Otsustasime teha viimase käest-kinni-kõik-koos reisi, läksime vaatama Shibamata templikompleksi. Sõitsime metrooga peaegu kohale ja istusime kohaliku väikerongi peale. Muidugi me jooksime selle peale, võõras värk ikkagi. Meie sisenemise peale rong muidugi liikuma ei hakanud, vaid chillis rahulikult veel kümmekond minutit peatuses, tagantjärgi võisime nentida, et oleksime selle ajaga võinud selle vahemaa jalgsi läbida.
Kohale jõudes leidsime eest osalise ajamasina - kõik majad tänava ääres olid pärit Showa ajastust või nägid selle moodi välja. Mulle see midagi ei ütle, aga kena oli. Ja oli näha, et tegu on turistilõksuga - kõik majad olid ühtlasi ka poed või toidukohad, käisime ringi, midagi põnevat aga ei leidnud. Osad meist ostsid kohaliku delikatessi - marineeritud kurki pulga otsas. Kuna mulle üldjuhul marineeritud kurgid ei meeldi, jätsin eksootilise hõrgutise vahele.
Jõudsime templi juurde, kus pidi jalatsid ära võtma. Mõni ameeriklane võis selle peale küll kahe käega peast kinni võtta ja ahastusest karjuma hakata, mulle isklikult meeldiks aga kogu aeg paljajalu käia, puhta ja sileda laudpõranda peal oli aga erakordselt mõnus. Robin käis lõpuni sokkidega ja kui viimase 20 meetri peal need ära võttis, oli hämmingus, kui mõnus on puupõrand alasti varba all.
Kuna ma ei tea (Jaapani) kultuurist suurt mitte midagi, jäi mulle igasugune sümbolistika üsna võõraks, küll tekitasid minus huvi Super Saiyan graveeringud. Pani mõtlema, kui palju aega ja vaeva võis nende peale minna ajastul, kui puudusid titaaniumotstega dremelid ja puurid.
Edasi liikusime templiaeda, ka sealt viis läbi laudtee, imetlesime üht väikest purskkaevu, mille juurest lookles eemale reetlik roheline aiasvoolik, võiks neile öelda, et nad võiks "tehnoloogia" peitmisega natukenegi vaeva näha. Tiigis ujusid lisaks tavalistele kaladele ja vesikuppudele ka kilpkonnad, mis muidugi rõõmustas meie kilpkonnafännist Tiiut.
Kuna ligi sajameetrine jalutuskäik on kurnav, oli turistide jaoks üles pandud väike puhketuba koos teeautomaadiga, meeldiva üllatusena oli tee tasuta, nii et lebotasime seal mõnuga päris kaua, lürpisime teed ja vaatasime kuidas vesi voolab. Maja ise oli suur ja imposantne, läbi paokil uste ja üle piirete nägime, kuidas võis elada kunagi rikas kaupmees või võimas poliitik, üsna hästi, ütleks mina. Enne lahkumist kuulasime läbi seina veel munkade mantraid, üritasin telefoniga seda ka veidi lindistada.
Tagasi linnas otsisime toidukohta, leidsime lõpuks ühe, mis tundus sobivat. Kõigepealt pidime traditsiooniliselt pusima kohalike keeleoskusega, aga saime toidu tellitud. Hiljem nentisid kõik fakti, et toit oli keskpärane, aga teenindus oli hämmastavalt hea, teenindajateks olid (silma järgi) 50-60 aastased daamid, kes vaatamata olematule keeleoskusele andsid endast parima, et meie olemine mugavaks teha. Üldse oli koht ise väga sümpaatne. Segadus tekkis makstes, harjumuspäraselt jätsime kõik täpse raha lauale ja kõndisime välja, kui viimast meie rongkäigust peatati küsimusega, et äkki me sooviks maksta ka. Lauale jäetud raha korjati kokku, loeti üle ja mingeid sanktsioone ei jätkunud.
Keegi teadis, et läheduses on võimalik parvega üle kohaliku jõe sõita, nii et suundusime eeldatavalt õige koha suunas. Ime ja tõenäoliselt kellegi GPSi abiga leidsime õige koha üles, mis oli üsna lihtsakoeline - kalda ääres oli silt koos hinnaga, kõndisime läbi võsa paadisillale, kuid nentisime, et paadimehed on teisel pool ja kui me just päris mitu aega oodata ei taha + teiselt poolt jõge ringiga tagasi kõndida, pole meil mõtet ootama jääda. Üritasime erinevate kaameratega ka grupipilti teha, mis aga päris ei õnnestunud.
Mis meile kõigile aga meeldis, oli üldine ümbrus - oli tunne nagu kodumaal, jõeäär oli täiesti tühi majadest, suured rohelised platsid, kusagil kauguses mängiti pesapalli. Majad olid kaugel ja ei pidanud õlaga läbi rahvamassi trügima. Ei kutsunudki tagasi kiirustama.
Mingi hetk hakkasime siiski ringiga tagasi rongijaama poole liikuma, olime siiski linnast põhimõtteliselt väljas ja tagasisõit ei olnud lühike. Kui Valdar otsustas JÄLLE KORD et ta peab vetsu minema ja me peame teda ootama, siis meenutasime omavahel, kui palju me teda ootama oleme pidanud, kui palju ta meiega vingunud on ning kuidas ta veepargis ebaviisakas oli, otsustasime ta sinna potile jätta ja jalutasime lihtsalt minema. Kellelgi meist polnud erilist usku Valdari orienteeriumisvõimesse ega iseseisvusesse, aga kuna see WC asus täpselt raudtee all, siis lootsime, et ta oskab rööpaid pidi rongijaama välja jõuda.
Kuna meil otseselt kiiret polnud, läksime äärelinna elu avastama. Söötsime üht äärekivile tõstetud joogiautomaati (lõpuni läbiplaneerimata lahendused on jaapanis üliharuldased) heldelt ja avastasime läbi juhuse ühe väikese surnuaia. Tegu oli majade vahel oleva paarisajaruutmeetrise väikese platsiga, mis oli mälestusmonumente ja mingeid kivist aiateibaid täis, kuhu oli midagi peale kirjutatud - tunnistan, et mul pole õrna aimugi, mis mida sümboliseeris. Üritasime kõnniteel püsida ja mitte midagi ära lõhkuda, kui me ei oskagi korrektselt austust avaldada, siis üritasime vähemalt rüvetamist vältida. Lõpuks lahkusime surnuaiast ikka mööda mingit äärekivi turnides.
Rongijaama eest leidis Tiiu ühe viga saanud tsikaadi, keda ta tahtis koju võtta ja terveks ravida. Pidime lõpuks teda veenma, et tsikaat peab ise hakkama saama, pärast viit minutit katseid teda Tiiu käe küljest lahti saada, saime edasi liikuda.
Rongi muidugi ei tulnud. Olles harjunud, et Ginza liin sõidab iga kolme minuti tagant, oli harjumatu oodata eestipärased 20 minutit. Selle eest sai aga teha mõnusaid urban fotosid. Asakusasse tagasisõit oli sündmustevaene. Rahvahääletuse tulemusel läksime Asakusa peale jalutama, jõudsime Asakusa peavärava juurde, kus oli Ghibli pood. Ma pole kunagi suur Ghibli fänn olnud, nii et lõpuks seisin tülpinult ukse ees ja ootasin teisi, samas oli tänavatki huvitav vaadata, kui kusagile tormama ei pidanud.
Pärast hostelis peetud nõupidamist otsustasin, et kui Tokyo, siis pean Tokyo Toweri ära nägema. Tiiu oli minuga sama meelt, otsisime kaardilt õige peatuse üles ja asusime teele. Enne seda tegime väikese kõrvalpõike Sumida jõe ääres toimunud obon festivalile, kohalikud laulsid ja tantsisid, nuusutasime kohalikku toitu, aga ei hakanud midagi ostma. Üritasime jõe äärde riputatud laternatest võimalikult artsy fotosid teha.
Metroost välja tulles oli Tokyo Towerit näha, aga kauguses - olime ikkagi natuke valesti sõitnud. Asusime teele, kuid ega me linnud ponud, et otse lennata oleks saanud. Ekslesime tubli tükk aega ja meie plaan tornist päikeseloojangut vaadata, hävines üsna kiiresti. Omapärane element olid kohalikud teetööd - kui eestis pannakse püsti 3 oranzi koonust ja muidugi 30km/h kiiruspiirang, siis jaapanis tehakse asju ikka põhjalikult - kogu tänava oli oranže koonuseid täis laotud, koonuste otsas olid vilkuvad LEDid ja kogu stseen nägi rohkem välja nagu ööklubis oleva reivi valgustus.
Arvasime ekslikult, et saame läbi pargi lõigata, tulemuseks oli mingi tundmatu mäekünka otsa ronimine ja ringiga allatulek. Pakkusin ühe kortermaja juures välja idee, et sõidame naljapärast jälle viimasele korrusele ja vaatame sealt kõigepealt linna, kuid Tiiu (ja tõenäoliselt ka kusagilt väljailmunud turvaonu) olid sellele ideele vastu.
Kui jaapanlased on oma autovalikuga esimesele kohale paigutanud praktilisuse ja euroopa toodangut nägi haruharva, siis ühelt tänavalt leidsin ka bling-bling Hummeri, mis oli laiem kui kahesuunaline tee, kindlasti ülimalt ebapraktiline, aga kohalike silmis kindlasti väga imposantne. Või naeruväärne.
Jõudsime lõpuks Tokyo Toweri juurde, kuid valelt poolt. Tegime kõigepealt aupakliku avastamistiiru, mille käigus leidsime ühe mäekünka otsast väikese templi. Vaatlesime sealt hetke Tokyo Towerit ja jätkasime sissepääsu otsingut. Lasime ühel kohalikul pilti ka teha, kuid minu ja Tokyo Toweri korraga pildile mahutamine osutus keeruliseks - lõpptulemusena oli vaene kohalik peaaegu näoli vastu maad ja sai ühe välguga alt üles pildijubedusega hakkama. Ei hakanud teda rohem piinama ka.
Saime torni sisse ja pean tunnistama - vaade oli vägev. Olime küll ainult alumisel korrusel, kuid tegime 2 ringi peale. Kusagil lasti ilutulestikku. Üritasin kaameraga pilte teha, aga läbi klaasi on ikkagi läbi klaasi, paar kohapeal õnnestunud tundunud pilti osutusid kontekstita üsna õnnetuteks. Kuna ülemisele korrusele pääsemise järjekord oli üle tunni aja ootamisega, leppisime alumise ringiga ja sõitsime tagasi alla suveniiripoodi, kust muidugi midagi ei ostnud.
Kuna kõht oli tühi, leidsime ühe pannkoogikohviku, tellisime toidu ära ja esimest ning viimast korda reisi jooksul pildistasitme tulevaste põlvkondade jaoks toitu. Hea oli, aga ports meie jaoks liiga väike. Naljapärast sai ka McDonaldsisse mindud, et kohalik teriyakiburger ära proovida. Põhimõtteliselt oli tegu juustuburgeriga, millele oli teist kastet vahele lastud.
Sooritasime väikese orienteeriumise läbi nüüdseks öise Tokyo linna, kaalusime veel mõnda kohta sööma minekut, aga lõpuks ei viitsinud. Koju jõudes ootas meid ees seltskond, kes olid Sumida jõel paadiga sõitmas käinud.
No comments:
Post a Comment