Jaapani Reis - lisalugu

Kuna kirjutasin kõike seda pool aastat pärast reisi, oli palju asju, mis kirjutamise käigus meelde ei tulnud, või mida ei osanud ühegi kindla päeva juurde kirjutada. Siia siis erinevad mõtted ja märkmed.

Ühistransport. Kogu Jaapanis oldud aja kasutasime ainult rööbastel transporti - metroo, Japanese Rail, igasugused kohalikud erinevad rongid, osad neist robotpilootidega, osad kummiratastga jne. Pärast neid kolme nädalat jaapanis tundub Eesti ühistransport inimeste mõnitamisena.  Tallinnas elab veel üle, aga olin Tartus ühe korra sunnitud bussi kasutama ja ahastus tuli peale küll, kui tuleb 15 minutit vihma nautida, et siis 20km/h linna teise otsa loksuda. GPS hindas metroo keskmiseks kiiruseks kusagil 80 km/h kanti, lisaks sõitis meie lemmik Ginza Line tipptunnil iga kolme minuti tagant. Vahemärkusena, Ginza Line sõidutab päevas poolteist miljoni inimest.

Kui Savisaar tegi tasuta ühistranspordi võimalikuks, siis metroo kasutamine tundus esialgu kallis. Kuid tegelikult arvutati maksumust vahemaa pealt ja isegi kui näiteks Odaiba saarele Comiketile minek maksis ligi 6€ üks ots, siis peab nentima, et kõikvõimalikud alternatiivid oleks kallimad ja aeglasemad olnud. Eestis oleks buss sellist vahemaad tubli poolteist tundi loksunud ja vähemalt sama palju maksnud, lisaks peaks ooteaja juurde arvutama. Siiski, oleks tahtnud kuukaardi moodi asja, kuna lõpuks läksid kõiksugused sõidud vist paarsada euri maksma, täpset summat me ei jälginud, lihtsalt kui kaart tühjaks sai, panime raha juurde.

Liiklus - millegipärast arvatakse, et Jaapan on üks kohutav ummikute maa. Tegelikult on vastupidi, kuna metroosüsteem on nii uskumatult mugav ja kiire, siis keegi lihtsalt ei vaevu isikliku autoga jändama. Sellest tulenevalt ei näinud ma mitte ühtegi korda ummikut. Liiklus tundus minu jaoks üsna uimane, ei olnud mingit närvilist tõmblemist ja sekundite püüdmist. 99% autodest olid muidugi kohalik toodang, nägin üht Saab 900 NG kabrioletti, mis oli minu omaga isegi sama värvi, imestasime ühe Camaro üle, mis oli kuidagi (vist serviti) mööda ülikitsast sissesõiduteed üles saanud. eelpool kirjeldasin üht bling-bling Hummerit, vanu Mersusid liikus ka ringi. Kurb oli aga, et ma ei näinud ühtegi bozozoku tjuuninguga autot. Üks madaldatud-lörisv jäi meile esimesel Akiba tiirul kohe ette, aga päris tr00 see ei olnud.

Ka jalakäijate liiklus ei olnud väga hull. Ostutänavatel ja comiketil liikumiseks oli ainuvõimalik viis end õhku täis tõmmata ja vihase viikingina rahvasummast julmalt läbi pressida. Akiba oli ka muidugi alati inimesi täis, kuid sellega harjus üsna kiiresti ära, kogu aeg oli tunne, et keegi nähtamatult koordineerib jalakäikate liiklust, ei olnud Eestile omaseid pakse mammisid, kes võtavad enda alla nii palju ruumi kui vähegi võimalik, inimesed ei seisnud foori taga suu ammuli, keegi ei kõndinud sulle suvaliselt otsa jne. Fooridest veel niipalju, et neil on uskumatult pikk vilkuva rohelise tsükkel.

Toit
Kuna ma ei suutnud meenutada, kus me millal söömas käisime, siis üldisemalt - minu lemmikoht oli Maguro Bita (sain praegu google abil teada, et tegelikult on nimi Maguro Bito), mis asus kusagil Asakusa keskel. Leidsime selle ükskord Tiiuga õhtul toitu otsides, üldse oli Asakusas 2 sushirongi ketti - Maguro Bito ja üks teine, mille lähim restoran oli täpselt Asuma silla otsa juures, kuid see oli väike ja alati pungil täis. Maguro Bito oli veidi odavam ja suurema valikuga, lisaks oli neil väga lahe taldrikulugemissüsteem - iga taldrik on niikuinii ise värvi, et näidata pealoleva toidu hinda, seal restoranis ei loetud aga taldrikuid kokku näpu ja paberi abiga, vaid spetsiaalse skänneriga. Skänner väljastas sulle plastkaardi, mille magnetmällu oli su arve detailid salvestatud, sellega tuli omakorda minna kassa juurde.

Toidu hind ja maitsvus ei olnud alati võrdelises seoses. Näiteks meie vaieldamatu lemmik Maguro Bitos oli kõige odavam tuunikalamaki, mida sai päris ohtralt tellitud. Justnimelt tellitud, sest kui soovitud toitu ei ringlenud ülisuure valikuga rongi peal, sai seda alati kohe juurde tellida. Rongil sõitva toidu kohta ei tekkinud kunagi tunnet, et see on seal juba terve päeva ringi sõitnud.  Proovitud sai muidugi kõike, mis ei olnud meeletult kallis, osad taldrikud jõudsid 8+€ tsooni.

Toidust veel niipalju, et meie asendamatu lemmik oli maja lähedal olnud hyakuyen, kus kõik (eranditega) maksis mitte sada, vaid sadaviis jeeni. Päris tihti oli hommikusöök selline, et mõni aktiivsem ärkaja, tavaliselt Tanel, läks poodi ja tõi mulle sealt midagi. 210 jeeni maksnud sushikomplektid olid paremad ja värskemad kui eestis 5-8€ maksvad valmiskomplektid. Teine lemmik oli veidi kaugemal (umbes +30 meetrit) asuv 7-Eleven. Hinnad olid veidi suuremad, kuid valik samamoodi, lisaks olid asjad paremad. Seal kohtasime ka esimesel reisipäeval huvitavat fenomeni - täiskasvanutele mõeldud ajakirjad olid rõõmsalt läbisegi muude ajakirjadega ja asusid süüdimatult keset poodi.

Leib? Sellist asja nägin ühe korra Akibas, kolm viilu maksis umbes 1.60€. Saia oli, aga see oli mingist ülirafineeritud jahust, suvaline hotdogisai oli sujuvama tekstuuriga kui Eesti gurmeesaiake. Jaapanis arvasin ma, et liha on kallis, kuid olles nüüd näinud, kuidas eestlased on hakanud 200gr kaupa liha ostma, nendin, et ei olnudki. Lihtsalt kui ise viimati puhast liha ostsin, oli see krooni eest ja turult. Juust? Juustu kui sellist nägin ühe korra eelpool mainitud supermarketis.


Kõikvõimalikku valmistoitu oli võimalik ka kohapeal soojaks lasta, eriti mõnus oli see hotdogidega, mida sai siis kohe tänaval õgitud. Üldse, tänaval toitumine tundus täiesti tavaline. Akibas veetsin kõik lõunad äärekivil, kuhu oli raske ära mahtuda, sest kõik kohalikud tegid täpselt samamoodi. Üks asi, mis mulle aga ei meeldinud, oli prügikastide täielik puudus. Vahel pidi prügi käes kõndima mitu tundi, Akiba äärekivi ja sõidutee vahel oli põlvekõrguste põõsaste riba, põõsaste all maa ei pastnud, sest kõik prügi käis nähtavasti põõsa alla.

Joogiautoomaatid on üks jaapani kohustuslik osa. Neid on tõesti lihtsalt igal pool, eriti sellises poolkesklinnas nagu Asakusa või osturajoonis nagu Akiba. Joogid ise maksid vahemikus 1-1.50€ pooleliitrise pudeli eest, mis oleks Eestis üsna kallis, kuid kohapeal tundus õiglane. Isiklikuks lemmikuks muutus mulle jääkohv, mida sai hyakuyenist sama hinna eest 2 liitrit. Calpis on muidugi eriti hea ja üldse, au ja kiitus jaapanlastele, kes oskavad olematu suhkrusisaldusega joogid maitsvaks teha. Jäätee oli pea alati suhkruta. Ostsin ühe korra ka USA lemmikut, Mountain Dew, mis minu arvamuse kohaselt oli ülirõvedalt magus. Coca-Cola jne ülemaailmseid asju oli muidugi igas automaadis, aga neid ei kutsunud ostma. Viinamarja Fanta oli ülihea. Oli ka palju 100ml pisipudeleid, mis vist vemmeldasid vitamiinidest ja mineraalidest. Igasugused vitamiinboost joogid olid ka väga head. Ühe korra tahtsin mingit asja 7-elevenis riiulist võtta ja ajasin ühe sellise vitamiinipadruni maha. Tegin abitult käte-jalgadega oma õnnetuse selgeks, tahtsin end kuidagi appi rakendada, aga ei osanud, nii et seisin lihtsalt piinlikult kõrval, kuni minu järelt õnnetus ära koristati. Maksin pudelikese kinni (ligi 4€) ja kõndisin punastades välja.

Teeninduskultuur on Jaapanis esmaklassiline. Klient on kuningas. Eesti klienditeenindaja tahab sulle esimesest silmapilgust selgeks teha, et ta on rohkem väärt, kui see madala otsa töö, et ta teeb seda vastumeelselt, ainult palga eest ja et sa peaksid tänulik olema, et ta üldse sinuga viitsib tegeleda, kuna ta tegelikult ei hooli sellest tööst. Kui Jaapanis poodi siseneda, tervitatakse alati (luust ja lihast läbilõikava) irasshaimasen (tore telemast) hüüdega. Kuna ma ei osanud selle peale midagi teha, siis noogutasin niisama. Hasardi korras sai jälgitud, kas mõni poepidaja meid ei tervita- ühe korra juhtus.

Poed on üldjuhul üliväikesed. Eesti keskmine külakonsum on suurem. Tehnikapoed on maast laeni tihkelt kaupa täis surutud, vähemalt on peaaegu alati hinnasildid olemas. Mis mind aga üllatas, oli tingimisruum - eestis ma pole isegi proovinud poes tingida, sealsetes väikepoodides oli aga üsna tavaline, et kui minusugune gaijin jäi otsustusvõimetu näoga vahtima, või veel hullem, tahtis tühjade kätega poest välja joosta, tehti paberil (sest lausutud numbritest minusugune barbar ju niikuinii aru ei saa) hinnapakkumine, mis oli tavaliselt päris hea protsendi täishinnast väiksem. Mu esimene Akiba ost, Hatsune Miku figuriin maksis karbiga ca 60€, karbita näidismudel maksis 2500Y, mulle tehti pakkumine 2000Y., millest ma muidugi kinni haarasin. Kaamerale mälukaarti ostes sain ka vist ligi 20% soodukat.

Akiba poodide kaubavalik oli kahjuks tüütuseni ühekülgne, ainus vahelduv element oli hind. Piisava kannatuse ja hea mälu korral sai üht ja sama eset osta ligi kahekordse hinnvahega. Kõikides poodides oli müügil ühed ja samad asjad, kui sa olid juba üht asja käes hoidnud, oli seda järgnevas kümnes poes, kui sa polnud aga kindlat asja veel leidnud, siis ei leidnud sa seda ka järgmisest kümnest poest.

Soovitan külastada ka Nakano Broadway'd. Nagu varem mainitud, on Akiba teada-tuntud koht, kõik vähegi sihtgrupis olevad turistid lähevad otse sinna ja atmosfäär on vastav. Nakano Broadway on aga selline palju ehedam kohaliku turu kogemus.


Kuna mu peahaav hakkas mingi hetk põletikku minema, veetsin päris mitu õhtupoolikut Asakusas apteeki otsides. Tuli välja, et neil on sellised asjad väga haruldased ja kohalikule traditsioonile vastavalt umbes kella viieni õhtul avatud. Lõpuks leidsin ühe keemiapoe, kus müüdi kõike mootoriõlist värvieemaldini. Üritasin jälle käte-jalgade keelt, väga abivalmis ja nunnu müüja võttis aga kassa-arvuti ja läks google translate'i. Leidis mulle lõpuks ühe pudelikese, mis vähese inglisekeelse teksti järgi tundus olevat asi, mida oleks paras väikestele kriimudele pihustada. Üritasin oma vähese jaapani keelega selgeks teha, et midagi kangemat oleks vaja. Neiu sai aru, aga ei osanud välja pakkuda, et mida. Google Translate aitas ja lahkusin poest vist 60% piiritusega. Olen lihtne inimene ja tunnen, et rohi aitab, kui see kipitab ja tablett peab mõru olema. Reisi lõpuni pidasin sellega vastu.

Huvitav seik oli ka apteegis universaalses kehakeeles seletamine, et mul on võimalikult suurt süstalt vaja. Kaamerasse oli tolmu sattunud ja õhupumpa ma asakusast ei leidnud, süstal tundus parim alternatiiv. Apteekides süstlaid ei müüa.

Elu Asakusa Smile hostelis
Esimene kord, kui me sisse kõndisime, oli vähemalt mul kodune tunne - suvaline majake, mis ei paista mitte millegi poolest silma. Kohalik huumor oli muidugi, et kaheksase toa peale oli 2 võtit, üldjuhul ei ole terve tuba reserveeritud ühele seltskonnale. Turvasüsteem ise oli vägev, kui ma oleks soovinud tuppa sisenedes lukku eirata, oleks mul vaja olnud kas keskmist ristpeakruvikeerajat või suvalist kangutamiseset ning umbes poolt minutit. Esimese Asakusa tiiruga ostsime 11€ eest koodluku, seadsime kombinatsiooniks 1337 ja nüüd ei pidanud me kellegi peale närvi minema, et kus võti on.

Toa konditsioneer oli suremise äärel, nagu mingi hetk varem öeldud, siis kõige külmem oli toas ükskord 26 kraadi. Hosteli hoiatus, et konditsioneeri ei tohi kaua järjest sees hoida, vastas tõele. Nimelt alguses tegime selle vea, kolmanda päeva hommikuks oli toas 32 kraadi ja konditsioneer köhis masinaverd. Ülejäänud ruumides seda võlumasinat muidugi ei olnud, eriti mõnus oli korrus allpool internetis käia, kus mingid P4 ajastu kurvad käkerdised kuumust ja raginat tootsid ning üliaeglaselt ka informatsiooni internetist välja tilgutasid. Uskumatul kombel oli meil kaasüürilisi, kes veetsid minu arust kogu oma ärkveloldud aja nende masinate taga. Ise me eelistasime esimese korruse baaris internetis käia, osalt seetõttu, et siis võis baarist endale sanga külma õlut kõrvale võtta. Baaris oli konditsioneer, aga ka suitsetamisluba, nii et tavaliselt meenutasid sealt väljudes aroomilt suitsuahju sisemust.

Üks veider pubiseik, mda ma ei osanud ka õige päeva peale seada, oli tutvumine kohalikuga. Istusin rahulikult Valdari läpa taga, kui üks minu silma järgi hilis30ndates kohalik daam mu lauda istus, kuna mujal polnud ruumi. Kuna oli aeglane õhtu ja internet igav, siis tegime juttu, rääkisime kusjuures kinnisvarast, tuli välja, et Tokyo linnas kümneruutmeetrise korteri üürimine on märksa kallim kui linnast väljas täissuuruses maja ostmine ja iga kuu pangalaenu maksmine. Mingi hetk tekkis mul tunne, et mind üritatakse sealtsamast lauast kusagile huvitavamasse kohta lohistada, kuid siis ilmus välja tema oodatud sõber ja see tunne kadus. Üks hetk küsisin temalt, kui vana ta on. Sain vastuse, kõrva sisse sosistades, et ta on 46. Minu lauale kukkunud lõua peale ta naeratas kelmikalt, ütles, et see oli nali ja lahkus.

Majas elas ka üks veider perekond, kelle päritolust me aru ei saanudki. Hiina või Taiwan olid meie pakkumised. Igatahes isa, ema ja vist lausa 3 last. Asakusa Smile'l on nimelt väga huvitav pakkumine - kui sa kirjtuad alla lepingule, et sa töötad nende heaks mingi teatud arvu tunde nädalas ja hoiad üldiselt maja korras, saad sa seal tasuta ööbida. Mõned meist arvasid, et tegu on siiski hosteli omanikega, kusagilt kumab, et omanike sugulastega.... Päris aru me sellest ei saanud. Igatahes nad kogu aja kas koristasid seda hostelit või tegid köögis meeletus kogustes süüa. Söögitegemine võttis neil päris mitu tundi päevast. Kuna see käis täpselt meie toa vastas, siis vahepeal hommikul näljasena ärgates oli küll üsna kuri tunne sees.

Dushi all käimine oli alati omaette seiklus. Ülemisel korrusel oli korralik dushiruum olemas, see oli aga päris tihti hõivatud, seega tuli kasutada 3. korruse omasid. Millegipärast löödi ühel neist dushikabiindiest meie sealoleku jooksul 2 korda uks eest. Soe vesi? Esimesed paar korda sai sooja vett kasutatud, kuid siis sain aru, et kui sooja veega pesta, pole hiljem võimalik end kuivaks saada, sest keha suudab rohkem higistada kui üks rätik suudab imada. Seega sai enamasti soojaveekraani ainult õrnalt puudutatud ja kui ühel päeval soe vesi täiesti ära läks, siis pooled meist ei märganudki seda ja ülejäänud poolel oli suva.

Tunnistan pattu, et ühe korra võis meie toa uks piitadelt (rullikutelt? siinidelt?) lahkuda ja sellega kaasnes päris palju helireostust. Kell 4 hommikul. Saime muidugi kohalikult kanrinin-sama'lt selle eest noomida. Umbes 2 nädalat hiljem tegid mingid jorsid meie köögis lahkumispeo, minu korduvat soovitust vaiksemaks võtta nad eirasid. Kui läksin järgmine päev seda kurtma, oli manageri vastus "seal neljandal korrusel on jah ühed vastutustundetud lõugajad, tuba 401, me anname neile teada, et järgmise kaebuse peale peavad nad siit hostelist lahkuma." Vastasin võimalikult kinganinasid mitte vaadates: "teate, tegelikult olen mina toast 401 ja me olime väga vaikselt"

Asakusa Smile on ka romantiline koht. Üks kohalik, kaugeltki mitte enam esimeses nooruses daam üritas järjekindlalt meie grupi noormeestele külge ajada. Ühe korra üritas isegi meie tuppa sisse kõndida, kuid kollektiivne "mida kuradit?" pilkude heitmine tõrjus ta edukalt. Üks kohalik sakslane, kellest varemgi juttu olnud, rääkis, et kunagi olevat seal hostelis olnud noor prantlsane, kes olevat sellesse daami armunud. Käinud tal öösel külas ja otsinud võimalust oma tõelise armastuse juurde elamagi jääda, Midagi läks aga ta plaanis valesti ja ta heideti ühikast välja. Meil oli ka üks prantslasest naaber, kes oma saabumise päeval tegi meie toaukse lahti, pistis pea sisse ja küsis: "is this room?" millele me vastasime "yes this is room" ja "this is dog". Prantslased töötavad kiiresti ja sujuvalt niikuinii ja järgmise päeva lõunasöögiks oli ta meie grupist juba Tiiu ärandanud. Parim pick-up line eales vist.
Enne meie aega olevat Asakusas elanud ka musklis MMA võitleja, kunagi mingi taseme meister isegi, kes muidu oli väga rahumeelne, aga ühe provokatsiooni peale olevat ühe sujuva liigutusega pool baari segi peksnud. Muidugi pidi ta pärast seda uue ööbimiskoha otsima.

Trajektooril meie hostelist metroopeatuseni asus üks veider poeke, mille ees olid noogutavad robotid. Saime umbmääraselt aru, et tegu on maksimaalse nohikupoega, mida nad aga täpselt müüsid, jäi lõpuni selgusetuks. Selle kõrval asus ka imepisike alkoholipood, millega me ühe korra tutvumas käisime, sest hyakuyen ja 7-Eleven rahuldasid meie tagasihoidlikud vajadused.

Inimesed Mis mind häirima jäi, ja mida meie tuttav sakslane ka kinnitas - jaapanlased on ühe kriitilise piirini väga sõbralikud ja abivalmis. Kui sa aga nende mugavustsoonist välja jääd, on nad üsna külmad ja ükskõiksed. Kui see sakslane kohalikus Itaalia restoranis tööle hakkas, olid kõik sõbralikud ja toredad aga juba paari nädala pärast algas kolleegide poolt tohutu hierarhia kehtestamine - pidev mõnitamine, mölisemine ja isegi füüsiline ähvardamine. Kõik tänavad olid täis nunnudes riietes tütarlapsi, kes kogu aeg su tähelepanu tahtsid, et oma poekest või ettevõtet reklaamida. Hoidku jumal selle eest, kui sa nende suunas kaamerat näitasid, naeratus visati sillutisele maha, umbes meeterviiekümnene neiuke muutus nii agressiivseks, et ajas meiesugustele viikingitelegi hirmu nahka.

Inglise keelt muidugi keegi ei oska, kokkuvõttes oli edukam üritada oma olematu jaapani keelega üritada. Hämmastaval kombel saadi minust alati aru ja vastused anti samuti võimalikult lihtsas keeles, et ma sellest aru saaks.

Ilm oli kogu aja rämedalt palav, kuid talutav. Kui välja arvata Comiket, kus oli vahepeal tunne, et pilt tahab eest minna. Vihma sadas Tokyos meie sealoleku jooksulühe korra öösel, hommikuks oli kõik jälle kuiv. Kohalikud käisid ringi pikkade pükstega, osad isegi täies ülikonnas. Kujutan ette, et nende jaoks on kümmekond plusskraadi sama külm kui meie jaoks kümmekond miinuskraadi.

Mind isiklikult üllatas, et Jaapanis kasvavad palmid. Polnud ühtegi viidet sellele kunagi märganud.

 Mis mulle Jaapanist aga siiani meeles on, on Jaapani lõhn. Ma pole just kuigi palju reisinud, kuid kogu sealviibimise aja ma tundsin, et see koht lõhnab teistmoodi kui Maarjamaa.

Lõppsõna. Jaapan on lahe, isegi kui pole nii otaku kui mina, siis soovitan külastada, igav ei hakka.

Jaapani Reis - kojusõit

Läbi. Aeg otsas. Raha otsas. Maarjamaa ootas.

Ajasime üsna varakult jalad alla, kuna ees ootas pikk päev. Korjasime hostelitoast kõik oma varanduse kokku, tegime paar avastust ja tõdemust ning andsime kõik üleliigsed asjad köögis olevasse annetuskasti. Osad meist panid ka plastlehvikud sinna kasti, ainult et pärast viit minutit õuesolekut tagasi neljandale korrusele ronida ja leplikult lehvik tagasi võtta.

Õues oli Jaapanile omaselt palav ja niiske, Tanel oli mõelnud, et ennetab Eesti suve ja paneb kohe pikad püksid ja musta T-särgi selga. Lisaks polnud tal kohvrit, vaid meeletu seljakott, mis kaalus paar tonni, seega oli ta üsna varsti üsna higine. Kuna mu kohvrirattad polnud ilusalt ümmargused vaid ebamäärased hulktahukad, siis oli ka mul kohvri vedamine üsna väsitav. Peatusime veel Asuma sillal, sest korralikku grupipilti polnud siiani veel tehtud. Haarasin ühe kohaliku ja pilt on olemas. Kahjuks küll valele poole, nii et Asahi kuldne....hing pole jäädvustatud.

Asakusa peatuses otsustas Valdar viimast korda traditsioonile alluda ja kadus veerand tunniks vetsu ära. Kuna meil polnud õrna aimugi, millal Narita Express saabub, teadsime ainult, et me väga tahame järgmise peale minna, kuna ülejärgmine tuleks kolmveerand tundi hiljem, olime üsna närvis. Lõpuks ilmus väike Vägivaldar siiski välja, kuid mingi ime läbi oli ta osanud end teisele poole rööpaid teises suunas minevate rongide platvormile teleportida. Vihjeks, enamasti oli sellise asja saavutamiseks vaja pika ringiga õue minna ja üldjuhul ei tahtnud väravad sind läbi lasta, kui olid juba ühest metrooväravast läbi läinud.

Sõit Naritasse pidi olema hüvastijätt Jaapaniga, aga varsti vajusin minagi poolunne. Rong oli täis inimesi, kes kõik suundusid lennuki peale, kohalik transport oli vist ainult murdosa. Naritas andsid osad oma Pasmo pileti ära, ma jätsin enda oma mälestuseks. Lisaks polnud vist mitte kellegi kaardil piisavalt raha kohalesõiduks, nii et pidime veel sularahaga sehkendama. Check-in möödus valutult, keegi meist midagi deklareerima ei pidanud, kaalupiiri ületamisele jõudis kõige lähemale Valdar, kelle kohver oli vist 300 grammi kergem kui maksimum. Istekohtade reserveerimine jäi jälle minu peale, kuna ma olin ainus, kes ametnikega rääkida julges. Midagi läks valesti nagu ikka, aga ma sain endale koos Valdariga koha viimasesse ritta, nii et meil oli keskmisest rohkem ruumi, samas kui teised olid kusagil kaugel keskreas.

Lennujaamas olime jällegi piisavalt vara, et ringi käia - suure pettumusega avastasime, et millegipärast meile kohalikku alkoholi ei müüdud, eriti muserdatud olid sellest faktist Robin ja Tanel. Ostsime vist spetsiaalselt turistide jaoks toodetud erinevaid Kitkat šokolaade ja üritasin ühest poest veel suveniire osta, sest avastasin, et osad sugulased-tuttavad olid siiski kahe silma vahele jäänud. Katsetasin isegi kaardiga maksmist, aga neil oli ainult magnetribasüsteem, minu kiibisüsteemiga nad ei hakanud vaevumagi. Pidin Robinilt kähku võlgu võtma. Sain siiski pihutäie nänni juurde, üks võtmehoidjatest oli irooniliselt Remember Asakusa, millesugust ma polnud Asakusas üheski putkas näinud.

Passisime tühja ja mingi hetk ronisime lennuki peale. Jaapan on väga viisakas maa, nii et kui lennuk oli end ruleerimiseks õiges suunas tagurdanud, võtsid kolm lennujaama platsitöölist ritta, kummardasid ja lehvitasid lennukile. Lehvitasin vastu. Start.

Kuna seekord oli lend päeval ja ilm ilus, oli põnev vaadata all möödalibisevat Jaapanit, eriti ilus oli üks mitmekümne kilomeetri pikkune noolsirge rand, kus oli ilusti näha, kui järsult vesi sügavamaks läks. Seekord oli mul töötav ekraan, vaatasin mingit põnevat filmi, mis oli vigase heliga, vist Sherlock Holmesi. Kaua ei viitsinud, lugeisn raamatut ja lõpuks vist magasin mingi vahe. Mingi hetk pakuti ka toitu, kui jaapanisselennu ajal söödu tundus keskmise poissmehetoidu kõrval lausa delikatess, siis seekord tundus nagu oleks märga pappi närinud.

Moskvas maandudes ootas meid...Moskva. Keegi ei kummardanud ega lehvitanud, roostes kabiiniga T-25 põkats röhitses sinise reostusklimbi Venemaa taevasse. Pagasit me välja võtma ei pidanud, nii et suundusime juba tuttavasse puhkealasse ja hakkasime Sabotööri mängima. Vahepeal käisime Burger Kingis, kus meid tervitas seesama keeleoskamatu müüja, kellele me pidime ka eelmisel korral käte-jalgade universaalkeeles tellimust esitama. Üritasime üksteise tehtud pilte jagada läbi Taneli läpa ja tuli välja, et kõigepealt läks Taneli mälupulk katki ja minu Akibast ostetu osutus ürgseks käkerdiseks. Tehnika peale ägestudes möödus aeg kiiresti. Tanel oma pikkade pükstega irvitas üleolevalt, ma otsisin targu käsipagasisse pandud sokid välja ja veetsin enamuse ajast seksikas sokid-sandaalidega kombinatsioonis.

Vahepeal oli tunne, nagu keegi kutsuks meid, lõpuks loivasime õige värava suunas, kus ootasid meid juba üsna ärevil ametnikud. Meie passid korjati kiiresti kokku, ju oli midagi valesti läinud. Kusjuures, siiani ma olin hasardist oma passi mitte näidanud - viimati tegin seda Jaapani pinnal ning Moskvas polnud mitte keegi mitte kordagi selle vastu huvi tundnud. Meid paluti eraldi lauda, kus lõpuks päris pika asjaajamise peale kõik ikkagi korda sai. Aknast vaatasime, kuidas Estonian Airi "pisike" ja tuttavates värvides lennuk ette veeres. Pardal ootas meid lisaks ebamugavatele istmetele ka meeldiv üllatus - keegi meist ei olnud meeles pidanud, et 20. august on Eesti Wabariigi taasiseseisvumispäev. Selle puhul pakuti meile tikuvõileibu, mis kujutasid endast musta leiba, munamääret ja vürtsikilu. Kodune tunne oli nii vägev, et võttis peaaegu pisara silma.

Minu kõrval olnud Tanel kustus põhimõtteliselt koheselt, pooleteisttunnine lend tundus pärast kaht kümnepooletunnist pea olematu. Umbes pool üksteist kohaliku aja järgi (pool viis hommikul Jaapani aja järgi) surus Estonian Airi Embraer oma rehvid Lennart Meri lennujaama asfaldisse. Lennujaam tundus pärast Moskvat ja Naritat samuti pisike. Näitasime passe ja meid lasti pagasiruleti äärde ootama. Olin edukalt ära unustanud, mis värvi mu kohver on, kuid õnneks oli see ainus kolme jalaga ning punase šleifiga, nii et (muidugi viimasena) sain oma kohvri kätte.Järjest hakkasid meie telefonid piiksuma - kõigi teenusepakkujad kõigepealt õnnitlesid Eestisse tagasijõudmise puhul ja siis andsid teada, et keskmiselt oli kõigi arved vähemalt 50-60€ võrra lõhki läinud. Polnud ju keegi meist jälginud, palju jaapanis helistamine maksab.

Inimesed hajusid igaüks omas suunas, kuna Valdar elab mulle üsna lähedal (umbes 2 meetrit mööda koridori), sain tema isa ja vennaga koju. Kuna lennujaama juures parkimine on Eesti kombe järgi keeruliseks tehtud, oli matk sinna Eesti jäises suves üsna pikk. Õnneks olin ette mõelnud ning kohvrist õigel ajal jope ja muud välja võtnud ning end pakaseks ette valmistanud. Ehteestlaslikult olid ootamatult tekkinud teetööd, nii et kojusõit oli paraja ringiga. Kodus pakkisin kogu soetatud varanduse lahti ja heitsin oma kodusele muhklikule diivanile magama. Kodu.

Lõpp

Jaapani Reis - 19. päev

 ehk viimane päev jaapanis. Kuna eelmisel pühapäeval olime olnud Comiketil, olime ilma jäänud Akiba kirbuturust. Suundusime vist teist korda pärast esimest Akibas käiku täie koosseisuga sinnasuunas. Tuli välja, et nagu alati, olime olnud liialt optimistlikud - kell 11 ei toimunud veel mitte midagi. Neidudel hakkas igav ja nad läksid Koreatowni seiklema, sest nende jaoks oli see huvitavam. Järgijäänud sõdurid pudenesid ka laiali, kuna prioriteedid olid erinevad. Põletasime kähku viimast raha, mida oli mitteüllataval kombel mul kõige rohkem, kuid midagi põnevat enam osta nagu polnudki.

Avastasin üht Akiba paralleeltänavate võrgustikku, sama mille peal oli olnud kahekorruseline Touhou pood ja mis oli erinevalt peatänavast üks paras kolaturg. Sellega omakorda paralleelses tänavad polnud enam suurt midagi.

Jõudsin pika ringiga välja oma tuttava Sumitomo Fudosan Akiba ärimaja juurde, kus oli millegipärast suurem elevus kui tavaliselt. Tegin õues kiire ringi ja üritasin Valdarit kätte saada. Kogu reisi kestnud tema peale karjumine polnud teda koolitanud, nii et see oli üsna keeruline. Kui ta LÕPUKS suutis õige koha üles leida ja kümmet mu kõnet eiranud, kamandasin ta telefoni enda kätte ja muutsin telefoni hääletu pealt max heliseva peale. Kurat küll.

Maja all - nimelt oli esimene korrus peaaegu et läbikäidav, sisaldas erinevaid toidbussikesi ja kirbuturgu. Ostuhuvi meil puudus, kuna enamus kaupa oli esiteks liiga kallis ja isegi meie jaoks liiga obskuurne. Kohtusin ka ühe kigurumi-neiuga. Olen pilte neist kostüümidest õõvastavaks pidanud, päriselus tunne ainult tugevnes.

Edasi liikusime majja sisse - ülemisel korrusel tekkis kohe kodune tunne - olime jõudnud pisikesele Akiba Daisuki Matsurile,  üles oli pandud kümmekond lauda, kust inimesed asju müüsid või juttu üritasid teha. Oli ka paar konsooli erinevate mängudega, mida sai toksida, vihjeks järgmisele animatsurile - käte desinfitseerimisvahend mängupultide juures on hea mõte. Lasime Valdariga paar ringi Street Fighterit SNESiga, hindasime situatsiooni ja läksime alumisele korrusele tagasi. Keldrist kostus hääli.

 

Maja keldrikorruselt leidsime ehtsa live kontserti. Nunnude tüdrukutega ja puha! Tegelikult oli tegu nelja moemoe-idoliga, kes keksisid lindilt tuleva muusika järgi. Live'ks seda nimetada oleks veidi palju - nad ei laulnud, vaevalt keegi neist ühtegi instrumenti elus õigetpidi käes hoidnud on ja tantsimine oli ka suvaline moe-moe vehkimine. Aga oi kuidas fännid selle eest kaasa elasid. Olime Valdariga vist ühed nooremad seal, päris palju selliseid tõsiseid otaku musternäidiseid keksis seal ringi, karjusid uhkusega kaasa ja nägid välja, nagu oleks laval täiuslikkuse jumalannad end ilmutanud.




Muheledes väljusime sealt, otsustasin, et vaataks, kaugele Akiba ulatub. Kõndisin esimest korda raudteest teisele poole ja leidsin veel poekesi, ostsin üht-teist ja kasutasin Valdarit koormaeeslina. Kuid siis lõppes Akiba lihtsalt otsa - nohikupoekesed asendusid tavaliste kontori- ja elumajadega. Väike ring veel paaris lemmikpoes, muidugi ka K-Booksis ja otsustasin, et võib Asakusa suunas minema hakata.

Asakusas viisin ostud koju ja suundusin Asakusa turu peale sugulastele-kolleegidele ja muudele mittenohikutele mittenohikute suveniire ostma. Kalkuleerisin kõvasti ja valesti, kellele mida viia, ostsin võtmehoidjaid ja magneteid kuni kõht tühjaks sai. Sattusin mignisse poeketti, kus varem polnud käinud ja otsustasin, et mu viimane lõuna Tokyos saab olema full Miku. Päris hea oli. Otsisin üles ka esimesel avastuspäeval külastatud taiyaki putka ja mugisin sooja kastanitäidisega vahvlit mõnuga.

Kuna kell oli alles täiesti keskpäev, tekkis tunne, et pole midagi teha. Järsku tabasin, et mul pole ju Matile mingit suveniiri. Võtmehoidja vms asi ei sobi ju bromance suveniiriks. Otsustasin, et kuradile, midagi targemat teha pole ja sõitsin tagasi Akibasse. Marssisin otse K-Booksi ja jätsin sinna lisaks "Another Tender Kiss" manga peale läinud  raha veel pool rahakoti sisu.

Kuna mul oli lõplikult mittekiire, mõtlesin, et käin ühest paralleeltänavast veel läbi, kus asus mingi suurem ostukeskus, mida ma olin iga eelneva Akiba käigu korral pidanud külastama. Suure ja meeldiva üllatusena tabas mind fakt, et kaubanduskeskuse ette oli üles pandud tõeline kirbuturg. Pakuti igasugust tavalist kraami, mis maksis vähemalt sama palju kui poodides olevad kaubad, jaapanlased vist ei mõista seda 2nd hand turumüüki. Samas leidsin väga lahedad custom paintjob Miku figuriinid. Tegin pilti, aga poehind+värvihind+tööhind=liiga palju, seega pidin vahele jätma. Hakkas vaikselt hämarakas tõmbuma, nii et pimedakartlikud Jaapanlased hakkasid kiirustades laata kokku pakkima. Jätsin mõtteis Akiba vilkuvate tuledega hüvasti ja sõitsin koju.

Kodus ootas ees muidugi tegevus, mille tulekut me kõik olime kogu aja ignoreerinud. Oli vaja kogu see ostuhullus kohvritesse ära mahutada. Lükkasime tegevust edasi külaskäiguga hyakuyen poodi, ostsin sealt veel tonni näritavaid suveniire, näiteks krevetimaitselisi vahvleid, wakame-krõbuskeid jne. Poes tuli meelde, kui Piu tõi mulle rohelise hernekauna, siis kindlasti pean talle midagi sama praktilist ka viima. Leidsin poest sanga, mille küljes oli vedru ja vedru otsas kummist golfipall. Nüpeldi. Ostsin ja hiljem katsetasime Marguse selja peal. Lõbus.

Rohkem ei saanud pakkimist edasi lükata, igaüks proovis kuidas sai oma asju käsipagasi ja kohrvi vahel jaotada, lisaks ei suutnud me vahepeal ära otsustada, misasi kellele kuulub. Viimane asi, mis lahendamist vajas, oli aukartustäratav kuhi ühesendiseid. Nimelt on nende väärtus täiesti olematu, nii et kollektiivselt sai neid terve reisi vältel kuhja loobitud. Lõpuks oli kokku kogunenud neid vähemalt tubli poole liitri jagu. Marion ja Tanel saadeti poodi plastkarbi järgi, mille sisse mündid panna ja maha matta, me jäime hostelisse kohalikku lahjat alkoholi degusteerima. Ootasime ja ootasime, kuni lõpuks need kaks kohale ilmusid. Tegime ettepaneku, et teeme nüüd selle viimase ühistegevuse ära, lähme ja matame aarde maha. Tuli välja, et Tanel oli otsustanud, et me oleme liiga nõmedad sellise püha ürituse jaoks ja aarde Marioniga kahekesi maha matnud. Niikuinii jõid raha baaris niisama maha.
Lõpuks ohverdasime ühe Valdari kulunud särgi aardekaardi jaoks, et inimesed teaks, kust otsida. rohkemat polnudki teha.

Jaapani Reis - 18. päev

Otsustasime teha viimase käest-kinni-kõik-koos reisi, läksime vaatama Shibamata templikompleksi. Sõitsime metrooga peaegu kohale ja istusime kohaliku väikerongi peale. Muidugi me jooksime selle peale, võõras värk ikkagi. Meie sisenemise peale rong muidugi liikuma ei hakanud, vaid chillis rahulikult veel kümmekond minutit peatuses, tagantjärgi võisime nentida, et oleksime selle ajaga võinud selle vahemaa jalgsi läbida.

Kohale jõudes leidsime eest osalise ajamasina - kõik majad tänava ääres olid pärit Showa ajastust või nägid selle moodi välja. Mulle see midagi ei ütle, aga kena oli. Ja oli näha, et tegu on turistilõksuga - kõik majad olid ühtlasi ka poed või toidukohad, käisime ringi, midagi põnevat aga ei leidnud. Osad meist ostsid kohaliku delikatessi - marineeritud kurki pulga otsas. Kuna mulle üldjuhul marineeritud kurgid ei meeldi, jätsin eksootilise hõrgutise vahele.

Jõudsime templi juurde, kus pidi jalatsid ära võtma. Mõni ameeriklane võis selle peale küll kahe käega peast kinni võtta ja ahastusest karjuma hakata, mulle isklikult meeldiks aga kogu aeg paljajalu käia, puhta ja sileda laudpõranda peal oli aga erakordselt mõnus. Robin käis lõpuni sokkidega ja kui viimase 20 meetri peal need ära võttis, oli hämmingus, kui mõnus on puupõrand alasti varba all.

Kuna ma ei tea (Jaapani) kultuurist suurt mitte midagi, jäi mulle igasugune sümbolistika üsna võõraks, küll tekitasid minus huvi Super Saiyan graveeringud. Pani mõtlema, kui palju aega ja vaeva võis nende peale minna ajastul, kui puudusid titaaniumotstega dremelid ja puurid.

Edasi liikusime templiaeda, ka sealt viis läbi laudtee, imetlesime üht väikest purskkaevu, mille juurest lookles eemale reetlik roheline aiasvoolik, võiks neile öelda, et nad võiks "tehnoloogia" peitmisega natukenegi vaeva näha. Tiigis ujusid lisaks tavalistele kaladele ja vesikuppudele ka kilpkonnad, mis muidugi rõõmustas meie kilpkonnafännist Tiiut.

Kuna ligi sajameetrine jalutuskäik on kurnav, oli turistide jaoks üles pandud väike puhketuba koos teeautomaadiga, meeldiva üllatusena oli tee tasuta, nii et lebotasime seal mõnuga päris kaua, lürpisime teed ja vaatasime kuidas vesi voolab. Maja ise oli suur ja imposantne, läbi paokil uste ja üle piirete nägime, kuidas võis elada kunagi rikas kaupmees või võimas poliitik, üsna hästi, ütleks mina. Enne lahkumist kuulasime läbi seina veel munkade mantraid, üritasin telefoniga seda ka veidi lindistada.

Tagasi linnas otsisime toidukohta, leidsime lõpuks ühe, mis tundus sobivat. Kõigepealt pidime traditsiooniliselt pusima kohalike keeleoskusega, aga saime toidu tellitud. Hiljem nentisid kõik fakti, et toit oli keskpärane, aga teenindus oli hämmastavalt hea, teenindajateks olid (silma järgi) 50-60 aastased daamid, kes vaatamata olematule keeleoskusele andsid endast parima, et meie olemine mugavaks teha. Üldse oli koht ise väga sümpaatne. Segadus tekkis makstes, harjumuspäraselt jätsime kõik täpse raha lauale ja kõndisime välja, kui viimast meie rongkäigust peatati küsimusega, et äkki me sooviks maksta ka. Lauale jäetud raha korjati kokku, loeti üle ja mingeid sanktsioone ei jätkunud.
Keegi teadis, et läheduses on võimalik parvega üle kohaliku jõe sõita, nii et suundusime eeldatavalt õige koha suunas. Ime ja tõenäoliselt kellegi GPSi abiga leidsime õige koha üles, mis oli üsna lihtsakoeline - kalda ääres oli silt koos hinnaga, kõndisime läbi võsa paadisillale, kuid nentisime, et paadimehed on teisel pool ja kui me just päris mitu aega oodata ei taha + teiselt poolt jõge ringiga tagasi kõndida, pole meil mõtet ootama jääda. Üritasime erinevate kaameratega ka grupipilti teha, mis aga päris ei õnnestunud.

Mis meile kõigile aga meeldis, oli üldine ümbrus - oli tunne nagu kodumaal, jõeäär oli täiesti tühi majadest, suured rohelised platsid, kusagil kauguses mängiti pesapalli. Majad olid kaugel ja ei pidanud õlaga läbi rahvamassi trügima. Ei kutsunudki tagasi kiirustama.

Mingi hetk hakkasime siiski ringiga tagasi rongijaama poole liikuma, olime siiski linnast põhimõtteliselt väljas ja tagasisõit ei olnud lühike. Kui Valdar otsustas JÄLLE KORD et ta peab vetsu minema ja me peame teda ootama, siis meenutasime omavahel, kui palju me teda ootama oleme pidanud, kui palju ta meiega vingunud on ning kuidas ta veepargis ebaviisakas oli, otsustasime ta sinna potile jätta ja jalutasime lihtsalt minema. Kellelgi meist polnud erilist usku Valdari orienteeriumisvõimesse ega iseseisvusesse, aga kuna see WC asus täpselt raudtee all, siis lootsime, et ta oskab rööpaid pidi rongijaama välja jõuda.

Kuna meil otseselt kiiret polnud, läksime äärelinna elu avastama. Söötsime üht äärekivile tõstetud joogiautomaati (lõpuni läbiplaneerimata lahendused on jaapanis üliharuldased) heldelt ja avastasime läbi juhuse ühe väikese surnuaia. Tegu oli majade vahel oleva paarisajaruutmeetrise väikese platsiga, mis oli mälestusmonumente ja mingeid kivist aiateibaid täis, kuhu oli midagi peale kirjutatud - tunnistan, et mul pole õrna aimugi, mis mida sümboliseeris. Üritasime kõnniteel püsida ja mitte midagi ära lõhkuda, kui me ei oskagi korrektselt austust avaldada, siis üritasime vähemalt rüvetamist vältida. Lõpuks lahkusime surnuaiast ikka mööda mingit äärekivi turnides.

Rongijaama eest leidis Tiiu ühe viga saanud tsikaadi, keda ta tahtis koju võtta ja terveks ravida. Pidime lõpuks teda veenma, et tsikaat peab ise hakkama saama, pärast viit minutit katseid teda Tiiu käe küljest lahti saada, saime edasi liikuda.
Rongi muidugi ei tulnud. Olles harjunud, et Ginza liin sõidab iga kolme minuti tagant, oli harjumatu oodata eestipärased 20 minutit. Selle eest sai aga teha mõnusaid urban fotosid. Asakusasse tagasisõit oli sündmustevaene. Rahvahääletuse tulemusel läksime Asakusa peale jalutama, jõudsime Asakusa peavärava juurde, kus oli Ghibli pood. Ma pole kunagi suur Ghibli fänn olnud, nii et lõpuks seisin tülpinult ukse ees ja ootasin teisi, samas oli tänavatki huvitav vaadata, kui kusagile tormama ei pidanud.

Pärast hostelis peetud nõupidamist otsustasin, et kui Tokyo, siis pean Tokyo Toweri ära nägema. Tiiu oli minuga sama meelt, otsisime kaardilt õige peatuse üles ja asusime teele. Enne seda tegime väikese kõrvalpõike Sumida jõe ääres toimunud obon festivalile, kohalikud laulsid ja tantsisid, nuusutasime kohalikku toitu, aga ei hakanud midagi ostma.  Üritasime jõe äärde riputatud laternatest võimalikult artsy fotosid teha.

Metroost välja tulles oli Tokyo Towerit näha, aga kauguses - olime ikkagi natuke valesti sõitnud. Asusime teele, kuid ega me linnud ponud, et otse lennata oleks saanud. Ekslesime tubli tükk aega ja meie plaan tornist päikeseloojangut vaadata, hävines üsna kiiresti. Omapärane element olid kohalikud teetööd - kui eestis pannakse püsti 3 oranzi koonust ja muidugi 30km/h kiiruspiirang, siis jaapanis tehakse asju ikka põhjalikult - kogu tänava oli oranže koonuseid täis laotud, koonuste otsas olid vilkuvad LEDid ja kogu stseen nägi rohkem välja nagu ööklubis oleva reivi valgustus.
Arvasime ekslikult, et saame läbi pargi lõigata, tulemuseks oli mingi tundmatu mäekünka otsa ronimine ja ringiga allatulek. Pakkusin ühe kortermaja juures välja idee, et sõidame naljapärast jälle viimasele korrusele ja vaatame sealt kõigepealt linna, kuid Tiiu (ja tõenäoliselt ka kusagilt väljailmunud turvaonu) olid sellele ideele vastu.

Kui jaapanlased on oma autovalikuga esimesele kohale paigutanud praktilisuse ja euroopa toodangut nägi haruharva, siis ühelt tänavalt leidsin ka bling-bling Hummeri, mis oli laiem kui kahesuunaline tee, kindlasti ülimalt ebapraktiline, aga kohalike silmis kindlasti väga imposantne. Või naeruväärne.
Jõudsime lõpuks Tokyo Toweri juurde, kuid valelt poolt. Tegime kõigepealt aupakliku avastamistiiru, mille käigus leidsime ühe mäekünka otsast väikese templi. Vaatlesime sealt hetke Tokyo Towerit ja jätkasime sissepääsu otsingut. Lasime ühel kohalikul pilti ka teha, kuid minu ja Tokyo Toweri korraga pildile mahutamine osutus keeruliseks - lõpptulemusena oli vaene kohalik peaaegu näoli vastu maad ja sai ühe välguga alt üles pildijubedusega hakkama. Ei hakanud teda rohem piinama ka.

Saime torni sisse ja pean tunnistama - vaade oli vägev. Olime küll ainult alumisel korrusel, kuid tegime 2 ringi peale. Kusagil lasti ilutulestikku. Üritasin kaameraga pilte teha, aga läbi klaasi on ikkagi läbi klaasi, paar kohapeal õnnestunud tundunud pilti osutusid kontekstita üsna õnnetuteks. Kuna ülemisele korrusele pääsemise järjekord oli üle tunni aja ootamisega, leppisime alumise ringiga ja sõitsime tagasi alla suveniiripoodi, kust muidugi midagi ei ostnud.

Kuna kõht oli tühi, leidsime ühe pannkoogikohviku, tellisime toidu ära ja esimest ning viimast korda reisi jooksul pildistasitme tulevaste põlvkondade jaoks toitu. Hea oli, aga ports meie jaoks liiga väike. Naljapärast sai ka McDonaldsisse mindud, et kohalik teriyakiburger ära proovida. Põhimõtteliselt oli tegu juustuburgeriga, millele oli teist kastet vahele lastud.

Sooritasime väikese orienteeriumise läbi nüüdseks öise Tokyo linna, kaalusime veel mõnda kohta sööma minekut, aga lõpuks ei viitsinud. Koju jõudes ootas meid ees seltskond, kes olid Sumida jõel paadiga sõitmas käinud.

Jaapani Reis - 17. päev

Kuna reis hakkas lõpule lähenema, oli viimane võimalus miskit veel teha. Esiteks hakkasid meil jälle puhtad särgid otsa saama, nii tegime jälle ühe pesupäeva. Niikaua kuni pesu masinas ringi käis, võtsime Valdari ja tema sinikas käe ja läksime kohaliku arstipunkti (näiliselt elumaja esimesel korrusel asuvat väikest asutust haiglaks nimetada oleks liig) arstidega tutvust tegema. Robin rääkis kõigepealt pika teksti soravas jaapani keeles maha, mille peale üks arst isegi kohale tuli. Selgus aga, et kuigi meil on kõikvõimalikus tervisekindlustused olemas, oleks ametlikule vastuvõtule pääsemine maksnud 100€. Kuna niikuinii oli paari päeva pärast tagasilend ja seega ka ligipääs kohalikule arenenud ja eelkõige tasuta meditsiinile, tänasime viisakalt ja kõndisime välja.

Tõime pesumajast riided ära ja suundusime Akibasse, kus Robin näitas mulle ühe kahekorruselise Touhou poe kätte. Eelmine päev oli ta sealt oma eesti päritoli tõttu isegi tasuta nänni saanud, mul nii hästi ei läinud, küll aga ostsin sealt 2 yukkuri patja, särasin õnnest kui leidsin Touhou 13 ehk Ten Desires mänguplaadi, mida kusagilt mujalt leidnud ei olnud. Võtsin veel paar mänguplaati kaenlasse, kuid enne teisele korrusele jõudmist pidin tegema umbes kahekilomeetrise vetsuskäigu ühte tänava teises otsas asuvasse Sumitomo Fudosan Akihabara kontorihoonesse. Jõudsin tagasi, ostsin teiselt korruselt veel kraami, jõudsin veel paar tänavapoodi läbi vaadata, kui tundsin, et loodus jälle kutsub.

Seekord otsustasin, et teise korruse poolavalikud WCd (tõenäoliselt polnud need ülde avalikud, vaid ainult seal majas töötajatele) pole piisav avastamistuur, seega mõtlesin väikese avastamisretke teha. Võtsin telefoni välja, vaatasin seda keskendunult ja tegin näo pähe, et ma tean, mida ma teen ja astusin koos ülikonnas salaryman'idega lifti ja sõitsin viimasele korrusele. Kõndisin seal asjaliku näoga ringi ja mitte keegi ei tulnud mind peatama, kuigi ilmselgelt oli tege mingi kontorihoonega. Kõndisin akna juurde, tegin pilti, jalutasin veel veidi seal ringi, kuid lõpuks ennetasin väljaviskamist ja lahkusin tehes nägu, et midaiganes ma sinna kontorisse tulin tegema, oli edukas olnud ja kõik peabki nii olema.

Avastasin Sumitomo Fudosan maja kõrvalt kohe ühe üsna pädeva poe, mida pidin avastama minema. Esimesed 4 korrust olid traditsiooniliselt suvalist kola täis, viiendale korrusele jõudes tervitas mind uksel silt "18+". Nojah, vanust mul on, läksin ikkagi sisse. Tuli välja, et kusagil nurgas oli vist jah 18+ materjali, kuid sealt poest leidsin ma lõpuks need plaadid, mida ma olin kogu reisi vältel kõikidest pooditest otsinud. Lahkusin poest märksa vaesemana, kuid väga palju õnnelikumana.
Helistasin Robinile, kes oli just lõpetanud oma Gundam Cafe lõuna, Valdar oli kusagile kadunud ja Marguse asukohta ei mäleta enam, igatahes läksin Akiba Rail Stationisse lõunale. Nimelt oli sealt üsna lahe endale lõuna kokku panna - pulk maksis 98 jeeni ja iga pulga otsas oli erinevat liha või kala. Ostsin neid pulki kolm tükki, üks osutus mu üllatuseks maksaks, mis oli vahelduseks ülimõnus, ühe pulga otsas olevad kanapallid olid aga 100% identsed Talleggi kanapallidega. Restorani asemel hõivasin ühe puu ümber oleva piirdeaia, millele oma tagumik toetada, polnud see minu kui baka gaijini etiketivastane käitumine, nimelt alles kolmana puu ümber oli piisavalt ruumi, kuna kõik kohalikud tegid täpselt samamoodi.

Kuna olin juba Akiba Stationi juures, läksin uurima raudtee all olevat tõsiselt hardcore nohikukraami. Meenutas 90ndate Kadaka turgu - igal müüjal oli oma väike lett, kuhu ta vist pääses mööda maa-alust luuki. Spetsialiseerumine oli ka omaette tasemel, näiteks ühel müüjal oli letil vist sadakond erinevat patareid ja mitte midagi muud, tema naabril jällegi sadakond erinevat pirni.

Jõudsin ringiga välja teisele poole Akiba Stationit ja seal oli ülisuur SEGA arcade. Olin varem neist ainult korraks läbi käinud, kuna läbematuid kaasreisijaid mängud niiväga ei köitnud. Sõitsin eskalaatoriga päris mitu korrust läbi, mänge oli väga palju erinevaid, kahjuks oli mängijaid natuke rohkem kui mänguautomaate, nii et kohe löögile saada oli pea võimatu. Lõpuks otsutasin, et kui mul on juhiload ja Initial D on lahe anime, pean ju kindlasti proovima rooli keerata. Au ei lubanud automaatkastiga autot võtta, aga siis avastasin, et mu tavaline sõidustiil - vasak käsi roolil, parem käigukangil või kusagil mujal, ei tööta jaapanis, sest käigukang on valel pool. See lõhkus kõik rütmi ära ja kaotasin väga haledalt. Proovisin automaatkastiga uuesti, aga noh, eluaeg seaduskuulelikku esiveolisejuhti ei tee 300Y masinasse söötmisega driftikunniks. Vaatasin kadeda pilguga veel mingit lahedat Hatsune Miku rütmimängu, aga kuna ma olen rütmimängudes veel suurem koba kui rallis ja järjekord oli kümmekond inimest, jalutasin minema. Tahtsin kohalike vastu kaklusmänge ka madistada, aga kõik masinad olid hõivatud, viimasel korrusel käis mingi ühine MMORPG tagumine, mis oli minu arust üsna veider.

Sattusin jälle Sumitomo Fudosan maja juurde ja leidsin sealt jaapanlaste ületöötamise vilja - nimelt tekib neil varem või hiljem oskus ükskõik kus, ükskõik mis asendis magada. tegin pilti, läksin ja ostsin ühest tuttavaks saanud poest vanilje-kirsi Dr Pepperit (mälukaartide ja touhou kraami pood, ainus kus see Pepper müügil oli) ja asusin tehnikat kokku korjama. Ostsin telefonile mälukaardi, 8GB USB mälupulga umbes 4€ eest jne. Praeguse seisuga on mõlemad maha surnud ja garantii väljanõudmine oleks üsna keerukas.

Mingi hetk sai raha otsa ja kandam raskeks, nii et oli aeg koju minna. Ees ootasid erinevas motivatsiooniastmes inimesed, erilist lõbu pakkusid Robini ostetud valged kiisukõrvad, mis oskasid pähe pannes inimeste tundeid lugeda ja siis vastavalt reageerida. Katsetasime neid erinevate inimeste peas ja saime ühesuguseid tulemusi - kiisukõrvad oskasid reageerida mõnele asjale, kuid enamasti elasid oma elu. Robini varem ostetud androidi/iphone'ga juhitav helikopter põrises aku tühjenemiseni samamoodi toas ringi, osad meist oskasid juba üna täpselt sellega lennata.

Ühiselt otsustati, et kuna meil on üks Shermetjevo rumm veel alles, tuleb see ära lahendada. Pakkusin asukohaks meie lähdal olnud ülekäigusilla, mis osutus üsna mõnusaks kohaks. Margus või keegi tõi poest veel kohalikku viskit juurde, kuna pole viskifänn ja kohalik maitses eriti koledalt, siis maitsesin seda vist ainult korra. Valdar võttis kaasa oma kaamera ja ühikast leitud statiivi, kuna mingi hetk läks ära üsna temperamentseks aruteluks (loe=mölisemiseks) sõbrustasin enamuse ajast kaameraga ja läksin mingi hetk ära magama.

Jaapan reis - 16. päev

otsustasin minna Nakano Broadwayle, kuna see pidi olema isegi lahedam, kuid väiksem koht kui Akihabara, avastamisreisiga liitus ka Valdar. Tanel ja Margus läksid samal ajal Fuji mäge vallutama.

Tulime metroojaamast välja ja tundus, et õige asi on kohe meie ees. Kõndisime sisse ja avastasime tõsiselt suure ostutänava, kuid kahjuks mitte meie sihtgrupile - enamus müüdavast kaubast olid kas riideesemed või ehted, kohati ka suveniirid ja muu selline kola. Kohal oli samuti ka korralik turu tunne - igaüks müüs miskit oma väikesest kuubikust, polnud ühtegi suuremat poodi. Vahepeal eksisime ära ja jõudsime ringiga tagasi metroo juurde, kus Valdar üritas oma õnne ja keeleoskust ära kasutades kohalikust pangast raha kätte saada. Kuidagi tegid nad käte-jalgadega meile selgeks, et tegu on ainult kohalikele mõeldud asutusega, mis ei tegele välismaalaste ja nende veidra rahaga.

Otsustasime parema tegevuse puudumisel ka paralleeltänavad läbi kõndida, leidsime paar päris huvitavat kohta:

 

Lõpuks leidsime, pooljuhuslikult nagu alati, üles ka õige koha. Esimene pood, kuhu ma tahtsin kogu raha jätta, kuid õnneks seda ei teinud, oli tehnikaprügila. Nimelt on jaapanis päris palju poode, mis müüvad asju, mis on määramatus seisundis, tõenäoliselt väga vanad (enamus objektiividel puudus autofookus)  ja sellest tulenevalt ka olematu hinnaga. Mitte mingit töölehakkamisgarantiid muidugi pole. Läpakaid sai sealt näiteks 30€ eest, kaamerate objektiivid olid vahemikus 5-20€. Ei hakanud midagi ehku peale ostma ja kõndisin kurvalt välja.

Leidsime teise korruse, mis oli tõeline 2nd hand maardla - meeletus koguses kõikvõimalikku üsna uue välimusega, kuid uskumatult odavat kraami. Sealt sain ka Inzule Maes Hughes kujukese ja Alphonse Elric võtmehoidja, mis olid tõenäoliselt pärit mingist automaadikuulist ja mida oleks muidu olnud võimatu kusagilt saada. Leidsin ka ühe kena blondi figuriini, mis maksis ainult 980 jeeni, hiljem sain teada, et tegu on ühe ametliku Vocaloid figuriiniga, mis oli tutikana ja karbiga müügis 3800Y eest.

Valdar ostis endale ühest väikesest poest täispuhutava Kyuubei, sedagi umbes veerand hinna eest, mida Robin Akibas selle eest välja käis. Sama poe tagaosa oli ka kõige mitmekülgsem sekskauba pood, mida ma jaapanis nägin, nimelt enamuses kuhu ma sattusin, müüdi ainult eromangat, eroanimet ja muud meediat. Siin olid aga müügil näiteks konservaluspüksid. Ei tea, kas konserveerimine pidi säilitama aluspesu värskuse või vastupidi, mõne arust erutava sissekantud aroomi.

Kuna Broadway polnud just meeletult suur, siis mingi hetk sai see lihtsalt otsa. Sõitsime koju, ees ootasid tegevuslusti täis kodanikud, kes tahtsid sõita kusagile kaugemale, nimelt Shimokitazawa nime kandvasse kohta. Mina ja Valdar olime kõhud enne tugevasti täis söönud, kuid ülejäänud tahtsid minna Koreatowni sööma. Tulime mingis minu jaoks suvalises peatuses maha ja hakkasime end ülikitsastel tänavatel rahvamassidest läbi pressima. Keset tänavat seisis üks Mercedes, mille mootor töötas, kuid ühtegi iniemst autos ei olnud. Vägisi tekkis tahtmine rooli hüpata ja väike lõbusõit teha, hämmastaval kombel tahtis Valdar ise see autovaras olla. Õnneks sai mõistus meie kuritegelikust himust võitu.

Esimesed paar(kümmend) kohta, kuhu sisse vaatasime, olid rahvast pungil täis. Lõpuks sattusime ühte veidrasse kohta, kus trepiseinad olid täis K-pop poiste kenasid pilte.  Teised tellisid endale erinevad road, ma piirdusin ühe õluga, ootamise ajaks toodi meie laud snäkke täis, mida ma süüdimatult hävitasin. Kui teistele toit lauda toodi, oli see suure ja väga raske malmnõu sees ja särises veel päris uhkelt. Samal ajal kui teised oma toitu jahutasid, toodi meile (mulle) pidevalt snäkke juurde, lõpuks anti magustoiduks arbuusi ka veel. Kui poleks olnud kõrvallauas olevaid meist nooremaid neiusid, kes kogu aja lällasid, oleks võinud päris mõnusaks istumiseks liigitada selle õhtusöögi.

Liikusime edasi peopaika. Või vähemalt nii me arvasime. Mulle oli maalitud pilt, et tegu on ühe tõsise underground rajooniga, kus igas teises majas on väike baar, kus esineb mõni kohalik bänd või sooloartist. Tuli välja, et enamuses majades ei olnud baare ja seal, kus oligi baar, oli see juba ammu kinni (kell oli juba üheksa läbi ikkagi). Mõni üksik lahtiolnud baar ei sisaldanud esinejaid ja kui lõpuks ühe koha leidsimegi, oli sissepääs 20€ ja bänd lõpulugu esitamas. Pettunult kakerdasime veel veidi niisama ringi. Mäletan, et tahtsin veel kusagile minna, aga kogu ülejäänud kompanii suundus üksmeelselt rongijaama suunus, nii et järgnesin neile torisedes. 

Jaapani reis - 15. päev

Viieteiskümnes päev oli jälle grupireis. Seekord suundusime Yokohama Hakkejima Water Parki. Teel sinna nägime rongis kodanikku, kelle mütsil oli venekeelne kiri, kirillitsa nägemine tundus esimest korda kodune. Ühes ümberistumiskohas avastasime rongijaama keskelt saiakestepoe. SAI. Magus sai, soolane sai, pirukad, maitseb nagu euroopa. Jätsime päris arvestatava koguse raha sinna, aga vahelduseks midagi koduselt jahust süüa oli päris kuradi mõnus.

Esimene asi, mis meile veepargis kohe selgeks tehti, oli et me pole ainsad seal. Nimelt oli külastajaid vist miljon. Või rohkemgi. Igatahes tuli iga kala vaatamiseks järjekorras seista. Nentisime fakti, et kui hiidrai ja kuukala välja jätta, siis loomaaias sai piisavalt elukaid nähtud. Samas hiiglaslikud ämblikkrabid olid ka lahedad ning üks madal akvaarium erinevate usside ja pisikeste meritähtedega oli eriti kena.

Näidati ka üksikut, kuid eriti suurt kuukala, kes hulpis üksinda oma üsna märkimisväärselt suures silindris.
Kuidagi jäime Margusega jälle kahekesi, Valdar kadus muidugi üldse kusagile ära. Vahepeal sai veidi Tiiuga ka hängitud, aga siis sai üks akvaarium otsa. Otsustasime, et kui on delfiinide etendus, peame seda ka vaatama minema. Kõigepealt muidugi suutsime aatriumi valesse otsa, muidugi ka viimasele korrusele. Ehk siis ringiga tagasi ja järjekorda. Teised reisikaaslased kinnitasid meile sadakond korda, et meie lihtpiletiga ei pääse delfiinishowd vaatama. Otsustasime rumalaid valgenahalisi mängida ja lihtsalt lolli mängides sisse jalutada. Tuli välja, et trikki polnud vaja kasutada, sest piletikontrolli kas ei eksisteerinud või kehtis ainult nendele, kes tungivalt tahtsid piletit näidata.

Enne delfiinishowd käisid ringi neiukesed, kes pakkusid takoyakit. Muidugi pidime ka ühe karbi võtma. Väga kuradima hea oli. Delfiinishow ei piirdinud delfiinidega, oli ka merilõvi, morsk, vaalhai ja kaskadöör-klounid. Igatahes meeldejääv etteaste.

Showlt suundusime edasi loomadega tutvumise rajooni, kus teised juba ees olid. Kõigepealt lasti sadakond inimest kinnisesse ruumi, pandi rasked rauduksed kinni ja enne välja ei lastud, kui kõik teadsid loomadega tutvumise reegleid. Näiteks delfiine ei tohtinud sabast haarata.

Käisime ringi peale, vaatasime kuidas üks spetsiaalselt selleks dresseeritud delfiin kõiki turiste märjaks pritsis, paar hüljest laisad välja nägid ning põukisime paari lastebasseinis olnud meritähte näpuga. Lapsed muidugi ronisid sinna jalgupidi sisse ja kisasid täiest kõrist.

Välja jalutades ootas meid meeldiv üllatus - nimelt oli ülejäänud seltskond otsustanud, et nad on meist kategooria võrra lahedamad ja lihtsalt minema läinud. Väidetavalt oli lähedal mingi Koreatown. Edu neile!

Edasi. Läksime rongi peale, aga kuna Yokohama on ikkagi omaette linn, tuli vahepeal ümber istuda. Rong ise oli kusjuures jällegi täisautomaatne. All siis rongi esiots koos juht- ja näidikutepaneeliga.

Kuna kõht oli niikuinii tühi, siis otsustasime, et läheme mingis üsna tundmatus äärelinna vahejaamas kohalikku elu uurima. Oli küll teistsugune. Nägi kuidagi....igapäevasem välja. Tavaliselt Tokyos ringi kõndides oli tunne, nagu kõik majad oleks just ehitatud, asfalt just valatud ja kõik vaevarikkalt hooldatud. Sealne Pachinko nägi aga isegi Eesti standardite järgi räämas välja. Leidsime ka esimese ja ainsa supermarketi, mis oli ehk keskmise Selveri suurune. Võrdlesime hindu ja nentisime, et hyakuyen on parim asi, mida oma elukoha ligidale soovida. Esimst korda nägin poes ka juustu, selline suvaline Brie maksis 4€, tavalist kollast juustu vist polnudki. Ostsime mingit suvalist kraami, plaaniga niikuinii sööma minna.

Jõudsime tagasi raudteejaama juurde, mille all oli üsna kena välimusega toidukoht. Toidu tellimine käis automaadi abiga - ladusid raha sisse, vajutasid nuppu ja said talongi. Istusid maha, andsid talongi ja mingi hetk said toitu. Seal kohas valisin mina toitu juba värvi järgi - 99% toidust oli kollakashall ja nägi umbes sama erutav välja kui kõlab sõna "kollakashall" ise. Tellisin asja, mis oli punane ning juurde oli kirjutatud "chilli". Esimest korda jaapanis tundsin TUGEVAT maitset. Polnud küll Mike Tysoni paremsirge otse suhu, aga võrreldes jaapanlaste üldise mahedusearmastusega, tundus see NII HEA. Tasuta roheline tee oli ka kannuga.

Rongis oli moe-moe situatsioon. Meie vastas istus mitte just millegi poolest silma paistev noormees, kelle käe küljes oli üks neiu. Moe-moeks tegi asja aga neiu käitumine - ta nimelt kogu aeg põukis meest hästi õrnalt ja käitus üldse kogu aja nii roosamannavahtnunnult kui vähegi annab. veider oli vaadata.

Välja astudes oli juba üsna hämar, sellest hoolimata tundus liiga vara, et koju tagasi minna. Suundusime Akibasse K-Booksi otsima, sest Margus järjekindlalt väitis, et mitte mingi pood pole suurem ja lahedam kui tema lemmik, Cospa. teel nägime veel ka lahedaid itashasid, muidugi pidime pilti tegema.

Leidsime pooljuhuslikult K-Booksi üles ja olles seal veidi ringi vaadanud, pidi Margus nentima, et K-Books on suurem ja lahedam. Sobrasime allahinnatud kraami letis kuni poe sulgemiseni. Pärast sulgemist kakerdasime veel tänaval, kuna osad poed olid lahti. Ühest poest ostsime enda arust Super Sonico dakimakura kaisupadjad, mis hiljem osutusid hoopis linadeks. Odavad olid, las olla. Ostsin ka NEET õlakoti ning rindadega hiiremati. Võin öelda, et kuigi rindadega hiirematid on isegi minu arust üsna pervod asjad, on need kõikidest standardsetest ergonoomilistest hiirepatjadest suurusjärgu võrra mugavamad.

Kuna Akibas pandi juba suht kõik kinni, suundusime kodu suunas. Kõht oli tühi, seega igaõhtune ring hyakuyeni õhtu- ning hommikusööki hankima. Lohistasin Marguse poest paar meetrit edasi ja "külastasime" üht templit, mis oli pangaautomaadi moodi lihtsalt majasüvistuses.