Jaapani reis - 14. päev

Jagunesime jälle kahte gruppi - kultuurihuvilised ja mittehoolijad. Ehk siis Tanel, Marion ja Robin suundusid Nikko Edomura teemaparki vaatama, kus sai näha Edo ajastu jaapani elu. Tiiu sõitis ära kusagile shoppamisrajooni, mina, Margus ja Valdar suundusime Akibasse.Üsna varsti jagunesime laiali ning sain jälle erinevat kraami vaadata ja näppida. Ostsin ühest poest üht, teisest teist, rahakott kahanes jõudsalt, koorem käes kasvas pöördvõrdeliselt. Ühe poe viiendal korrusel avastasin ühe laheda kuju ning kui hakkasin mõtlema, kui palju raha juba kulutanud olen, muutusin selle peegelpildiks.

Leidsin ühe maja kuuendalt korruselt üsna imposantse kujudeleti, kui tavaliselt on kvaliteetsed kujud ja rämps läbisegi, siis tuli välja, et tegu on Revoltechi ametliku poega ja lihtsalt kõik nägi väga kvaliteetne välja. Muidugi olid hinnasildid vastavad.

Suunusin edasi juba ühte veidi tuttavamasse poodi, kõndisin ühe hooga sisse, tegin kannapöörde ja uuesti välja. Toppisin oma üsna mürasummutavad klapid kõrva ja alles siis sain riiulitel oleva kaubaga tutvuda. Esimese tiiruga ei leidnud suurt midagi, kuid siis avastasin keldrikorruse. Keldrikorruselt avastasin omakorda odavmüügikorvi, kust sain 100Y eest mingise TOHO ostukoti, mis tegi kola kandmise lihtsamaks. Oli ka pakkumine, et kui ostad 5 pudelit miku mahla, saad plakati, kuna mind 2.5 liitri limonaadi ringitassimise plaan ei erutanud jätsin asja sinnapaika. Oma ülisuureks rõõmustuseks leidsin ühe plaadi neist vähestest, mida ma tõsimeeli otsisin - Sophisticated insanity. Maksis küll 15€ ja Tanel oleks ka kindlasti üht tahtnud, tegu oli aga üksikeksemplariga. Küsisin müüjalt, et "motto touhou wa doko desu ka?" ehk kust rohkem touhout leiab. Näitas otse üles.



Tagasi esimesel korrusel otsisin seekord hoolikamalt. Leidsin terve riiulitäie touhou kraami. Kõik olid küll aga tundmatud ja nii ma ostsingi vist ainult 1-2 plaati. Leidsin ka Reimu heakskiiduga riisi, 800-grammine pakk maksis meie rahas 13€

Õues hakkas juba hämaraks tõmbuma, kuid otsustasin mitte alla anda. Leidsin ühe üsna veidra koha, kus oli raudteealune poolpime ja täiesti tühi tänav. Kõndisin sealt 2 meetrit peatänava suunas ning mind tervitas UNTZ UNTZ UNTZ ning vastu voolas tuhandeid inimesi. Üks kohalik mängis paaniflöödil Star Warsi tunnusmuusikat.

Suundusin vapralt edasi, kuni leidsin K-booksi nime kandva asutuse. Tagasiulatavalt mainiks ära, et mingi hetk kasutasin ühikanetti ja tegin nelikanali /jp/ lauale teema, kus küsisin, kust touhou kraami leida. Pärast kommentaare et "/jp/ on weaabodele, kes tahavad jaapanisse minna, aga mitte kunagi sinna ei jõua, mitte inimestele, kes reaalselt kohal on" ning "tra, pime oled vä, touhou on igal pool" postitas üks kasutaja ka paar maagilist nime: "toranoana, K-Books, Mandrake" Mandrake'ga olin juba korra tutvunud ja mitte midagi leidnud, seega polnud mul ka K-Booksi eriti usku. Oi kuidas ma eksisin.

Kõik, KÕIK SEE on touhou. Ma ei jõudnud ühe visiidiga seda kõike läbi lapatagi, sest mulle teavitati, et tegelikult suleti pood juba 20 minutit tagasi. Leidsin paar plaati, mis tegid mind üliõnnelikuks


Tagasiteel leidsin Miku Itasha peobussi. Üks teine turist tegi ka sellest pilti, nii et vahetasime telefonid ära ja tegime teineteisest pilti.

Kodutee oli omamoodi huvitav. Mu sisemine kompass on üldiselt väga hea, kuid kui olin juba kümmekond minutit kõndinud, hakkasin endas kahtlema. Vaatasin ringi - tulesid oli linnaosa kohta, mille hüüdnimi on "electric town" liiga vähe. Kuna mu telefonil puudus GPSi rakendamise võimalus, olin korraks juba päris mures. Vaatasin 360 kraadi ringi ja avastasin, et olen soovitud metroopeatuse EES. See polnud isegi paari meetri kaugusel või teisel pool teed, olin segadusse sattunud täpselt peatuse ees. Kõndisin trepist alla ja sõitsin koju.

Hostelis oli veel veider seik, kui üks kohalik, kes oli eelnevalt üritanud juba Robinit ära sebida, tegi meie toa ukse lahti, küsis "kas te kõik magate juba?" ja kõndis pärast 10 sekundilist pausi minema.