ehk viimane päev jaapanis. Kuna eelmisel pühapäeval olime olnud Comiketil, olime ilma jäänud Akiba kirbuturust. Suundusime vist teist korda pärast esimest Akibas käiku täie koosseisuga sinnasuunas. Tuli välja, et nagu alati, olime olnud liialt optimistlikud - kell 11 ei toimunud veel mitte midagi. Neidudel hakkas igav ja nad läksid Koreatowni seiklema, sest nende jaoks oli see huvitavam. Järgijäänud sõdurid pudenesid ka laiali, kuna prioriteedid olid erinevad. Põletasime kähku viimast raha, mida oli mitteüllataval kombel mul kõige rohkem, kuid midagi põnevat enam osta nagu polnudki.
Avastasin üht Akiba paralleeltänavate võrgustikku, sama mille peal oli olnud kahekorruseline Touhou pood ja mis oli erinevalt peatänavast üks paras kolaturg. Sellega omakorda paralleelses tänavad polnud enam suurt midagi.
Jõudsin pika ringiga välja oma tuttava Sumitomo Fudosan Akiba ärimaja juurde, kus oli millegipärast suurem elevus kui tavaliselt. Tegin õues kiire ringi ja üritasin Valdarit kätte saada. Kogu reisi kestnud tema peale karjumine polnud teda koolitanud, nii et see oli üsna keeruline. Kui ta LÕPUKS suutis õige koha üles leida ja kümmet mu kõnet eiranud, kamandasin ta telefoni enda kätte ja muutsin telefoni hääletu pealt max heliseva peale. Kurat küll.
Maja all - nimelt oli esimene korrus peaaegu et läbikäidav, sisaldas erinevaid toidbussikesi ja kirbuturgu. Ostuhuvi meil puudus, kuna enamus kaupa oli esiteks liiga kallis ja isegi meie jaoks liiga obskuurne. Kohtusin ka ühe kigurumi-neiuga. Olen pilte neist kostüümidest õõvastavaks pidanud, päriselus tunne ainult tugevnes.
Edasi liikusime majja sisse - ülemisel korrusel tekkis kohe kodune tunne - olime jõudnud pisikesele Akiba Daisuki Matsurile, üles oli pandud kümmekond lauda, kust inimesed asju müüsid või juttu üritasid teha. Oli ka paar konsooli erinevate mängudega, mida sai toksida, vihjeks järgmisele animatsurile - käte desinfitseerimisvahend mängupultide juures on hea mõte. Lasime Valdariga paar ringi Street Fighterit SNESiga, hindasime situatsiooni ja läksime alumisele korrusele tagasi. Keldrist kostus hääli.
Maja keldrikorruselt leidsime ehtsa live kontserti. Nunnude tüdrukutega ja puha! Tegelikult oli tegu nelja moemoe-idoliga, kes keksisid lindilt tuleva muusika järgi. Live'ks seda nimetada oleks veidi palju - nad ei laulnud, vaevalt keegi neist ühtegi instrumenti elus õigetpidi käes hoidnud on ja tantsimine oli ka suvaline moe-moe vehkimine. Aga oi kuidas fännid selle eest kaasa elasid. Olime Valdariga vist ühed nooremad seal, päris palju selliseid tõsiseid otaku musternäidiseid keksis seal ringi, karjusid uhkusega kaasa ja nägid välja, nagu oleks laval täiuslikkuse jumalannad end ilmutanud.
Muheledes väljusime sealt, otsustasin, et vaataks, kaugele Akiba ulatub. Kõndisin esimest korda raudteest teisele poole ja leidsin veel poekesi, ostsin üht-teist ja kasutasin Valdarit koormaeeslina. Kuid siis lõppes Akiba lihtsalt otsa - nohikupoekesed asendusid tavaliste kontori- ja elumajadega. Väike ring veel paaris lemmikpoes, muidugi ka K-Booksis ja otsustasin, et võib Asakusa suunas minema hakata.
Asakusas viisin ostud koju ja suundusin Asakusa turu peale sugulastele-kolleegidele ja muudele mittenohikutele mittenohikute suveniire ostma. Kalkuleerisin kõvasti ja valesti, kellele mida viia, ostsin võtmehoidjaid ja magneteid kuni kõht tühjaks sai. Sattusin mignisse poeketti, kus varem polnud käinud ja otsustasin, et mu viimane lõuna Tokyos saab olema full Miku. Päris hea oli. Otsisin üles ka esimesel avastuspäeval külastatud taiyaki putka ja mugisin sooja kastanitäidisega vahvlit mõnuga.
Kuna kell oli alles täiesti keskpäev, tekkis tunne, et pole midagi teha. Järsku tabasin, et mul pole ju Matile mingit suveniiri. Võtmehoidja vms asi ei sobi ju bromance suveniiriks. Otsustasin, et kuradile, midagi targemat teha pole ja sõitsin tagasi Akibasse. Marssisin otse K-Booksi ja jätsin sinna lisaks "Another Tender Kiss" manga peale läinud raha veel pool rahakoti sisu.
Kuna mul oli lõplikult mittekiire, mõtlesin, et käin ühest paralleeltänavast veel läbi, kus asus mingi suurem ostukeskus, mida ma olin iga eelneva Akiba käigu korral pidanud külastama. Suure ja meeldiva üllatusena tabas mind fakt, et kaubanduskeskuse ette oli üles pandud tõeline kirbuturg. Pakuti igasugust tavalist kraami, mis maksis vähemalt sama palju kui poodides olevad kaubad, jaapanlased vist ei mõista seda 2nd hand turumüüki. Samas leidsin väga lahedad custom paintjob Miku figuriinid. Tegin pilti, aga poehind+värvihind+tööhind=liiga palju, seega pidin vahele jätma. Hakkas vaikselt hämarakas tõmbuma, nii et pimedakartlikud Jaapanlased hakkasid kiirustades laata kokku pakkima. Jätsin mõtteis Akiba vilkuvate tuledega hüvasti ja sõitsin koju.
Rohkem ei saanud pakkimist edasi lükata, igaüks proovis kuidas sai oma asju käsipagasi ja kohrvi vahel jaotada, lisaks ei suutnud me vahepeal ära otsustada, misasi kellele kuulub. Viimane asi, mis lahendamist vajas, oli aukartustäratav kuhi ühesendiseid. Nimelt on nende väärtus täiesti olematu, nii et kollektiivselt sai neid terve reisi vältel kuhja loobitud. Lõpuks oli kokku kogunenud neid vähemalt tubli poole liitri jagu. Marion ja Tanel saadeti poodi plastkarbi järgi, mille sisse mündid panna ja maha matta, me jäime hostelisse kohalikku lahjat alkoholi degusteerima. Ootasime ja ootasime, kuni lõpuks need kaks kohale ilmusid. Tegime ettepaneku, et teeme nüüd selle viimase ühistegevuse ära, lähme ja matame aarde maha. Tuli välja, et Tanel oli otsustanud, et me oleme liiga nõmedad sellise püha ürituse jaoks ja aarde Marioniga kahekesi maha matnud. Niikuinii jõid raha baaris niisama maha.
Lõpuks ohverdasime ühe Valdari kulunud särgi aardekaardi jaoks, et inimesed teaks, kust otsida. rohkemat polnudki teha.
No comments:
Post a Comment