Jaapani reis - Kuues päev

Keegi meist oli välja pakkunud, et võiks Hakonesse minna, nii ka tegime. Kõigepealt esimene ots metrooga, siis ostsime 5000Y eest pileti, mille sees olid kõik mõeldavad transpordivahendid kuni viimase kodusõidumetrooni. Kui üht asja jaapanlased hästi oskavad, siis on selleks meeletu rahvahulga efektiivne suunamine. Shinjuku metroo/rongijaam on maailma kõige rahvarohkem, kuid isegi Tartu bussijaamas on lihtsam ära eksida.

Enamuse kahetunnisest rongisõidust sadas vihma, mitte sellist rõvedat seenekat nagu Eestis kombeks, vahel ikka korralikku troopilist padukat. Jaamas ostsime endale vihmavarjud ning nagu Murphy seadusele omane, kasutasin seda vihmavarju esimest korda alles nädal pärast Eestisse naasemist. Siiski, 10€ kuiva ilma eest pole palju. Lisaks leidsime poest huvitavat vett - nimelt olid pudelid Asuka ja Rei kujulised. Muidugi sai neid ostetud, pudel on siiani alles. Leidsin endale ka nunnu võtmeripatsi, kus keset lilli oli mu nimi kirjutatud. Kes ei tea, siis Riho on vähelevinud jaapani naisenimi.

Saime suure rongi pealt kohaliku mäeraudtee peale, mis esiteks oli ilmselgelt disainitud kohalike mõõdu järgi. Meil igatahes oli raskusi istmele mahtumisega. Huvitav oli aga fakt, et rong sõitis üles sik-sakki tehes, iga saki lõpus pidi rongijuht rongist väljuma ja läbi vihma rongi teises otsas olevasse juthkabiini jalutama.

Mäe otsast ei saanud edasi ei rongi ega bussiga, vaid trossi otsas rippuvate gondlitega. Alguses kartsin, et mu kõrgusekartus läheb käest ära, aga kordagi ei tekkinud sees mingit õõvastavat tunnet, klõbistasin hoolikalt läbi gondliklaasi hoopis pilti teha. Tõsine udu takistas küll veidi, kuid vahepeal oli näha vulkaanilise tegevuse jälgi - mäekülg köhis kohati väävlit välja ja seda oli vahepeal ka ninaga tunda. Kuna tee läks läbi metsa, siis osad teravasilmsemad nägid isegi metssigu, selleks ajaks kui ma end ümber pööratud ja kaamera soojaks sain, olid nad muidugi juba kadunud.

Vaade

 

Väävel

Paari ümberistumisega jõudsime lõpuks maailma kõrgeimal asuva järve äärde. Midagi oli tuttavat - "maailma kõige mingim". Kõige kõrgem järv maailmas. Laeva peale astudes sain aru - olin justkui jälle Norras. Laev, vesi ja kaljunõlvad, ainus mis kinnitas, et fjordide ja trollide asemel oleme Jaapanis, olid kohati kalda äärde pikitud punased Tori väravad.

Laevad ise nägid kaugelt välja tõelised karnevaliatraktsioonid, kuid olid üsna uuemapoolsed. Kõige nunnum oli muidugi aga meie laeva kapten, kes ka rõõmsalt poseeris. Sai pilti tehtud, juttu aetud, aga midagi väga erilist selles laevasõidus polnud.

Kahe jalaga kuival maal olles tundsime, et kõht on tühi.Kõik kohalikud asutused olid teadlikud oma asukohast ja nöörisid igat klienti käredate hindadega. Lõpuks leidsime ühe koha, kus me omavahel veidi jaapani keele grammatika üle vaidlesime ning lõpuks tellisid peaaegu kõik sama toidu, vist oli racoon ramen vms. Esimesed paar suutäit tundus see parim toit eales, keskel oli keskpärane ning lõpuni ei suutnud keegi seda nuudlisuppi süüagi, sest kui alguses olid kõik komponendid mõnusalt eraldi, siis lõpuks vajus see üsna ühtlaseks rasvaseks kördiks kokku.

Seiklesime mööda kallast edasi, sest igal pool jaapanis on vist matkarajad. Kuna temperatuur oli üsna jahe - nii 25 kraadi, siis kedagi peale Marguse ja Taneli järvevesi ujuma ei kutsunud. Vaatamata jahedale tempole võttis mäkke ronimine üsna higiseks, paraja üllatuse valmistas eespool liikujatele poole mäe peal krabi, kes külg ees üle raja sibas. Lõpuks mäe otsa jõudes ootasime 2 minutit kuni üks europiidse välimusega turist vaateplatvormilt lahkus ja siis näitasime maalilisele Jaapani mägimaastikule oma higiseid ülakehasid. Õnneks kuivasid riided seal kliimas peaaegu sekunditega ja mäest alla minnes oli korraks isegi inimese tunne.

Teele jäi ka asi, mis võis olla kalakasvandus, võis olla ka lihtsalt paisjärv suurte kaladega, aga sai neid tükk aega passitud. Nentisime Taneliga, et jala käimine antud teetingimustes on ikka üks paras enda kiusamine, kui võiks olla tagaveoline sportauto ja saaks iga seda mäekurvi külg ees ja kummivilinaga läbida.
Jõudsime viimasesse peatusesse - väike küla moodi asi bussijaama ja poega. Ostsime kohalikku toitu ja imesime joogipudeleid sekunditega tühjaks. Bussijaamas ootas, aga mitte meid üks Ken'i unistuste buss. Mis oli aga veel üllatavam, oli bussijaamas tasuta wifi. Etteruttavalt võin öelda, et see oli reisi lõpuni ainus tasuta wifi mis ma leidsin.

Teel mäest alla tekkis väike segadus. Enamus meist taipasid, et meie 5000-jeenine pilet katab ka bussisõidu, kuid Robin ja Valdar kasutasid oma Pasmot. Vaatasime hasardiga, kuidas bussijuhi kõrval oleval tablool sõiduhinnad vastavalt distantsile järjest ilusamateks läksid. Õnneks tajus bussijuht, et oleme rumalad gaijinid ja tegi käte-jalgadega selgeks, et kui uuesti masinale oma pasmot ei näita, ei võeta sealt ka ligi 13€ maha.

Õhtune mägisõit oli lahe, kuid alla jõudmise ajaks oli juba parajalt öö. Algselt oli plaanis olnud leida onsen, kuid pärast rongigraafiku kontrollimist jäi meile väga vähe aega. Otsustasime mitte alla anda, kuid saatus polnud meiega helde - ainus koht mis leidisme, oli elektriküttel sisebasseiniga ja maksis ka veidi liiga palju. Jalutasime veidi niisama ringi, ning nentisime, et samasugusel tänaval eestis, oleks trepi peal paar ossi, suitsud ees ja õlu näpus. Üldse nägime kohalikke väga vähe. Selle eest oli aga ühe puu otsas lihtsalt miljon lindu.

Rongijaamas otsustasid Tanel, Valdar ja Robin, et isegi express rong on nende jaoks liiga aeglane ja hüppasid Shinkanseni peale. Selle eest, et selle leiutisega 300km/h lipata pidid nad küll 30€ peale maksma. Meie lihtsurelikud leppisime oma päevapiletis oleva tavarongiga ja jõudsime veidi hiljem koju. Rohkem põnevat polnudki.

Jaapani reis - viies päev

Hommikul tegelesime toibumisega, kõik peale Marguse said jalad üsna hästi alla. Sõitsime Harajukusse Yoyogi parki, mis pidi olema Lolitade meka, väidetavalt pidi neid olema seal sadade kaupa ja igal pool. Kohale jõudes leidsime 2 lolitat, kellest üks oli mitte üldse noor ega vormis mees. Lisaks seisis ta demonstratiivselt ühe trepi peal, nii et alt vaadates võis tõenäoliselt näha asju, mida näha ei tahaks.

 Tormiline tipptund autoteel

Rahulik kõrvaltänav.

Jalutasime pargis ja nägime üht järjekordset templit, mis pidi olema vana, nägi välja aga uhiuus. Park ise oli suur ja uhke, samas ka veidike metsik. Isiklikult mulle ei meeldi need pedantide pargid, kus muru on paar millimeetrit ja mis on pikitud üksikute täiuslike puudega. Yoyogi meenutas pigem pirogovi - inimesed vedelesid risti-rästi murul või taidlesid - kes tegi etendust, kes tantsis, keegi filmis kedagi, tegevust oli palju. Ühes kohas seisid sadade viisi sake tünnid, mis pidid templi läheduse tõttu eriti heaks käärima. Eestlasena olin üsna kindel, et tegu on tühjade vaatidega, sest siin see kas varastataks kohe ära või siis puuritaks auk sisse ja imetaks kõrrga tühjaks.

Tegime väikese tiiru, kuid nentisime, et midagi põnevat pole. Neiud läksid omas suunas, Robin andis alla ja läks koju. Mina, Tanel ja Valdar otsustasime, et peab ikka shoppamisala ka läbi käima, eriti kuna väike Valdar kurtis, et ta väikestele jalgadele on sandaale vaja. Enamus poodides nenditi, et eestis kartuli ja sealihaga kasvatatud mehepojale piisavalt suuri jalavarje polegi.

Tegime vahepeatuse McDonaldsis, sest tuleb ju kultuurilisi eripärasid proovida. Ostsime Taneliga mõlemad krevetiburgeri, samas kui Valdar näitas oma suurepärast väljendusoskust ja tellis "kogemata" terve suure eine. Muidugi aitasime tal friikaid süüa. Krevetiburger ise ei olnud väga eriline, pihvi asemel oli pihvist paksem veidi imelik tainatükk, mis koosnes 50%  ulatuses kalamaitselisest massist ja 50% krevettidest.

Ühes kaltsuka laadsest poes tundsime lõpuks maavärinat ka. Siiani olin arvanud, et mul on päikesest tasakaal paigast ära olnud, aga seekord oli aknast ilusti näha, kuidas majad õrnalt edasi-tagasi kiikusid. Saime Valdarile jalavarjud ja otsustasime koju liikuda, kuid enne seda põrkasime veel Marioni ja Tiiuga kokku. Saime teada, et kusagil on Evangelioni pood, mille me kahe silma vahele jätsime.

Evangelioni pood otsustus väga lahedaks, kuid meie jaoks liiga kalliks. Väga paljudel väljapandud kujudel oli juures ka silt "sold out", ilmselgelt on jaapani kultuuris tavaks viimane mudel poodi eputamiseks jätta, mitte mõnele õnnelikule müüa. Kuigi me midagi ei ostnud, koperdasime poes ringi ligi 2 tundi ja katsusime kõike, mida katsuda andis.

Koju jõudes oli Margus jalad alla saanud ja läks omal käel Tokyo ööelu avastama, olime üsna paljust päikese käes jalutamisest väsinud ja keerasime magama.

Jaapani reis - neljas päev

Neljanda päeva hommikul avastasime, et eestist kaasa võetud heledate särkide varu on lootusetult läbi higistatud, seega seadsime sammud paarikümne meetri kaugusel olevasse pesumajja. Neiud valisid teistsuguse lahenduse ja suundusid shoppama.

Ei olnud me pesulas üksinda, äärekivil istusid kaks kohalikku, kes manustasid lahjat alkoholi ning nägid üsna homoseksuaalsed välja. Pole midagi inimeste suunitluste vastu, lihtsalt Jaapan on veel rohkem konservatiivne kui Eesti, nii et üsna ootamatu. Ladusime oma riided pessu ja võtsime kohalikest eeskuju - muutusime omasooiharateks. Tegelikult läksime ja võtsime omakorda paarikümne meetri kaugusel olevast Lawsoni 100Y poest lahjat jooki ja veidraid snäkke, selle ajaga oli paarike lahkunud, nii et hõivasime pesula esised pingid ja lasime koivad sirgu.

Kuna oli selline paras lebopäev, otsustasime, et targema tegevuse puudumisel sobib alati Akihabara. Metroost leidsime Dragon Ball Z energiajoogid ning otsustasime oma power levelit nendega tõsta. Jõudsin metroopeatusest umbes 5 meetrit kõndida, kui jõudsin poodi, millest ostsin Asuka tassi umbes 13€ eest. Kingituseks anti kaasa pakk vannisoolasid. Taidlesime edasi ja surmasime niisama aega, kuni tundus õige aeg hostelisse tagasi minna ja õhtuks end valmis sättida.

Ise mõtlesin, et noh, väljas on kohe-kohe öö ja heledad särgid on pesust tulnud, võib ju musta värvi särgiga ka õue minna. Osutus halvaks mõtteks, isegi horisonti kraapiv päike küttis ikka higi välja.

Jõudsime Roppongisse, käisime ringi ja nägime turistid välja. Iga paari meetri tagant seisis mustanahalisi mehi, kes erinevate kutsungitega turiste oma lõbustusasutustesse kutsusid. Kuna puudus põletav huvi ja ka tahtmine meeletu kogus raha välja anda, ignoreerisime neid lihtsalt.

Ühine otsus oli, et võiks kohalikku pubikultuuri külastada. Leidsin paari minutiga koha, kus oli õlu -50%, aga tegu oli toidukohaga. Jäärapäised avastajad laitsid kõva häälega mu idee maha, et tegu pole piisavalt tr00 kohaga, mille peale ma sõimasin, et "lõpuks kõnnime tund aega ringi midagi leidmata ja tuleme ikka siia." Võib-olla peaks prohvetiks hakkama, aga täpselt nii läkski ja ringiga jõudsime samasse kohta tagasi. Poole hinnaga õlu oli ahvatlev kuni avastasime, et lauda istumine ise oli juba tasuline. Väike arvutus näitas, et pärast teist õlut oleme juba kasumis, seega nii see läkski. Kuna õlul on kõhus üksinda igav, ja tegu oli siiski toidukohaga, sai tellitud läikivast menüüst mingeid erihinnaga komplekte. Tulemuseks oli vist kogu jaapani reisi üks parimaid toidukogemusi. Võib-olla maitsesime lihtsalt esimest korda korralikku jaapani toitu, aga hea oli küll. Kõigi lemmikuks oli Ükssarviku sushi - veidi kallis oli, aga ülihea. Ei sisaldanud ükssarvikuliha.

Olin parajasti oma pead restorani WC üle murdmas - asjal oli umbes miljon nuppu, kui Indrek mulle helistas: "õu, kas ma su poole ööseks saan tulla?" Andsin talle teada, et ikka saab, ainult et ma olen hetkel Jaapanis, nii et võib veidi keeruline olla. Hiljem tuli välja, et ta oli ka Tanelile helistanud, kes olevat talle jube öelnud, et me oleme Jaapanis. Tegin tema jaoks ka väikese video automaatsest WC'st.

Kõhud täis ja õlu joodud, oli aeg koju suunduda. Tagasiteel käis kohalike murjanite karjumine juba närvidele, nii et otsustasin ühele eriti häälekale mustanahalisele nahhaalselt näkku prääksuda. Hämmastaval kombel ei läinudki ta närvi, vaid prääksus vastu ja küsis: "are you a duck?"

Hostelis nentisime, et meie kui tõelised eestlased ei saa lasta laupäeval nii vara lõppeda. Võtsime ühe ploomiveini ja timmisime seda, kuid see ajas ainult hamba verele. Tõime kõigi hirmuks poest kohaliku 2.7 liitrit suure 25% puskari, mis maksis ainult ca 12€ ja maitses paremini kui oleks sellise voldiga joogilt oodanud. Kes mekkis rohkem, kellel nokkis rohkem, aga kui ma kell 6 hommikul vetsu kasutama läksin, oli seis üsna kurb - olime väikese sõbraliku rüseluse käigus oma hosteli toa ukse eest lammutanud, Margus seisis keset kööki ja kui ma küsisin, et mis ta seal teeb, sain vastuseks: "niisama seisan." Mingil hetkel oli Valdar meie jauramisest tüdinenud, Margusega maadlema läinud, mille tagajärjel lõhuti ära Marguse uus Persona 4 tass ning Valdari küünarnukk, mis kuni eestisse jõudmiseni oli sinine. Võin etteruttavalt öelda, et võtsime õppust ja rohkem meil käest ei läinud.

           

 =>

Jaapani reis - kolmas päev

ehk beach episode, jee.

Osad tublid inimesed olid eeltööd teinud ja rannaepisoodi jaoks Kamakura välja valinud. Päris pika rongisõiduga jõudsime lõpuks kohale, Muidugi ei saanud ju kohe nagu barbarid randa joosta, tuli ikka kultuuriga tutvuda. Minu jaoks tähendas see peamiselt oma lihakeha igasugustel matkaradadel üles-alla vedamist. Leidsime laheda koopa, aga siis tekkis tunne, et see on vist kellegi garaaz. Siis otsustasime, et oleme kavalad ning lõikame veidike, matkarada läks ju, kui raske see ikka olla saab? Tulemuseks oli Taneli suure huuraaga läbi bambusvõsa murdmine. Kuna see oli üsna lõbus, siis ma vahelduseks ei virisenud isegi füüsilise koormuse üle, kuigi pärast seda mulle ikkagi alusetult ette heideti. Selle eest võttis Valdar vingumise teatepulga üles ja tegi seda kohe kahe eest. Murdsime vapralt läbi võsa kuni avastasime, et mitte mingit rada enam pole, oleme jõudnud rongitunneli betoonist laeni ja ees on vertikaalne kaljusein.

See pidi rada olema

Võsast välja tulles tohterdasime endid - enamus meist oli mõne kriimu saanud, mul oli tükk bambust jala sees, mida üritasin sealt taskunoaga eemaldada. Jala sisse see jäigi, kuni paar päeva hiljem ühes tükis ja suurt auku järgi jättes välja kukkus.

Teel maitsesime ka kohalikku toitu - betoonkõvad riisiküpsised erinevate, kuid mitte väga heade maitsetega. Ainuüksi joogiautomaatidesse sai jäetud arvestatav summa, ja lõpuks Robiniga mäest alla kakerdades olime korralikult väsinud. Robinil hakkas üks põlv poole tee peal väga valutama, mul mõlemad, aga mitte väga palju. Mere sillerdus polnud enam kaugel.

Tee peale jäi veel ülisuur pronksist Buddha kuju, mida muidugi vaatama pidime. Käisime ringi ja ostsime suveniire, tegime pilti ja puhkasime niisama matkast. Buddha juurest lahkudes leidsime aga parimad suveniirid - puhtad ja VALGED T-särgid. Olles kolmanda päeva õhtuks kogu oma heledate särkide tagavara läbi higistanud tundus see nagu jumala kingitus.

Kõndisime läbi väiksemapoolse asula, kuid otsustasime, et enne ujumist sööma hakkamiseks pole me piisavalt rumalad. Rannas oli vähemalt minu jaoks suur üllatus süsimust liiv. Maksime dushi ja võtmekapi kasutamise eest 15€ nägu ja jooksime merre. Olin alles hiljuti olnud merineitsi ehk esimest korda Läänemere peaaegu magedas riimvees ujunud, nii et esimene kokkupuude ookeaniveega lõi silmist pisarad välja ja ninast tati põlvini. Sellegipoolest sai suure hurraaga vette joostud ja meie jaoks ülikõrgete lainete poolt end peksta lastud. Õnneks oskasid kõik päris pädevalt ujuda, nii et kellegi pärast muretseda polnud vaja, küll aga oli Tiiuga probleeme, sest meie jaoks lõuani vesi oli talle juba üle pea, seega taandus ta rannajoone suunas. Osad kohalikud demonstreerisid osavalt, et piisavalt kõrge skilliga on võimalik surfilauata mööda lainet kõhuli surfata. Üritaisme järgi teha ja feilisime. Lõbus. Lisaks kommenteerisime kõva häälega kohalikke bikiinides neiusid, järelejäänud hammaste arvu järgi võib arvata, et keegi meie mölast õnneks aru ei saanud.

Kena maica

 

Siis hakkas viltu vedama. Kõigepealt kaotas Valdar lainetes hullates oma kapivõtme ära. Haaras Robini tõlgiks kaasa ja öeldi, et kunagi saavad nad kapi lahti ja meil ei ole vaja muretseda, pidi igapäevane asi olema, nii et läksime tagasi lainetesse. Valdar läks vahepeal seisukorda uurima ning andis teada, et oma etteplaneerimatuses ei osanud me tõusuga arvestada ning enamuse rätikud olid otsapidi ookeanis ligunenud. Läksime siis kahjusid hindama, minu oma osutus kõige suuremaks, sest vaatamata kõige kuivema rätiku omamisele olid mu prillid rätiku pealt minema jalutanud. Tõenäoselt esimest ja viimast korda reisi jooksul suutsin kogu seltskonna peale tõsiselt närvi minna, kuna näen prilldieta umbes mittemidagi ja tegu oli alles kolmanda reisipäevaga. Kogu kollektiivi arusaam prillide otsimisest oli enda varvaste vahtimine ja poole meetri raadiuses ringivaatamine. Õnneks leidis Tanel mu optika üles, ei mäleta, millal viimati kellelegi nii tänulik oleks olnud. Pärast seda saime end hädapäraselt pestud - dush ei olnud just parim ja eelmainitud must liiv kleepus lihtsalt kõige külge.


Jalutasime rannamajast natuke kaugemale ja algas tegevus, mida reisi lõpuni kannatama pidime - Valdar eksis ära ja siis ei leidnud meid üles. Pikema seletamise peale saime küll uuesti kokku ja lohistasime oma väsinud kehasid rongijaama suunas. Kõigil oli muidugi kohutav nälg, nii et otsisime kõigepealt toidukohta. Otsustasime, et kui juba Kamakura, siis pole mõtet minna suurde ja säravate siltidega kommertsasutusse, vaid otsida väiksem koht, selle me ka leidsime. Istusime harjumuspäraselt maha, ootasime viis minutit ja siis hõigati kõrvallauast köögi suunas, et restorani on uued kliendid tulnud. Ilmus välja isegi mitte enam teises nooruses tõenäoliselt pererestorani kaasomanik-klienditeenindaja, kes maadles meie tellimuste ja keeleoskusega veidi. Toitu pidime küll kauem ootama kui tavaliselt ja midagi väga erilist ei olnud, aga hubane tunne oli küll. Üks silma järgi 60ndates härra ütles lahkudes meie suunas veel aktsendiga "Welcome to Japan"

Pooleteisttunnine rongisõit ja korralik kõhutäis taastasid meie energiavarusid piisavalt, et minna linna peale, reede ju ikkagi. Avastasime, et kõik baarid ja muud lihtsamad asutused olid kinni juba, kohalike lemmikatraktsioonid ehk karaokebaarid maksid aga alates 30€/tund  + ainult kohalikud ülikallid joogid. Väikese nõupidamise järel otsustasime, et karaoke pole kulutust väärt ja läksime hostelisse tagasi.

Jaapan - Teine päev

Hommikusöögiks oli ümber nurga asunud Lawsoni hyakuyen ehk sajajeeni poe valmistoit - kui eestis samamoodi igast poest saaks üsna head valmistoitu, sureks igasugused rämpsurestoranid üsna kähku välja. 105Y eest sai üldjuhul kas suure riisipalli või mingi piisavalt suure einekomplekti, 1-2 asja + 105Y jook ja kõht ilusti täis.

Kuna olime Asakusa linnaosas, kus on kuulus tempel ja templist endast vast kuulsamgi ülisuure kella? laterna? asjaga värav, pidime seda ju vaatama minema. Jaapanile kohaselt oli rahvast palju ja ilm kuum, vaatasime templi ja selle kõrval asuva üsna suure turu üle. Toidukohta me ei leidnud, kuna jaapanlaste arust on kaval mõte kõik toidukohad umbes kahest viieni kinni panna. Leidsime selle eest aga suure bokser-aluspesupoe. Mingit kasu sellest küll polnud. Leidsin ühe koha, kus müüdi taiyakit, mis on teadagi Tsukimiya Ayu lemmiktoit, nii et pidin ju ära proovima. Halb ei olnud, aga ei midagi vaimustavat ka, pmst jaapanlaste lemmikmaius ehk magus oapasteet kahe pehme vahvli vahel. Kunagi hiljem proovisin ka kastanitäidisega varianti, jällegi hea, aga mitte midagi erilist.

Keset seda turgu leidsime ka esimese arcade, mida muidugi külastasime. Samal ajal kui Robin ja veel mõned automaadist kujukest välja meelitada üritasid, andsin Taneliga kohalikule ülilahedale meelelahutusele Taiko no Tatsujin tuld. Võitsin esimese raundi ja kaotasin kaks järgmist. Avastasime ühe mänguväljaku, kus oli paar kohalikku ratastega last ja nüüdsest ka 7 Eesti turisti. Sai turnitud ja lollitatud, Taneli telefon kukkus ronimise käigus paraja lärtsakaga taskust välja, aga midagi katki õnneks ei läinud.

Rongijaamas üritasime Suica nimelist magnet-sõidupiletit leida, õppisime aga, et Pasmo nimeline asi on vähemalt sama hea ja sealsamas olemas. Ladusime sinna kõik umbes 100€ peale ja sõit võis alata. Esimeseks sihtmärgiks oli Shibuya, kuna kõht oli jätkuvalt tühi, otsisime aktiivselt toidukohta. Leidsime väga kitsa menüüga nuudlikoha - pakuti nuudleid, mille puljong oli eraldi kausis ja nuudleid, millele oli puljong peale valatud. Umbes 5€ sain esimese variandi kahe kausiga ja pärast kolmveerand kausi sissesurumist olin valmis lõhkema. Eesti toidukohad võiksid õppust võtta - pakkuge vähem valikut, aga kõik mis menüüs on, on ülivärske ja hea, mitte 2 nädalat külmkapis juhuslikku klienti oodanud.

Järgmine sihtpunkt oli Hachiko crossing, kus pidi väidetavalt miljon inimest teed ületama. Päris miljonit ei olnud, olen nii Tartu kui Tallinna kesklinnas pidanud rohkem trügima, samas paartuhat inimest oli ikka. Tõmbasin telefoni taskust välja, panin hardbassi käima ja tegin paar tantsuliigutust, lähemalolevad kaaslased tegid ka paar tõmmet ja siis nentisime, et Jaapanimaa taustamüra matab ka üsna kõvasti karjuva telefoni siiski edukat enda alla.


Neiud soovisid muidugi maailmakuulsas linnaosas shoppama minna. Leppisime kokkusaamispunkti ja -aja kokku ning läksime linna peale laiama. Otsustasime, et üks kaubanduskeskus on sama hea kui teine ja jalutasime sisse. Esimesel korrusel oli ainult naistekaup. Mõtlesime, et ju siis kõrgemal on meestekaup. Teisel korrusel ei olnud. Kolmandal ka mitte. Neljanda ja viienda korruse läbisime ainult niipalju kui oli vaja liikuda ühelt ülesminevalt eskalaatorilt teiseni. Kuuendale läksime ainult selleks, et öelda, et käisime kogu poe läbi ning sõitsime liftiga alla. Tundes häbi oma eksimuse pärast otsustasime piirduda meie jaoks tuttavamate asutustega ja asusime otsima kohta, kus saaks oma tervist alkoholiga rikkuda. Iroonia abiga leidisme ühe inglisepärase pubi, aga kuna neil oli õlu poole hinnaga ehk ligi 6€ asemel peaaegu eestipärane 3€, pressisime end sinna sisse. Kuna istekohad ja isegi pool põrandat oli hõivatud, mekkisime õlut püstijalu. Üritasime üht vabanenud lauda haarata, aga meile seletati, et tegelikult on laudadele kindla süsteemiga töötav järjekord. Siis kui õlu mekitud sai, suundusime kohtumispunki, kus ootasime päris kaua, kuni tulin mõttele, et tegu pole ju maarjamaaga, rohkem kui paari meetri kaugusel olevaid inimesi pole ju lihtlabaselt näha, kuna tuhat mudu inimest on ees. Leidsime neiud üles ja suundusime koju.

Vist nurgatagune köögiviljapood, ei näinud just kõige sõbralikum välja.
Alustasime igaõhtuseid traditsioone - kõigepealt Lawsoni sajajeeni poodi, kus kõik maksis sadaviisjeeni, sealt väike õhtune näksimine ja hommikusöök. Avatud said ka esimesed Sheremetjevo Havana Clubid, kuna muid joogianumaid meil polnud, saagisime plastpudelid pooleks, mis teenisid mõnd sõdurit kuni reisi lõpuni. Margus õppis näiteks hiljem, et Persona 4 tassi kasutamine joobes seltskonnas lõpeb tassi ja tassikõrva lahknemisega.

Jaapani reis - esimene päev

Lennukis oli palav. Lennukist väljaviiv koridor veel palavam. Terminalis sees oli mitte väga hull, etteruttavalt võin öelda, et väljas oli saun. Lennu ajal jagati mingeid imelikke sedeleid, mille otstarbest me aru ei saanud. Kohapeal selgus, et pidime kirja panema, mida ja kui palju me Jaapanisse kaupa sisse toome. Õnneks polnud meil kellegil midagi vaja märkida, segadust tekitas aga küll. Tegin esimese katse ka kohaliku ametnikuga jaapani keeles rääkida ja feilisin mõnuga. Millegipärast meeldivad jaapanlastele kas otsaesised või kulmud, igastahes pidid päris mitmed meist kontrollis tukka kergitama.

paari minutiga mõistsime üht suuremapoolset viga oma planeeringutes. Eestlaslik teksad + must T-särk oli siin kliimas suitsiidne stiil. Õnneks on kõik rongid konditsioneeriga, nii et esialgu saime üsna talutavas temperatuuris istudes umbes 100km/h möödalippavat jaapani maastikku imetleda.

Rongi mugavustest väljusime Tokyo Sky Tree juures, mis on üks uskumatult suur ehitis. Maailma suurim torn ja suuruselt teine ehitis üldse. Raevukalt higistades suundusime hosteli suunas, väga palju ära ei eksinudki, kuna enamus meist omas nutitelefone, mis edukalt teed näitasid. Võin ainult öelda, et mina oma Bada OS telefoniga sain ainult helistada ja wifis käia.

Meie kohalejõudmise ajaks polnud hostel veel avatud, nii et istusime äärekivil ja sobitasime tutvust joogiautomaatidega. Lõpuks pääsesime sisse, Robin pandi tanki ja pärast 20 päeva ettemaksu tegemist saime ühe kribula tabaluku, millega oleks paras kommisahtlit laste eest kaitsta. Hiljem vahetasime selle koodluku vastu, sest 7 inimese peale 1 võti oleks päris keeruliseks läinud.

Meie kodu järgmiseks kolmeks nädalaks oli askeetlik - 4 narivoodit, 2 kappi ja üks suremise äärel konditsioneer, mida ei tohtinud terveks päevaks sisse jätta. Oli hoiatuskiri selle kohta, arvasime esialgu, et hostel tahab elektriarvet madalal hoida, aga nentisime pärast 36-tunnist tsüklit, et konditsioneer oli tõesti surma piiril. Alla 26 kraadi see masin meie tuba jahutada ei suutnud, aga pärast kuni +37 kraadi varjus välitemperatuuri oli seegi väga jahe. Ülejäänud majas oli konditsioneer ainult baaris. WC kasutasimel õppisime üsna kähku selgeks reegli, et kõigepealt tuleb särk seljast võtta, sest väikese ruumikese temperatuur oli nagu saunas, kui lisada sinna füüsiline pongistus, oli tulemuseks alati läbimärg särk. Olid olemas ka kohalikud arvutid, mingisugused õnnetud Pentium 4 generatsiooni linuximasinad, mille hiired olid 2 nupuga. Kuidas keegi suutis olla toas, mida lisaks +36 kraadi tavatemperatuurile kütsid veel 2 arvutit, rohkem kui mõne minuti, on minu jaoks siiani müsteerium, üks tegelane istus seal minu arust kõik selle aja, mis me hostelis ööbisime.

hosteli ees

Enne hosteli jõudmist olime kohalikust 7-elevenist ostnud jäätist, olin poest leidnud Parmu nime kandva jäätise, mille ka Tanelile ostsin. Terveks päevaks aga ühest Parmust ei jätkunud, nii et otsisime tükk aega toidukohta, kuhu me kõik sisse mahuks. Hilisema kogemuse najal öeldes tegime seda valel pool jõge. Leidsime ühe ramenikoha, toit oli 6/10 aga mõistliku hinnaga ja kõik meist õgisid end kurguni täis.Sealsamas kandis lähenes meile üks kohalik, kes tundis keele peaaegu ära - küsis, et kas me oleme Soomest.. Üllataval kombel, teadis ta isegi, et Eesti pealinn on Tallinn, kuid millegipärast arvas, et me oleme Soome osa.

Käisime ka Akihabaras ära, millegipärast jalgsi. Samas, elada Akihabarast jalutamiskaugusel on vist iga nohiku unelm. Kuna kell oli palju (8-9 õhtul) ja väljas pime, olid enamus poode juba poolsuletud või täiesti suletud. Ostsin kähku endale 20€eest Hatsune Miku figuriini. Pakendis tutikas kujuke oleks maksnud 55+€, väljas oli silt, et 25€ ja pärast mu küsimist, et miks selline hind, joonistas müüja vihikusse "2000Y" ja nii saigi esimene ost tehtud. Väikese tiiru järel suundusime koju magama.

Magama veel ei saanud küll, otsustasime oma tasuta tervitusjoogid välja lunastada. Pakuti shochu nimelist asja erinevates kombinatsioonides - erineva teega, jääga jne. Nentisime, et tegu on üsna rõveda kohaliku puskariga, kuid kuna meid oli nii palju, siis pakkus baarman meile maitsmiseks ka klaasi ploomiveini ehk umeshu'd, mis paljudele esimesest päevast kuni reisi lõpuni pea igapäevaselt maitses.

Jaapani reis - lennupäev

ehk kui otsustasin, et peab ikka oma reisijutu kirja panema. Kasvõi selleks, et ise hiljem lugeda.

Äratus oli varajane, enne kuut juba. Tänan fortuunat Norra reisi eest, muidu oleksin esimest korda lennujaamas ja üksi, ise pooleldi veel unereziimis. Väike närv oli ikka sees, aga kõik sujus ja olin kell 10 Sheremetjevos kohal. Kasutasin veidi maagiat ja võlusin meie seltskonnale Moskva-Tokyo lennu jaoks lennukis 2 rida järjest. Hämmastaval kombel piisas ainult meie vaimse juhti nime lausumisest, kui ametnik kogu grupi üles leidis ja paika tõstis. Algas kümnetunnine ooteaeg, millest enamuse üksi pidin veetma.

Sheremetjevo lennujaamas lootsin kõigepealt nuga või siis vähemalt peksa saada. Kahjuks jäi see kohalik lõbustus ära. Lõbustasin end paar tundi wifi levialade jahiga ja telefoniga ircus istumisega. Andsin veel Valdarile käsu paar mahaununenud pisiasja kaasa võtta.

Mitu tundi hiljem laekusid ka ülejäänud reisikaaslased. Külastasime meie jaoks uudset gurmeerestorani Burger King, mille töötaja kahjuks inglise keelt pea üldse ei vallanud. Ei erutanud väga meie maitsemeeli, aga kõhu sai täis. Leidsime tax-free poest ka odavat Havana Clubi, mida sai varuks kaasa ostetud.

Võrreldes Tallinn-Moskva tiivulise liinibussiga oli Moskva-Tokyo lennuk ikka tõsine õhulainer. Muidugi tuli mu õnn mängu, reserveerisin teistele head kohad, endale aga sellise, mille telekas ei töötanud. Seiga tagajärjel ristis Tanel mind hiljem oma blogis igaveseks ebaõnnesõduriks. Margus õnneks jagas üht oma kõrvaklappi ja nii me kahekesi ühelt ekraanilt Ajamasinat vaadates üle siberi lendasimegi. Osad meist said lennukis päris mitu tundi magada, kuid mind häiris üsna tõsine palavus ja miskit veel, igatahes tukkusin ainult veidi.