Olime kohal - Yomiuriland, üks suuremaid lõbustusparke Jaapanis. Kuulus eelkõige oma ameerika mägede poolest. Esimene neist, Bandit, oli ehitamise ajal maailma kiireim - 109.9 km/h tippkiirus ja kõrgeim punkt 51 meetrit maast. Eriti imposantne oli, et see sõitis üle eelnimetatud köisraudtee, nii et saime juba gondlist karjuvaid inimesi vaadata.
Muidugi tuli tegemist teha jaapanlaste lemmiktegevusega - järjekorras seismine. Vähemalt ei olnud karjuvaid lapsi palju, kuna tegu oli ikkagi teisipäevaga. Minu jaoks oli see esimene sõit ameerika mägedel, aga kuna olen igasuguste enda arust kõvade ralliässadega postiteel sõitnud, arvasin, et ei saa väga hull olla. Muidugi sai esimese sõiduga karjutud nii et vähe pole. Kokku sai Banditiga sõidetud vist kolm korda, esimese korra veega ja teised 2 korda kuivalt, nimelt osadele sõitudele pritsiti enne sõidu algust veidi vett näkku.
Palju lahedam oli aga White Canyon. Esiteks oli see puust ja nägi ikka rääbakam välja kui Bandit. Kohe sisse istudes oli aru saada, et Bandit on tsiviliseeritud tehnika tippsõna, White Canyon aga mõeldud inimeste hirmutamiseks. Kui ülejäänud sõidukid hoidsid reisijat kinni polsterdatud toruga, siis sellel olid kõik seinad polsterdatud, kinni tuli panna mitu turvavööd ning isegi kahe sõitja vahel oli turvakardin. Videos olev nnnnnyyyyyyyAAAAAAAAAAHHHH ilmestab kogu sõitu hästi. Kui metallist Bandit oli sujuvam kui Tallinna trammiliikulus, siis White Canyon oli nagu kelk munakividel. Esimese sõiduga käis mu seljast vähemalt neli väga kõva raksu läbi ja nii mõnegi muidu end tugevaks pidava indiviidi jaoks esimene sõit ka viimaseks.
Järgmiseks sai ette võetud Sky Shot. Tuletan lugejatele meelde, et ma üldjuhul kardan isegi tabureti või laua otsa ronimist. Seal aga sõidutati kogu kupatus mitmekümne meetri kõrgusele, millele järgnes päris korralik vabalangemine. Enne allakukutamist sai umbes 30 kilomeetri kaugusel olevat horisonti kiigatud ja nenditud, et kus polnud ookean, laius360 kraadi meie ümber linn. Esimese torni paariline viskas inimesed suure hooga üles ja loksutas meid seal üleval, mis oli ka omamoodi vägev.
Käidud sai ka õudustemajas, mis oli vist mõeldud eelkooliealistele, sest meie jaoks oli see kohutavalt igav. Naljakaim oli üks värisev plaat, mille idee oli inimesi ehmatada. Seisime selle peal niisama ja võdisesime.
Kohapeal pakuti ka toitu, mis üllataval kombel ei olnud isegi väge koledalt kallis. Proovisin ära kookose curry riisi. Kõlbas süüa küll. Pärast toitumist läksime rahuliku vaateratta peale, kust veel kord kaugele-kaugele vaadata sai. Ülejäänud atraktsioonid tundusid kas igavad või siis igavad, kuid uuesti lõunasöögiga kohtumist lubavad. Üle võlli käiva kosmosesütiku peale ei tahtnud näiteks keegi minna. Valdar leidis endale kõige armsama sõiduvahendi ja üritas sellega mind ka alla ajada. Taustal ütleb väike poiss midagi stiilis:"emme, see onu on imelik".
Enamus inimesi olid väsinud ja torisevad, nii et mina, Tiiu ja Valdar otsustaisme veel paar tiiru White Canyoniga teha. Järjekorrad olid selleks ajaks nii kokku kuivanud, et saime teha mitu sõitu järjest ilma järjekorras ootamiseta. Väheke sõgedaks meid peeti, aga väga lahe oli ikkagi.
Tagasi jõudes tahtsid osad minna Tokyo Sky Tree otsa ronima. Mina, Tiiu ja Margus, nagu enamuse aja reisist, olime mässajad ja läksime lihtsalt toidukohta otsima. Leidsime ühe sushirongi, millega rahule jäime.Hostelis taaskohtusime taevapuu uurijatega, kes nentisid, et järjekorrad olid liiga pikad olnud ja ronimine lükkus neil määramatult edasi.
No comments:
Post a Comment