Tulime metroojaamast välja ja tundus, et õige asi on kohe meie ees. Kõndisime sisse ja avastasime tõsiselt suure ostutänava, kuid kahjuks mitte meie sihtgrupile - enamus müüdavast kaubast olid kas riideesemed või ehted, kohati ka suveniirid ja muu selline kola. Kohal oli samuti ka korralik turu tunne - igaüks müüs miskit oma väikesest kuubikust, polnud ühtegi suuremat poodi. Vahepeal eksisime ära ja jõudsime ringiga tagasi metroo juurde, kus Valdar üritas oma õnne ja keeleoskust ära kasutades kohalikust pangast raha kätte saada. Kuidagi tegid nad käte-jalgadega meile selgeks, et tegu on ainult kohalikele mõeldud asutusega, mis ei tegele välismaalaste ja nende veidra rahaga.
Otsustasime parema tegevuse puudumisel ka paralleeltänavad läbi kõndida, leidsime paar päris huvitavat kohta:
Lõpuks leidsime, pooljuhuslikult nagu alati, üles ka õige koha. Esimene pood, kuhu ma tahtsin kogu raha jätta, kuid õnneks seda ei teinud, oli tehnikaprügila. Nimelt on jaapanis päris palju poode, mis müüvad asju, mis on määramatus seisundis, tõenäoliselt väga vanad (enamus objektiividel puudus autofookus) ja sellest tulenevalt ka olematu hinnaga. Mitte mingit töölehakkamisgarantiid muidugi pole. Läpakaid sai sealt näiteks 30€ eest, kaamerate objektiivid olid vahemikus 5-20€. Ei hakanud midagi ehku peale ostma ja kõndisin kurvalt välja.
Leidsime teise korruse, mis oli tõeline 2nd hand maardla - meeletus koguses kõikvõimalikku üsna uue välimusega, kuid uskumatult odavat kraami. Sealt sain ka Inzule Maes Hughes kujukese ja Alphonse Elric võtmehoidja, mis olid tõenäoliselt pärit mingist automaadikuulist ja mida oleks muidu olnud võimatu kusagilt saada. Leidsin ka ühe kena blondi figuriini, mis maksis ainult 980 jeeni, hiljem sain teada, et tegu on ühe ametliku Vocaloid figuriiniga, mis oli tutikana ja karbiga müügis 3800Y eest.
Valdar ostis endale ühest väikesest poest täispuhutava Kyuubei, sedagi umbes veerand hinna eest, mida Robin Akibas selle eest välja käis. Sama poe tagaosa oli ka kõige mitmekülgsem sekskauba pood, mida ma jaapanis nägin, nimelt enamuses kuhu ma sattusin, müüdi ainult eromangat, eroanimet ja muud meediat. Siin olid aga müügil näiteks konservaluspüksid. Ei tea, kas konserveerimine pidi säilitama aluspesu värskuse või vastupidi, mõne arust erutava sissekantud aroomi.
Kuna Broadway polnud just meeletult suur, siis mingi hetk sai see lihtsalt otsa. Sõitsime koju, ees ootasid tegevuslusti täis kodanikud, kes tahtsid sõita kusagile kaugemale, nimelt Shimokitazawa nime kandvasse kohta. Mina ja Valdar olime kõhud enne tugevasti täis söönud, kuid ülejäänud tahtsid minna Koreatowni sööma. Tulime mingis minu jaoks suvalises peatuses maha ja hakkasime end ülikitsastel tänavatel rahvamassidest läbi pressima. Keset tänavat seisis üks Mercedes, mille mootor töötas, kuid ühtegi iniemst autos ei olnud. Vägisi tekkis tahtmine rooli hüpata ja väike lõbusõit teha, hämmastaval kombel tahtis Valdar ise see autovaras olla. Õnneks sai mõistus meie kuritegelikust himust võitu.
Esimesed paar(kümmend) kohta, kuhu sisse vaatasime, olid rahvast pungil täis. Lõpuks sattusime ühte veidrasse kohta, kus trepiseinad olid täis K-pop poiste kenasid pilte. Teised tellisid endale erinevad road, ma piirdusin ühe õluga, ootamise ajaks toodi meie laud snäkke täis, mida ma süüdimatult hävitasin. Kui teistele toit lauda toodi, oli see suure ja väga raske malmnõu sees ja särises veel päris uhkelt. Samal ajal kui teised oma toitu jahutasid, toodi meile (mulle) pidevalt snäkke juurde, lõpuks anti magustoiduks arbuusi ka veel. Kui poleks olnud kõrvallauas olevaid meist nooremaid neiusid, kes kogu aja lällasid, oleks võinud päris mõnusaks istumiseks liigitada selle õhtusöögi.
Liikusime edasi peopaika. Või vähemalt nii me arvasime. Mulle oli maalitud pilt, et tegu on ühe tõsise underground rajooniga, kus igas teises majas on väike baar, kus esineb mõni kohalik bänd või sooloartist. Tuli välja, et enamuses majades ei olnud baare ja seal, kus oligi baar, oli see juba ammu kinni (kell oli juba üheksa läbi ikkagi). Mõni üksik lahtiolnud baar ei sisaldanud esinejaid ja kui lõpuks ühe koha leidsimegi, oli sissepääs 20€ ja bänd lõpulugu esitamas. Pettunult kakerdasime veel veidi niisama ringi. Mäletan, et tahtsin veel kusagile minna, aga kogu ülejäänud kompanii suundus üksmeelselt rongijaama suunus, nii et järgnesin neile torisedes.
No comments:
Post a Comment