Jaapani Reis - 17. päev

Kuna reis hakkas lõpule lähenema, oli viimane võimalus miskit veel teha. Esiteks hakkasid meil jälle puhtad särgid otsa saama, nii tegime jälle ühe pesupäeva. Niikaua kuni pesu masinas ringi käis, võtsime Valdari ja tema sinikas käe ja läksime kohaliku arstipunkti (näiliselt elumaja esimesel korrusel asuvat väikest asutust haiglaks nimetada oleks liig) arstidega tutvust tegema. Robin rääkis kõigepealt pika teksti soravas jaapani keeles maha, mille peale üks arst isegi kohale tuli. Selgus aga, et kuigi meil on kõikvõimalikus tervisekindlustused olemas, oleks ametlikule vastuvõtule pääsemine maksnud 100€. Kuna niikuinii oli paari päeva pärast tagasilend ja seega ka ligipääs kohalikule arenenud ja eelkõige tasuta meditsiinile, tänasime viisakalt ja kõndisime välja.

Tõime pesumajast riided ära ja suundusime Akibasse, kus Robin näitas mulle ühe kahekorruselise Touhou poe kätte. Eelmine päev oli ta sealt oma eesti päritoli tõttu isegi tasuta nänni saanud, mul nii hästi ei läinud, küll aga ostsin sealt 2 yukkuri patja, särasin õnnest kui leidsin Touhou 13 ehk Ten Desires mänguplaadi, mida kusagilt mujalt leidnud ei olnud. Võtsin veel paar mänguplaati kaenlasse, kuid enne teisele korrusele jõudmist pidin tegema umbes kahekilomeetrise vetsuskäigu ühte tänava teises otsas asuvasse Sumitomo Fudosan Akihabara kontorihoonesse. Jõudsin tagasi, ostsin teiselt korruselt veel kraami, jõudsin veel paar tänavapoodi läbi vaadata, kui tundsin, et loodus jälle kutsub.

Seekord otsustasin, et teise korruse poolavalikud WCd (tõenäoliselt polnud need ülde avalikud, vaid ainult seal majas töötajatele) pole piisav avastamistuur, seega mõtlesin väikese avastamisretke teha. Võtsin telefoni välja, vaatasin seda keskendunult ja tegin näo pähe, et ma tean, mida ma teen ja astusin koos ülikonnas salaryman'idega lifti ja sõitsin viimasele korrusele. Kõndisin seal asjaliku näoga ringi ja mitte keegi ei tulnud mind peatama, kuigi ilmselgelt oli tege mingi kontorihoonega. Kõndisin akna juurde, tegin pilti, jalutasin veel veidi seal ringi, kuid lõpuks ennetasin väljaviskamist ja lahkusin tehes nägu, et midaiganes ma sinna kontorisse tulin tegema, oli edukas olnud ja kõik peabki nii olema.

Avastasin Sumitomo Fudosan maja kõrvalt kohe ühe üsna pädeva poe, mida pidin avastama minema. Esimesed 4 korrust olid traditsiooniliselt suvalist kola täis, viiendale korrusele jõudes tervitas mind uksel silt "18+". Nojah, vanust mul on, läksin ikkagi sisse. Tuli välja, et kusagil nurgas oli vist jah 18+ materjali, kuid sealt poest leidsin ma lõpuks need plaadid, mida ma olin kogu reisi vältel kõikidest pooditest otsinud. Lahkusin poest märksa vaesemana, kuid väga palju õnnelikumana.
Helistasin Robinile, kes oli just lõpetanud oma Gundam Cafe lõuna, Valdar oli kusagile kadunud ja Marguse asukohta ei mäleta enam, igatahes läksin Akiba Rail Stationisse lõunale. Nimelt oli sealt üsna lahe endale lõuna kokku panna - pulk maksis 98 jeeni ja iga pulga otsas oli erinevat liha või kala. Ostsin neid pulki kolm tükki, üks osutus mu üllatuseks maksaks, mis oli vahelduseks ülimõnus, ühe pulga otsas olevad kanapallid olid aga 100% identsed Talleggi kanapallidega. Restorani asemel hõivasin ühe puu ümber oleva piirdeaia, millele oma tagumik toetada, polnud see minu kui baka gaijini etiketivastane käitumine, nimelt alles kolmana puu ümber oli piisavalt ruumi, kuna kõik kohalikud tegid täpselt samamoodi.

Kuna olin juba Akiba Stationi juures, läksin uurima raudtee all olevat tõsiselt hardcore nohikukraami. Meenutas 90ndate Kadaka turgu - igal müüjal oli oma väike lett, kuhu ta vist pääses mööda maa-alust luuki. Spetsialiseerumine oli ka omaette tasemel, näiteks ühel müüjal oli letil vist sadakond erinevat patareid ja mitte midagi muud, tema naabril jällegi sadakond erinevat pirni.

Jõudsin ringiga välja teisele poole Akiba Stationit ja seal oli ülisuur SEGA arcade. Olin varem neist ainult korraks läbi käinud, kuna läbematuid kaasreisijaid mängud niiväga ei köitnud. Sõitsin eskalaatoriga päris mitu korrust läbi, mänge oli väga palju erinevaid, kahjuks oli mängijaid natuke rohkem kui mänguautomaate, nii et kohe löögile saada oli pea võimatu. Lõpuks otsutasin, et kui mul on juhiload ja Initial D on lahe anime, pean ju kindlasti proovima rooli keerata. Au ei lubanud automaatkastiga autot võtta, aga siis avastasin, et mu tavaline sõidustiil - vasak käsi roolil, parem käigukangil või kusagil mujal, ei tööta jaapanis, sest käigukang on valel pool. See lõhkus kõik rütmi ära ja kaotasin väga haledalt. Proovisin automaatkastiga uuesti, aga noh, eluaeg seaduskuulelikku esiveolisejuhti ei tee 300Y masinasse söötmisega driftikunniks. Vaatasin kadeda pilguga veel mingit lahedat Hatsune Miku rütmimängu, aga kuna ma olen rütmimängudes veel suurem koba kui rallis ja järjekord oli kümmekond inimest, jalutasin minema. Tahtsin kohalike vastu kaklusmänge ka madistada, aga kõik masinad olid hõivatud, viimasel korrusel käis mingi ühine MMORPG tagumine, mis oli minu arust üsna veider.

Sattusin jälle Sumitomo Fudosan maja juurde ja leidsin sealt jaapanlaste ületöötamise vilja - nimelt tekib neil varem või hiljem oskus ükskõik kus, ükskõik mis asendis magada. tegin pilti, läksin ja ostsin ühest tuttavaks saanud poest vanilje-kirsi Dr Pepperit (mälukaartide ja touhou kraami pood, ainus kus see Pepper müügil oli) ja asusin tehnikat kokku korjama. Ostsin telefonile mälukaardi, 8GB USB mälupulga umbes 4€ eest jne. Praeguse seisuga on mõlemad maha surnud ja garantii väljanõudmine oleks üsna keerukas.

Mingi hetk sai raha otsa ja kandam raskeks, nii et oli aeg koju minna. Ees ootasid erinevas motivatsiooniastmes inimesed, erilist lõbu pakkusid Robini ostetud valged kiisukõrvad, mis oskasid pähe pannes inimeste tundeid lugeda ja siis vastavalt reageerida. Katsetasime neid erinevate inimeste peas ja saime ühesuguseid tulemusi - kiisukõrvad oskasid reageerida mõnele asjale, kuid enamasti elasid oma elu. Robini varem ostetud androidi/iphone'ga juhitav helikopter põrises aku tühjenemiseni samamoodi toas ringi, osad meist oskasid juba üna täpselt sellega lennata.

Ühiselt otsustati, et kuna meil on üks Shermetjevo rumm veel alles, tuleb see ära lahendada. Pakkusin asukohaks meie lähdal olnud ülekäigusilla, mis osutus üsna mõnusaks kohaks. Margus või keegi tõi poest veel kohalikku viskit juurde, kuna pole viskifänn ja kohalik maitses eriti koledalt, siis maitsesin seda vist ainult korra. Valdar võttis kaasa oma kaamera ja ühikast leitud statiivi, kuna mingi hetk läks ära üsna temperamentseks aruteluks (loe=mölisemiseks) sõbrustasin enamuse ajast kaameraga ja läksin mingi hetk ära magama.

Jaapan reis - 16. päev

otsustasin minna Nakano Broadwayle, kuna see pidi olema isegi lahedam, kuid väiksem koht kui Akihabara, avastamisreisiga liitus ka Valdar. Tanel ja Margus läksid samal ajal Fuji mäge vallutama.

Tulime metroojaamast välja ja tundus, et õige asi on kohe meie ees. Kõndisime sisse ja avastasime tõsiselt suure ostutänava, kuid kahjuks mitte meie sihtgrupile - enamus müüdavast kaubast olid kas riideesemed või ehted, kohati ka suveniirid ja muu selline kola. Kohal oli samuti ka korralik turu tunne - igaüks müüs miskit oma väikesest kuubikust, polnud ühtegi suuremat poodi. Vahepeal eksisime ära ja jõudsime ringiga tagasi metroo juurde, kus Valdar üritas oma õnne ja keeleoskust ära kasutades kohalikust pangast raha kätte saada. Kuidagi tegid nad käte-jalgadega meile selgeks, et tegu on ainult kohalikele mõeldud asutusega, mis ei tegele välismaalaste ja nende veidra rahaga.

Otsustasime parema tegevuse puudumisel ka paralleeltänavad läbi kõndida, leidsime paar päris huvitavat kohta:

 

Lõpuks leidsime, pooljuhuslikult nagu alati, üles ka õige koha. Esimene pood, kuhu ma tahtsin kogu raha jätta, kuid õnneks seda ei teinud, oli tehnikaprügila. Nimelt on jaapanis päris palju poode, mis müüvad asju, mis on määramatus seisundis, tõenäoliselt väga vanad (enamus objektiividel puudus autofookus)  ja sellest tulenevalt ka olematu hinnaga. Mitte mingit töölehakkamisgarantiid muidugi pole. Läpakaid sai sealt näiteks 30€ eest, kaamerate objektiivid olid vahemikus 5-20€. Ei hakanud midagi ehku peale ostma ja kõndisin kurvalt välja.

Leidsime teise korruse, mis oli tõeline 2nd hand maardla - meeletus koguses kõikvõimalikku üsna uue välimusega, kuid uskumatult odavat kraami. Sealt sain ka Inzule Maes Hughes kujukese ja Alphonse Elric võtmehoidja, mis olid tõenäoliselt pärit mingist automaadikuulist ja mida oleks muidu olnud võimatu kusagilt saada. Leidsin ka ühe kena blondi figuriini, mis maksis ainult 980 jeeni, hiljem sain teada, et tegu on ühe ametliku Vocaloid figuriiniga, mis oli tutikana ja karbiga müügis 3800Y eest.

Valdar ostis endale ühest väikesest poest täispuhutava Kyuubei, sedagi umbes veerand hinna eest, mida Robin Akibas selle eest välja käis. Sama poe tagaosa oli ka kõige mitmekülgsem sekskauba pood, mida ma jaapanis nägin, nimelt enamuses kuhu ma sattusin, müüdi ainult eromangat, eroanimet ja muud meediat. Siin olid aga müügil näiteks konservaluspüksid. Ei tea, kas konserveerimine pidi säilitama aluspesu värskuse või vastupidi, mõne arust erutava sissekantud aroomi.

Kuna Broadway polnud just meeletult suur, siis mingi hetk sai see lihtsalt otsa. Sõitsime koju, ees ootasid tegevuslusti täis kodanikud, kes tahtsid sõita kusagile kaugemale, nimelt Shimokitazawa nime kandvasse kohta. Mina ja Valdar olime kõhud enne tugevasti täis söönud, kuid ülejäänud tahtsid minna Koreatowni sööma. Tulime mingis minu jaoks suvalises peatuses maha ja hakkasime end ülikitsastel tänavatel rahvamassidest läbi pressima. Keset tänavat seisis üks Mercedes, mille mootor töötas, kuid ühtegi iniemst autos ei olnud. Vägisi tekkis tahtmine rooli hüpata ja väike lõbusõit teha, hämmastaval kombel tahtis Valdar ise see autovaras olla. Õnneks sai mõistus meie kuritegelikust himust võitu.

Esimesed paar(kümmend) kohta, kuhu sisse vaatasime, olid rahvast pungil täis. Lõpuks sattusime ühte veidrasse kohta, kus trepiseinad olid täis K-pop poiste kenasid pilte.  Teised tellisid endale erinevad road, ma piirdusin ühe õluga, ootamise ajaks toodi meie laud snäkke täis, mida ma süüdimatult hävitasin. Kui teistele toit lauda toodi, oli see suure ja väga raske malmnõu sees ja särises veel päris uhkelt. Samal ajal kui teised oma toitu jahutasid, toodi meile (mulle) pidevalt snäkke juurde, lõpuks anti magustoiduks arbuusi ka veel. Kui poleks olnud kõrvallauas olevaid meist nooremaid neiusid, kes kogu aja lällasid, oleks võinud päris mõnusaks istumiseks liigitada selle õhtusöögi.

Liikusime edasi peopaika. Või vähemalt nii me arvasime. Mulle oli maalitud pilt, et tegu on ühe tõsise underground rajooniga, kus igas teises majas on väike baar, kus esineb mõni kohalik bänd või sooloartist. Tuli välja, et enamuses majades ei olnud baare ja seal, kus oligi baar, oli see juba ammu kinni (kell oli juba üheksa läbi ikkagi). Mõni üksik lahtiolnud baar ei sisaldanud esinejaid ja kui lõpuks ühe koha leidsimegi, oli sissepääs 20€ ja bänd lõpulugu esitamas. Pettunult kakerdasime veel veidi niisama ringi. Mäletan, et tahtsin veel kusagile minna, aga kogu ülejäänud kompanii suundus üksmeelselt rongijaama suunus, nii et järgnesin neile torisedes. 

Jaapani reis - 15. päev

Viieteiskümnes päev oli jälle grupireis. Seekord suundusime Yokohama Hakkejima Water Parki. Teel sinna nägime rongis kodanikku, kelle mütsil oli venekeelne kiri, kirillitsa nägemine tundus esimest korda kodune. Ühes ümberistumiskohas avastasime rongijaama keskelt saiakestepoe. SAI. Magus sai, soolane sai, pirukad, maitseb nagu euroopa. Jätsime päris arvestatava koguse raha sinna, aga vahelduseks midagi koduselt jahust süüa oli päris kuradi mõnus.

Esimene asi, mis meile veepargis kohe selgeks tehti, oli et me pole ainsad seal. Nimelt oli külastajaid vist miljon. Või rohkemgi. Igatahes tuli iga kala vaatamiseks järjekorras seista. Nentisime fakti, et kui hiidrai ja kuukala välja jätta, siis loomaaias sai piisavalt elukaid nähtud. Samas hiiglaslikud ämblikkrabid olid ka lahedad ning üks madal akvaarium erinevate usside ja pisikeste meritähtedega oli eriti kena.

Näidati ka üksikut, kuid eriti suurt kuukala, kes hulpis üksinda oma üsna märkimisväärselt suures silindris.
Kuidagi jäime Margusega jälle kahekesi, Valdar kadus muidugi üldse kusagile ära. Vahepeal sai veidi Tiiuga ka hängitud, aga siis sai üks akvaarium otsa. Otsustasime, et kui on delfiinide etendus, peame seda ka vaatama minema. Kõigepealt muidugi suutsime aatriumi valesse otsa, muidugi ka viimasele korrusele. Ehk siis ringiga tagasi ja järjekorda. Teised reisikaaslased kinnitasid meile sadakond korda, et meie lihtpiletiga ei pääse delfiinishowd vaatama. Otsustasime rumalaid valgenahalisi mängida ja lihtsalt lolli mängides sisse jalutada. Tuli välja, et trikki polnud vaja kasutada, sest piletikontrolli kas ei eksisteerinud või kehtis ainult nendele, kes tungivalt tahtsid piletit näidata.

Enne delfiinishowd käisid ringi neiukesed, kes pakkusid takoyakit. Muidugi pidime ka ühe karbi võtma. Väga kuradima hea oli. Delfiinishow ei piirdinud delfiinidega, oli ka merilõvi, morsk, vaalhai ja kaskadöör-klounid. Igatahes meeldejääv etteaste.

Showlt suundusime edasi loomadega tutvumise rajooni, kus teised juba ees olid. Kõigepealt lasti sadakond inimest kinnisesse ruumi, pandi rasked rauduksed kinni ja enne välja ei lastud, kui kõik teadsid loomadega tutvumise reegleid. Näiteks delfiine ei tohtinud sabast haarata.

Käisime ringi peale, vaatasime kuidas üks spetsiaalselt selleks dresseeritud delfiin kõiki turiste märjaks pritsis, paar hüljest laisad välja nägid ning põukisime paari lastebasseinis olnud meritähte näpuga. Lapsed muidugi ronisid sinna jalgupidi sisse ja kisasid täiest kõrist.

Välja jalutades ootas meid meeldiv üllatus - nimelt oli ülejäänud seltskond otsustanud, et nad on meist kategooria võrra lahedamad ja lihtsalt minema läinud. Väidetavalt oli lähedal mingi Koreatown. Edu neile!

Edasi. Läksime rongi peale, aga kuna Yokohama on ikkagi omaette linn, tuli vahepeal ümber istuda. Rong ise oli kusjuures jällegi täisautomaatne. All siis rongi esiots koos juht- ja näidikutepaneeliga.

Kuna kõht oli niikuinii tühi, siis otsustasime, et läheme mingis üsna tundmatus äärelinna vahejaamas kohalikku elu uurima. Oli küll teistsugune. Nägi kuidagi....igapäevasem välja. Tavaliselt Tokyos ringi kõndides oli tunne, nagu kõik majad oleks just ehitatud, asfalt just valatud ja kõik vaevarikkalt hooldatud. Sealne Pachinko nägi aga isegi Eesti standardite järgi räämas välja. Leidsime ka esimese ja ainsa supermarketi, mis oli ehk keskmise Selveri suurune. Võrdlesime hindu ja nentisime, et hyakuyen on parim asi, mida oma elukoha ligidale soovida. Esimst korda nägin poes ka juustu, selline suvaline Brie maksis 4€, tavalist kollast juustu vist polnudki. Ostsime mingit suvalist kraami, plaaniga niikuinii sööma minna.

Jõudsime tagasi raudteejaama juurde, mille all oli üsna kena välimusega toidukoht. Toidu tellimine käis automaadi abiga - ladusid raha sisse, vajutasid nuppu ja said talongi. Istusid maha, andsid talongi ja mingi hetk said toitu. Seal kohas valisin mina toitu juba värvi järgi - 99% toidust oli kollakashall ja nägi umbes sama erutav välja kui kõlab sõna "kollakashall" ise. Tellisin asja, mis oli punane ning juurde oli kirjutatud "chilli". Esimest korda jaapanis tundsin TUGEVAT maitset. Polnud küll Mike Tysoni paremsirge otse suhu, aga võrreldes jaapanlaste üldise mahedusearmastusega, tundus see NII HEA. Tasuta roheline tee oli ka kannuga.

Rongis oli moe-moe situatsioon. Meie vastas istus mitte just millegi poolest silma paistev noormees, kelle käe küljes oli üks neiu. Moe-moeks tegi asja aga neiu käitumine - ta nimelt kogu aeg põukis meest hästi õrnalt ja käitus üldse kogu aja nii roosamannavahtnunnult kui vähegi annab. veider oli vaadata.

Välja astudes oli juba üsna hämar, sellest hoolimata tundus liiga vara, et koju tagasi minna. Suundusime Akibasse K-Booksi otsima, sest Margus järjekindlalt väitis, et mitte mingi pood pole suurem ja lahedam kui tema lemmik, Cospa. teel nägime veel ka lahedaid itashasid, muidugi pidime pilti tegema.

Leidsime pooljuhuslikult K-Booksi üles ja olles seal veidi ringi vaadanud, pidi Margus nentima, et K-Books on suurem ja lahedam. Sobrasime allahinnatud kraami letis kuni poe sulgemiseni. Pärast sulgemist kakerdasime veel tänaval, kuna osad poed olid lahti. Ühest poest ostsime enda arust Super Sonico dakimakura kaisupadjad, mis hiljem osutusid hoopis linadeks. Odavad olid, las olla. Ostsin ka NEET õlakoti ning rindadega hiiremati. Võin öelda, et kuigi rindadega hiirematid on isegi minu arust üsna pervod asjad, on need kõikidest standardsetest ergonoomilistest hiirepatjadest suurusjärgu võrra mugavamad.

Kuna Akibas pandi juba suht kõik kinni, suundusime kodu suunas. Kõht oli tühi, seega igaõhtune ring hyakuyeni õhtu- ning hommikusööki hankima. Lohistasin Marguse poest paar meetrit edasi ja "külastasime" üht templit, mis oli pangaautomaadi moodi lihtsalt majasüvistuses.

Jaapani reis - 14. päev

Jagunesime jälle kahte gruppi - kultuurihuvilised ja mittehoolijad. Ehk siis Tanel, Marion ja Robin suundusid Nikko Edomura teemaparki vaatama, kus sai näha Edo ajastu jaapani elu. Tiiu sõitis ära kusagile shoppamisrajooni, mina, Margus ja Valdar suundusime Akibasse.Üsna varsti jagunesime laiali ning sain jälle erinevat kraami vaadata ja näppida. Ostsin ühest poest üht, teisest teist, rahakott kahanes jõudsalt, koorem käes kasvas pöördvõrdeliselt. Ühe poe viiendal korrusel avastasin ühe laheda kuju ning kui hakkasin mõtlema, kui palju raha juba kulutanud olen, muutusin selle peegelpildiks.

Leidsin ühe maja kuuendalt korruselt üsna imposantse kujudeleti, kui tavaliselt on kvaliteetsed kujud ja rämps läbisegi, siis tuli välja, et tegu on Revoltechi ametliku poega ja lihtsalt kõik nägi väga kvaliteetne välja. Muidugi olid hinnasildid vastavad.

Suunusin edasi juba ühte veidi tuttavamasse poodi, kõndisin ühe hooga sisse, tegin kannapöörde ja uuesti välja. Toppisin oma üsna mürasummutavad klapid kõrva ja alles siis sain riiulitel oleva kaubaga tutvuda. Esimese tiiruga ei leidnud suurt midagi, kuid siis avastasin keldrikorruse. Keldrikorruselt avastasin omakorda odavmüügikorvi, kust sain 100Y eest mingise TOHO ostukoti, mis tegi kola kandmise lihtsamaks. Oli ka pakkumine, et kui ostad 5 pudelit miku mahla, saad plakati, kuna mind 2.5 liitri limonaadi ringitassimise plaan ei erutanud jätsin asja sinnapaika. Oma ülisuureks rõõmustuseks leidsin ühe plaadi neist vähestest, mida ma tõsimeeli otsisin - Sophisticated insanity. Maksis küll 15€ ja Tanel oleks ka kindlasti üht tahtnud, tegu oli aga üksikeksemplariga. Küsisin müüjalt, et "motto touhou wa doko desu ka?" ehk kust rohkem touhout leiab. Näitas otse üles.



Tagasi esimesel korrusel otsisin seekord hoolikamalt. Leidsin terve riiulitäie touhou kraami. Kõik olid küll aga tundmatud ja nii ma ostsingi vist ainult 1-2 plaati. Leidsin ka Reimu heakskiiduga riisi, 800-grammine pakk maksis meie rahas 13€

Õues hakkas juba hämaraks tõmbuma, kuid otsustasin mitte alla anda. Leidsin ühe üsna veidra koha, kus oli raudteealune poolpime ja täiesti tühi tänav. Kõndisin sealt 2 meetrit peatänava suunas ning mind tervitas UNTZ UNTZ UNTZ ning vastu voolas tuhandeid inimesi. Üks kohalik mängis paaniflöödil Star Warsi tunnusmuusikat.

Suundusin vapralt edasi, kuni leidsin K-booksi nime kandva asutuse. Tagasiulatavalt mainiks ära, et mingi hetk kasutasin ühikanetti ja tegin nelikanali /jp/ lauale teema, kus küsisin, kust touhou kraami leida. Pärast kommentaare et "/jp/ on weaabodele, kes tahavad jaapanisse minna, aga mitte kunagi sinna ei jõua, mitte inimestele, kes reaalselt kohal on" ning "tra, pime oled vä, touhou on igal pool" postitas üks kasutaja ka paar maagilist nime: "toranoana, K-Books, Mandrake" Mandrake'ga olin juba korra tutvunud ja mitte midagi leidnud, seega polnud mul ka K-Booksi eriti usku. Oi kuidas ma eksisin.

Kõik, KÕIK SEE on touhou. Ma ei jõudnud ühe visiidiga seda kõike läbi lapatagi, sest mulle teavitati, et tegelikult suleti pood juba 20 minutit tagasi. Leidsin paar plaati, mis tegid mind üliõnnelikuks


Tagasiteel leidsin Miku Itasha peobussi. Üks teine turist tegi ka sellest pilti, nii et vahetasime telefonid ära ja tegime teineteisest pilti.

Kodutee oli omamoodi huvitav. Mu sisemine kompass on üldiselt väga hea, kuid kui olin juba kümmekond minutit kõndinud, hakkasin endas kahtlema. Vaatasin ringi - tulesid oli linnaosa kohta, mille hüüdnimi on "electric town" liiga vähe. Kuna mu telefonil puudus GPSi rakendamise võimalus, olin korraks juba päris mures. Vaatasin 360 kraadi ringi ja avastasin, et olen soovitud metroopeatuse EES. See polnud isegi paari meetri kaugusel või teisel pool teed, olin segadusse sattunud täpselt peatuse ees. Kõndisin trepist alla ja sõitsin koju.

Hostelis oli veel veider seik, kui üks kohalik, kes oli eelnevalt üritanud juba Robinit ära sebida, tegi meie toa ukse lahti, küsis "kas te kõik magate juba?" ja kõndis pärast 10 sekundilist pausi minema.