Jaapan - Teine päev

Hommikusöögiks oli ümber nurga asunud Lawsoni hyakuyen ehk sajajeeni poe valmistoit - kui eestis samamoodi igast poest saaks üsna head valmistoitu, sureks igasugused rämpsurestoranid üsna kähku välja. 105Y eest sai üldjuhul kas suure riisipalli või mingi piisavalt suure einekomplekti, 1-2 asja + 105Y jook ja kõht ilusti täis.

Kuna olime Asakusa linnaosas, kus on kuulus tempel ja templist endast vast kuulsamgi ülisuure kella? laterna? asjaga värav, pidime seda ju vaatama minema. Jaapanile kohaselt oli rahvast palju ja ilm kuum, vaatasime templi ja selle kõrval asuva üsna suure turu üle. Toidukohta me ei leidnud, kuna jaapanlaste arust on kaval mõte kõik toidukohad umbes kahest viieni kinni panna. Leidsime selle eest aga suure bokser-aluspesupoe. Mingit kasu sellest küll polnud. Leidsin ühe koha, kus müüdi taiyakit, mis on teadagi Tsukimiya Ayu lemmiktoit, nii et pidin ju ära proovima. Halb ei olnud, aga ei midagi vaimustavat ka, pmst jaapanlaste lemmikmaius ehk magus oapasteet kahe pehme vahvli vahel. Kunagi hiljem proovisin ka kastanitäidisega varianti, jällegi hea, aga mitte midagi erilist.

Keset seda turgu leidsime ka esimese arcade, mida muidugi külastasime. Samal ajal kui Robin ja veel mõned automaadist kujukest välja meelitada üritasid, andsin Taneliga kohalikule ülilahedale meelelahutusele Taiko no Tatsujin tuld. Võitsin esimese raundi ja kaotasin kaks järgmist. Avastasime ühe mänguväljaku, kus oli paar kohalikku ratastega last ja nüüdsest ka 7 Eesti turisti. Sai turnitud ja lollitatud, Taneli telefon kukkus ronimise käigus paraja lärtsakaga taskust välja, aga midagi katki õnneks ei läinud.

Rongijaamas üritasime Suica nimelist magnet-sõidupiletit leida, õppisime aga, et Pasmo nimeline asi on vähemalt sama hea ja sealsamas olemas. Ladusime sinna kõik umbes 100€ peale ja sõit võis alata. Esimeseks sihtmärgiks oli Shibuya, kuna kõht oli jätkuvalt tühi, otsisime aktiivselt toidukohta. Leidsime väga kitsa menüüga nuudlikoha - pakuti nuudleid, mille puljong oli eraldi kausis ja nuudleid, millele oli puljong peale valatud. Umbes 5€ sain esimese variandi kahe kausiga ja pärast kolmveerand kausi sissesurumist olin valmis lõhkema. Eesti toidukohad võiksid õppust võtta - pakkuge vähem valikut, aga kõik mis menüüs on, on ülivärske ja hea, mitte 2 nädalat külmkapis juhuslikku klienti oodanud.

Järgmine sihtpunkt oli Hachiko crossing, kus pidi väidetavalt miljon inimest teed ületama. Päris miljonit ei olnud, olen nii Tartu kui Tallinna kesklinnas pidanud rohkem trügima, samas paartuhat inimest oli ikka. Tõmbasin telefoni taskust välja, panin hardbassi käima ja tegin paar tantsuliigutust, lähemalolevad kaaslased tegid ka paar tõmmet ja siis nentisime, et Jaapanimaa taustamüra matab ka üsna kõvasti karjuva telefoni siiski edukat enda alla.


Neiud soovisid muidugi maailmakuulsas linnaosas shoppama minna. Leppisime kokkusaamispunkti ja -aja kokku ning läksime linna peale laiama. Otsustasime, et üks kaubanduskeskus on sama hea kui teine ja jalutasime sisse. Esimesel korrusel oli ainult naistekaup. Mõtlesime, et ju siis kõrgemal on meestekaup. Teisel korrusel ei olnud. Kolmandal ka mitte. Neljanda ja viienda korruse läbisime ainult niipalju kui oli vaja liikuda ühelt ülesminevalt eskalaatorilt teiseni. Kuuendale läksime ainult selleks, et öelda, et käisime kogu poe läbi ning sõitsime liftiga alla. Tundes häbi oma eksimuse pärast otsustasime piirduda meie jaoks tuttavamate asutustega ja asusime otsima kohta, kus saaks oma tervist alkoholiga rikkuda. Iroonia abiga leidisme ühe inglisepärase pubi, aga kuna neil oli õlu poole hinnaga ehk ligi 6€ asemel peaaegu eestipärane 3€, pressisime end sinna sisse. Kuna istekohad ja isegi pool põrandat oli hõivatud, mekkisime õlut püstijalu. Üritasime üht vabanenud lauda haarata, aga meile seletati, et tegelikult on laudadele kindla süsteemiga töötav järjekord. Siis kui õlu mekitud sai, suundusime kohtumispunki, kus ootasime päris kaua, kuni tulin mõttele, et tegu pole ju maarjamaaga, rohkem kui paari meetri kaugusel olevaid inimesi pole ju lihtlabaselt näha, kuna tuhat mudu inimest on ees. Leidsime neiud üles ja suundusime koju.

Vist nurgatagune köögiviljapood, ei näinud just kõige sõbralikum välja.
Alustasime igaõhtuseid traditsioone - kõigepealt Lawsoni sajajeeni poodi, kus kõik maksis sadaviisjeeni, sealt väike õhtune näksimine ja hommikusöök. Avatud said ka esimesed Sheremetjevo Havana Clubid, kuna muid joogianumaid meil polnud, saagisime plastpudelid pooleks, mis teenisid mõnd sõdurit kuni reisi lõpuni. Margus õppis näiteks hiljem, et Persona 4 tassi kasutamine joobes seltskonnas lõpeb tassi ja tassikõrva lahknemisega.