Jaapani reis - kolmas päev

ehk beach episode, jee.

Osad tublid inimesed olid eeltööd teinud ja rannaepisoodi jaoks Kamakura välja valinud. Päris pika rongisõiduga jõudsime lõpuks kohale, Muidugi ei saanud ju kohe nagu barbarid randa joosta, tuli ikka kultuuriga tutvuda. Minu jaoks tähendas see peamiselt oma lihakeha igasugustel matkaradadel üles-alla vedamist. Leidsime laheda koopa, aga siis tekkis tunne, et see on vist kellegi garaaz. Siis otsustasime, et oleme kavalad ning lõikame veidike, matkarada läks ju, kui raske see ikka olla saab? Tulemuseks oli Taneli suure huuraaga läbi bambusvõsa murdmine. Kuna see oli üsna lõbus, siis ma vahelduseks ei virisenud isegi füüsilise koormuse üle, kuigi pärast seda mulle ikkagi alusetult ette heideti. Selle eest võttis Valdar vingumise teatepulga üles ja tegi seda kohe kahe eest. Murdsime vapralt läbi võsa kuni avastasime, et mitte mingit rada enam pole, oleme jõudnud rongitunneli betoonist laeni ja ees on vertikaalne kaljusein.

See pidi rada olema

Võsast välja tulles tohterdasime endid - enamus meist oli mõne kriimu saanud, mul oli tükk bambust jala sees, mida üritasin sealt taskunoaga eemaldada. Jala sisse see jäigi, kuni paar päeva hiljem ühes tükis ja suurt auku järgi jättes välja kukkus.

Teel maitsesime ka kohalikku toitu - betoonkõvad riisiküpsised erinevate, kuid mitte väga heade maitsetega. Ainuüksi joogiautomaatidesse sai jäetud arvestatav summa, ja lõpuks Robiniga mäest alla kakerdades olime korralikult väsinud. Robinil hakkas üks põlv poole tee peal väga valutama, mul mõlemad, aga mitte väga palju. Mere sillerdus polnud enam kaugel.

Tee peale jäi veel ülisuur pronksist Buddha kuju, mida muidugi vaatama pidime. Käisime ringi ja ostsime suveniire, tegime pilti ja puhkasime niisama matkast. Buddha juurest lahkudes leidsime aga parimad suveniirid - puhtad ja VALGED T-särgid. Olles kolmanda päeva õhtuks kogu oma heledate särkide tagavara läbi higistanud tundus see nagu jumala kingitus.

Kõndisime läbi väiksemapoolse asula, kuid otsustasime, et enne ujumist sööma hakkamiseks pole me piisavalt rumalad. Rannas oli vähemalt minu jaoks suur üllatus süsimust liiv. Maksime dushi ja võtmekapi kasutamise eest 15€ nägu ja jooksime merre. Olin alles hiljuti olnud merineitsi ehk esimest korda Läänemere peaaegu magedas riimvees ujunud, nii et esimene kokkupuude ookeaniveega lõi silmist pisarad välja ja ninast tati põlvini. Sellegipoolest sai suure hurraaga vette joostud ja meie jaoks ülikõrgete lainete poolt end peksta lastud. Õnneks oskasid kõik päris pädevalt ujuda, nii et kellegi pärast muretseda polnud vaja, küll aga oli Tiiuga probleeme, sest meie jaoks lõuani vesi oli talle juba üle pea, seega taandus ta rannajoone suunas. Osad kohalikud demonstreerisid osavalt, et piisavalt kõrge skilliga on võimalik surfilauata mööda lainet kõhuli surfata. Üritaisme järgi teha ja feilisime. Lõbus. Lisaks kommenteerisime kõva häälega kohalikke bikiinides neiusid, järelejäänud hammaste arvu järgi võib arvata, et keegi meie mölast õnneks aru ei saanud.

Kena maica

 

Siis hakkas viltu vedama. Kõigepealt kaotas Valdar lainetes hullates oma kapivõtme ära. Haaras Robini tõlgiks kaasa ja öeldi, et kunagi saavad nad kapi lahti ja meil ei ole vaja muretseda, pidi igapäevane asi olema, nii et läksime tagasi lainetesse. Valdar läks vahepeal seisukorda uurima ning andis teada, et oma etteplaneerimatuses ei osanud me tõusuga arvestada ning enamuse rätikud olid otsapidi ookeanis ligunenud. Läksime siis kahjusid hindama, minu oma osutus kõige suuremaks, sest vaatamata kõige kuivema rätiku omamisele olid mu prillid rätiku pealt minema jalutanud. Tõenäoselt esimest ja viimast korda reisi jooksul suutsin kogu seltskonna peale tõsiselt närvi minna, kuna näen prilldieta umbes mittemidagi ja tegu oli alles kolmanda reisipäevaga. Kogu kollektiivi arusaam prillide otsimisest oli enda varvaste vahtimine ja poole meetri raadiuses ringivaatamine. Õnneks leidis Tanel mu optika üles, ei mäleta, millal viimati kellelegi nii tänulik oleks olnud. Pärast seda saime end hädapäraselt pestud - dush ei olnud just parim ja eelmainitud must liiv kleepus lihtsalt kõige külge.


Jalutasime rannamajast natuke kaugemale ja algas tegevus, mida reisi lõpuni kannatama pidime - Valdar eksis ära ja siis ei leidnud meid üles. Pikema seletamise peale saime küll uuesti kokku ja lohistasime oma väsinud kehasid rongijaama suunas. Kõigil oli muidugi kohutav nälg, nii et otsisime kõigepealt toidukohta. Otsustasime, et kui juba Kamakura, siis pole mõtet minna suurde ja säravate siltidega kommertsasutusse, vaid otsida väiksem koht, selle me ka leidsime. Istusime harjumuspäraselt maha, ootasime viis minutit ja siis hõigati kõrvallauast köögi suunas, et restorani on uued kliendid tulnud. Ilmus välja isegi mitte enam teises nooruses tõenäoliselt pererestorani kaasomanik-klienditeenindaja, kes maadles meie tellimuste ja keeleoskusega veidi. Toitu pidime küll kauem ootama kui tavaliselt ja midagi väga erilist ei olnud, aga hubane tunne oli küll. Üks silma järgi 60ndates härra ütles lahkudes meie suunas veel aktsendiga "Welcome to Japan"

Pooleteisttunnine rongisõit ja korralik kõhutäis taastasid meie energiavarusid piisavalt, et minna linna peale, reede ju ikkagi. Avastasime, et kõik baarid ja muud lihtsamad asutused olid kinni juba, kohalike lemmikatraktsioonid ehk karaokebaarid maksid aga alates 30€/tund  + ainult kohalikud ülikallid joogid. Väikese nõupidamise järel otsustasime, et karaoke pole kulutust väärt ja läksime hostelisse tagasi.