margus õppis näiteks hiljem, et Persona 4 tassi kasutamine joobes seltskonnas lõpeb tassi ja tassikõrva lahknemisega.
