Lennukis oli palav. Lennukist väljaviiv koridor veel palavam. Terminalis sees oli mitte väga hull, etteruttavalt võin öelda, et väljas oli saun. Lennu ajal jagati mingeid imelikke sedeleid, mille otstarbest me aru ei saanud. Kohapeal selgus, et pidime kirja panema, mida ja kui palju me Jaapanisse kaupa sisse toome. Õnneks polnud meil kellegil midagi vaja märkida, segadust tekitas aga küll. Tegin esimese katse ka kohaliku ametnikuga jaapani keeles rääkida ja feilisin mõnuga. Millegipärast meeldivad jaapanlastele kas otsaesised või kulmud, igastahes pidid päris mitmed meist kontrollis tukka kergitama.
paari minutiga mõistsime üht suuremapoolset viga oma planeeringutes. Eestlaslik teksad + must T-särk oli siin kliimas suitsiidne stiil. Õnneks on kõik rongid konditsioneeriga, nii et esialgu saime üsna talutavas temperatuuris istudes umbes 100km/h möödalippavat jaapani maastikku imetleda.
Rongi mugavustest väljusime Tokyo Sky Tree juures, mis on üks uskumatult suur ehitis. Maailma suurim torn ja suuruselt teine ehitis üldse. Raevukalt higistades suundusime hosteli suunas, väga palju ära ei eksinudki, kuna enamus meist omas nutitelefone, mis edukalt teed näitasid. Võin ainult öelda, et mina oma Bada OS telefoniga sain ainult helistada ja wifis käia.
Meie kohalejõudmise ajaks polnud hostel veel avatud, nii et istusime äärekivil ja sobitasime tutvust joogiautomaatidega. Lõpuks pääsesime sisse, Robin pandi tanki ja pärast 20 päeva ettemaksu tegemist saime ühe kribula tabaluku, millega oleks paras kommisahtlit laste eest kaitsta. Hiljem vahetasime selle koodluku vastu, sest 7 inimese peale 1 võti oleks päris keeruliseks läinud.
Meie kodu järgmiseks kolmeks nädalaks oli askeetlik - 4 narivoodit, 2 kappi ja üks suremise äärel konditsioneer, mida ei tohtinud terveks päevaks sisse jätta. Oli hoiatuskiri selle kohta, arvasime esialgu, et hostel tahab elektriarvet madalal hoida, aga nentisime pärast 36-tunnist tsüklit, et konditsioneer oli tõesti surma piiril. Alla 26 kraadi see masin meie tuba jahutada ei suutnud, aga pärast kuni +37 kraadi varjus välitemperatuuri oli seegi väga jahe. Ülejäänud majas oli konditsioneer ainult baaris. WC kasutasimel õppisime üsna kähku selgeks reegli, et kõigepealt tuleb särk seljast võtta, sest väikese ruumikese temperatuur oli nagu saunas, kui lisada sinna füüsiline pongistus, oli tulemuseks alati läbimärg särk. Olid olemas ka kohalikud arvutid, mingisugused õnnetud Pentium 4 generatsiooni linuximasinad, mille hiired olid 2 nupuga. Kuidas keegi suutis olla toas, mida lisaks +36 kraadi tavatemperatuurile kütsid veel 2 arvutit, rohkem kui mõne minuti, on minu jaoks siiani müsteerium, üks tegelane istus seal minu arust kõik selle aja, mis me hostelis ööbisime.
hosteli ees
Käisime ka Akihabaras ära, millegipärast jalgsi. Samas, elada Akihabarast jalutamiskaugusel on vist iga nohiku unelm. Kuna kell oli palju (8-9 õhtul) ja väljas pime, olid enamus poode juba poolsuletud või täiesti suletud. Ostsin kähku endale 20€eest Hatsune Miku figuriini. Pakendis tutikas kujuke oleks maksnud 55+€, väljas oli silt, et 25€ ja pärast mu küsimist, et miks selline hind, joonistas müüja vihikusse "2000Y" ja nii saigi esimene ost tehtud. Väikese tiiru järel suundusime koju magama.
Magama veel ei saanud küll, otsustasime oma tasuta tervitusjoogid välja lunastada. Pakuti shochu nimelist asja erinevates kombinatsioonides - erineva teega, jääga jne. Nentisime, et tegu on üsna rõveda kohaliku puskariga, kuid kuna meid oli nii palju, siis pakkus baarman meile maitsmiseks ka klaasi ploomiveini ehk umeshu'd, mis paljudele esimesest päevast kuni reisi lõpuni pea igapäevaselt maitses.
No comments:
Post a Comment