Esimene asi, mis meile veepargis kohe selgeks tehti, oli et me pole ainsad seal. Nimelt oli külastajaid vist miljon. Või rohkemgi. Igatahes tuli iga kala vaatamiseks järjekorras seista. Nentisime fakti, et kui hiidrai ja kuukala välja jätta, siis loomaaias sai piisavalt elukaid nähtud. Samas hiiglaslikud ämblikkrabid olid ka lahedad ning üks madal akvaarium erinevate usside ja pisikeste meritähtedega oli eriti kena.
Näidati ka üksikut, kuid eriti suurt kuukala, kes hulpis üksinda oma üsna märkimisväärselt suures silindris.
Kuidagi jäime Margusega jälle kahekesi, Valdar kadus muidugi üldse kusagile ära. Vahepeal sai veidi Tiiuga ka hängitud, aga siis sai üks akvaarium otsa. Otsustasime, et kui on delfiinide etendus, peame seda ka vaatama minema. Kõigepealt muidugi suutsime aatriumi valesse otsa, muidugi ka viimasele korrusele. Ehk siis ringiga tagasi ja järjekorda. Teised reisikaaslased kinnitasid meile sadakond korda, et meie lihtpiletiga ei pääse delfiinishowd vaatama. Otsustasime rumalaid valgenahalisi mängida ja lihtsalt lolli mängides sisse jalutada. Tuli välja, et trikki polnud vaja kasutada, sest piletikontrolli kas ei eksisteerinud või kehtis ainult nendele, kes tungivalt tahtsid piletit näidata.
Enne delfiinishowd käisid ringi neiukesed, kes pakkusid takoyakit. Muidugi pidime ka ühe karbi võtma. Väga kuradima hea oli. Delfiinishow ei piirdinud delfiinidega, oli ka merilõvi, morsk, vaalhai ja kaskadöör-klounid. Igatahes meeldejääv etteaste.
Showlt suundusime edasi loomadega tutvumise rajooni, kus teised juba ees olid. Kõigepealt lasti sadakond inimest kinnisesse ruumi, pandi rasked rauduksed kinni ja enne välja ei lastud, kui kõik teadsid loomadega tutvumise reegleid. Näiteks delfiine ei tohtinud sabast haarata.
Käisime ringi peale, vaatasime kuidas üks spetsiaalselt selleks dresseeritud delfiin kõiki turiste märjaks pritsis, paar hüljest laisad välja nägid ning põukisime paari lastebasseinis olnud meritähte näpuga. Lapsed muidugi ronisid sinna jalgupidi sisse ja kisasid täiest kõrist.
Välja jalutades ootas meid meeldiv üllatus - nimelt oli ülejäänud seltskond otsustanud, et nad on meist kategooria võrra lahedamad ja lihtsalt minema läinud. Väidetavalt oli lähedal mingi Koreatown. Edu neile!
Edasi. Läksime rongi peale, aga kuna Yokohama on ikkagi omaette linn, tuli vahepeal ümber istuda. Rong ise oli kusjuures jällegi täisautomaatne. All siis rongi esiots koos juht- ja näidikutepaneeliga.
Kuna kõht oli niikuinii tühi, siis otsustasime, et läheme mingis üsna tundmatus äärelinna vahejaamas kohalikku elu uurima. Oli küll teistsugune. Nägi kuidagi....igapäevasem välja. Tavaliselt Tokyos ringi kõndides oli tunne, nagu kõik majad oleks just ehitatud, asfalt just valatud ja kõik vaevarikkalt hooldatud. Sealne Pachinko nägi aga isegi Eesti standardite järgi räämas välja. Leidsime ka esimese ja ainsa supermarketi, mis oli ehk keskmise Selveri suurune. Võrdlesime hindu ja nentisime, et hyakuyen on parim asi, mida oma elukoha ligidale soovida. Esimst korda nägin poes ka juustu, selline suvaline Brie maksis 4€, tavalist kollast juustu vist polnudki. Ostsime mingit suvalist kraami, plaaniga niikuinii sööma minna.
Jõudsime tagasi raudteejaama juurde, mille all oli üsna kena välimusega toidukoht. Toidu tellimine käis automaadi abiga - ladusid raha sisse, vajutasid nuppu ja said talongi. Istusid maha, andsid talongi ja mingi hetk said toitu. Seal kohas valisin mina toitu juba värvi järgi - 99% toidust oli kollakashall ja nägi umbes sama erutav välja kui kõlab sõna "kollakashall" ise. Tellisin asja, mis oli punane ning juurde oli kirjutatud "chilli". Esimest korda jaapanis tundsin TUGEVAT maitset. Polnud küll Mike Tysoni paremsirge otse suhu, aga võrreldes jaapanlaste üldise mahedusearmastusega, tundus see NII HEA. Tasuta roheline tee oli ka kannuga.
Rongis oli moe-moe situatsioon. Meie vastas istus mitte just millegi poolest silma paistev noormees, kelle käe küljes oli üks neiu. Moe-moeks tegi asja aga neiu käitumine - ta nimelt kogu aeg põukis meest hästi õrnalt ja käitus üldse kogu aja nii roosamannavahtnunnult kui vähegi annab. veider oli vaadata.
Leidsime pooljuhuslikult K-Booksi üles ja olles seal veidi ringi vaadanud, pidi Margus nentima, et K-Books on suurem ja lahedam. Sobrasime allahinnatud kraami letis kuni poe sulgemiseni. Pärast sulgemist kakerdasime veel tänaval, kuna osad poed olid lahti. Ühest poest ostsime enda arust Super Sonico dakimakura kaisupadjad, mis hiljem osutusid hoopis linadeks. Odavad olid, las olla. Ostsin ka NEET õlakoti ning rindadega hiiremati. Võin öelda, et kuigi rindadega hiirematid on isegi minu arust üsna pervod asjad, on need kõikidest standardsetest ergonoomilistest hiirepatjadest suurusjärgu võrra mugavamad.
Kuna Akibas pandi juba suht kõik kinni, suundusime kodu suunas. Kõht oli tühi, seega igaõhtune ring hyakuyeni õhtu- ning hommikusööki hankima. Lohistasin Marguse poest paar meetrit edasi ja "külastasime" üht templit, mis oli pangaautomaadi moodi lihtsalt majasüvistuses.
No comments:
Post a Comment