Ajasime üsna varakult jalad alla, kuna ees ootas pikk päev. Korjasime hostelitoast kõik oma varanduse kokku, tegime paar avastust ja tõdemust ning andsime kõik üleliigsed asjad köögis olevasse annetuskasti. Osad meist panid ka plastlehvikud sinna kasti, ainult et pärast viit minutit õuesolekut tagasi neljandale korrusele ronida ja leplikult lehvik tagasi võtta.
Õues oli Jaapanile omaselt palav ja niiske, Tanel oli mõelnud, et ennetab Eesti suve ja paneb kohe pikad püksid ja musta T-särgi selga. Lisaks polnud tal kohvrit, vaid meeletu seljakott, mis kaalus paar tonni, seega oli ta üsna varsti üsna higine. Kuna mu kohvrirattad polnud ilusalt ümmargused vaid ebamäärased hulktahukad, siis oli ka mul kohvri vedamine üsna väsitav. Peatusime veel Asuma sillal, sest korralikku grupipilti polnud siiani veel tehtud. Haarasin ühe kohaliku ja pilt on olemas. Kahjuks küll valele poole, nii et Asahi kuldne....hing pole jäädvustatud.
Asakusa peatuses otsustas Valdar viimast korda traditsioonile alluda ja kadus veerand tunniks vetsu ära. Kuna meil polnud õrna aimugi, millal Narita Express saabub, teadsime ainult, et me väga tahame järgmise peale minna, kuna ülejärgmine tuleks kolmveerand tundi hiljem, olime üsna närvis. Lõpuks ilmus väike Vägivaldar siiski välja, kuid mingi ime läbi oli ta osanud end teisele poole rööpaid teises suunas minevate rongide platvormile teleportida. Vihjeks, enamasti oli sellise asja saavutamiseks vaja pika ringiga õue minna ja üldjuhul ei tahtnud väravad sind läbi lasta, kui olid juba ühest metrooväravast läbi läinud.
Sõit Naritasse pidi olema hüvastijätt Jaapaniga, aga varsti vajusin minagi poolunne. Rong oli täis inimesi, kes kõik suundusid lennuki peale, kohalik transport oli vist ainult murdosa. Naritas andsid osad oma Pasmo pileti ära, ma jätsin enda oma mälestuseks. Lisaks polnud vist mitte kellegi kaardil piisavalt raha kohalesõiduks, nii et pidime veel sularahaga sehkendama. Check-in möödus valutult, keegi meist midagi deklareerima ei pidanud, kaalupiiri ületamisele jõudis kõige lähemale Valdar, kelle kohver oli vist 300 grammi kergem kui maksimum. Istekohtade reserveerimine jäi jälle minu peale, kuna ma olin ainus, kes ametnikega rääkida julges. Midagi läks valesti nagu ikka, aga ma sain endale koos Valdariga koha viimasesse ritta, nii et meil oli keskmisest rohkem ruumi, samas kui teised olid kusagil kaugel keskreas.
Lennujaamas olime jällegi piisavalt vara, et ringi käia - suure pettumusega avastasime, et millegipärast meile kohalikku alkoholi ei müüdud, eriti muserdatud olid sellest faktist Robin ja Tanel. Ostsime vist spetsiaalselt turistide jaoks toodetud erinevaid Kitkat šokolaade ja üritasin ühest poest veel suveniire osta, sest avastasin, et osad sugulased-tuttavad olid siiski kahe silma vahele jäänud. Katsetasin isegi kaardiga maksmist, aga neil oli ainult magnetribasüsteem, minu kiibisüsteemiga nad ei hakanud vaevumagi. Pidin Robinilt kähku võlgu võtma. Sain siiski pihutäie nänni juurde, üks võtmehoidjatest oli irooniliselt Remember Asakusa, millesugust ma polnud Asakusas üheski putkas näinud.
Passisime tühja ja mingi hetk ronisime lennuki peale. Jaapan on väga viisakas maa, nii et kui lennuk oli end ruleerimiseks õiges suunas tagurdanud, võtsid kolm lennujaama platsitöölist ritta, kummardasid ja lehvitasid lennukile. Lehvitasin vastu. Start.
Kuna seekord oli lend päeval ja ilm ilus, oli põnev vaadata all möödalibisevat Jaapanit, eriti ilus oli üks mitmekümne kilomeetri pikkune noolsirge rand, kus oli ilusti näha, kui järsult vesi sügavamaks läks. Seekord oli mul töötav ekraan, vaatasin mingit põnevat filmi, mis oli vigase heliga, vist Sherlock Holmesi. Kaua ei viitsinud, lugeisn raamatut ja lõpuks vist magasin mingi vahe. Mingi hetk pakuti ka toitu, kui jaapanisselennu ajal söödu tundus keskmise poissmehetoidu kõrval lausa delikatess, siis seekord tundus nagu oleks märga pappi närinud.
Moskvas maandudes ootas meid...Moskva. Keegi ei kummardanud ega lehvitanud, roostes kabiiniga T-25 põkats röhitses sinise reostusklimbi Venemaa taevasse. Pagasit me välja võtma ei pidanud, nii et suundusime juba tuttavasse puhkealasse ja hakkasime Sabotööri mängima. Vahepeal käisime Burger Kingis, kus meid tervitas seesama keeleoskamatu müüja, kellele me pidime ka eelmisel korral käte-jalgade universaalkeeles tellimust esitama. Üritasime üksteise tehtud pilte jagada läbi Taneli läpa ja tuli välja, et kõigepealt läks Taneli mälupulk katki ja minu Akibast ostetu osutus ürgseks käkerdiseks. Tehnika peale ägestudes möödus aeg kiiresti. Tanel oma pikkade pükstega irvitas üleolevalt, ma otsisin targu käsipagasisse pandud sokid välja ja veetsin enamuse ajast seksikas sokid-sandaalidega kombinatsioonis.
Vahepeal oli tunne, nagu keegi kutsuks meid, lõpuks loivasime õige värava suunas, kus ootasid meid juba üsna ärevil ametnikud. Meie passid korjati kiiresti kokku, ju oli midagi valesti läinud. Kusjuures, siiani ma olin hasardist oma passi mitte näidanud - viimati tegin seda Jaapani pinnal ning Moskvas polnud mitte keegi mitte kordagi selle vastu huvi tundnud. Meid paluti eraldi lauda, kus lõpuks päris pika asjaajamise peale kõik ikkagi korda sai. Aknast vaatasime, kuidas Estonian Airi "pisike" ja tuttavates värvides lennuk ette veeres. Pardal ootas meid lisaks ebamugavatele istmetele ka meeldiv üllatus - keegi meist ei olnud meeles pidanud, et 20. august on Eesti Wabariigi taasiseseisvumispäev. Selle puhul pakuti meile tikuvõileibu, mis kujutasid endast musta leiba, munamääret ja vürtsikilu. Kodune tunne oli nii vägev, et võttis peaaegu pisara silma.
Minu kõrval olnud Tanel kustus põhimõtteliselt koheselt, pooleteisttunnine lend tundus pärast kaht kümnepooletunnist pea olematu. Umbes pool üksteist kohaliku aja järgi (pool viis hommikul Jaapani aja järgi) surus Estonian Airi Embraer oma rehvid Lennart Meri lennujaama asfaldisse. Lennujaam tundus pärast Moskvat ja Naritat samuti pisike. Näitasime passe ja meid lasti pagasiruleti äärde ootama. Olin edukalt ära unustanud, mis värvi mu kohver on, kuid õnneks oli see ainus kolme jalaga ning punase šleifiga, nii et (muidugi viimasena) sain oma kohvri kätte.Järjest hakkasid meie telefonid piiksuma - kõigi teenusepakkujad kõigepealt õnnitlesid Eestisse tagasijõudmise puhul ja siis andsid teada, et keskmiselt oli kõigi arved vähemalt 50-60€ võrra lõhki läinud. Polnud ju keegi meist jälginud, palju jaapanis helistamine maksab.
Inimesed hajusid igaüks omas suunas, kuna Valdar elab mulle üsna lähedal (umbes 2 meetrit mööda koridori), sain tema isa ja vennaga koju. Kuna lennujaama juures parkimine on Eesti kombe järgi keeruliseks tehtud, oli matk sinna Eesti jäises suves üsna pikk. Õnneks olin ette mõelnud ning kohvrist õigel ajal jope ja muud välja võtnud ning end pakaseks ette valmistanud. Ehteestlaslikult olid ootamatult tekkinud teetööd, nii et kojusõit oli paraja ringiga. Kodus pakkisin kogu soetatud varanduse lahti ja heitsin oma kodusele muhklikule diivanile magama. Kodu.
Lõpp
No comments:
Post a Comment