Jaapani Reis - 17. päev

Kuna reis hakkas lõpule lähenema, oli viimane võimalus miskit veel teha. Esiteks hakkasid meil jälle puhtad särgid otsa saama, nii tegime jälle ühe pesupäeva. Niikaua kuni pesu masinas ringi käis, võtsime Valdari ja tema sinikas käe ja läksime kohaliku arstipunkti (näiliselt elumaja esimesel korrusel asuvat väikest asutust haiglaks nimetada oleks liig) arstidega tutvust tegema. Robin rääkis kõigepealt pika teksti soravas jaapani keeles maha, mille peale üks arst isegi kohale tuli. Selgus aga, et kuigi meil on kõikvõimalikus tervisekindlustused olemas, oleks ametlikule vastuvõtule pääsemine maksnud 100€. Kuna niikuinii oli paari päeva pärast tagasilend ja seega ka ligipääs kohalikule arenenud ja eelkõige tasuta meditsiinile, tänasime viisakalt ja kõndisime välja.

Tõime pesumajast riided ära ja suundusime Akibasse, kus Robin näitas mulle ühe kahekorruselise Touhou poe kätte. Eelmine päev oli ta sealt oma eesti päritoli tõttu isegi tasuta nänni saanud, mul nii hästi ei läinud, küll aga ostsin sealt 2 yukkuri patja, särasin õnnest kui leidsin Touhou 13 ehk Ten Desires mänguplaadi, mida kusagilt mujalt leidnud ei olnud. Võtsin veel paar mänguplaati kaenlasse, kuid enne teisele korrusele jõudmist pidin tegema umbes kahekilomeetrise vetsuskäigu ühte tänava teises otsas asuvasse Sumitomo Fudosan Akihabara kontorihoonesse. Jõudsin tagasi, ostsin teiselt korruselt veel kraami, jõudsin veel paar tänavapoodi läbi vaadata, kui tundsin, et loodus jälle kutsub.

Seekord otsustasin, et teise korruse poolavalikud WCd (tõenäoliselt polnud need ülde avalikud, vaid ainult seal majas töötajatele) pole piisav avastamistuur, seega mõtlesin väikese avastamisretke teha. Võtsin telefoni välja, vaatasin seda keskendunult ja tegin näo pähe, et ma tean, mida ma teen ja astusin koos ülikonnas salaryman'idega lifti ja sõitsin viimasele korrusele. Kõndisin seal asjaliku näoga ringi ja mitte keegi ei tulnud mind peatama, kuigi ilmselgelt oli tege mingi kontorihoonega. Kõndisin akna juurde, tegin pilti, jalutasin veel veidi seal ringi, kuid lõpuks ennetasin väljaviskamist ja lahkusin tehes nägu, et midaiganes ma sinna kontorisse tulin tegema, oli edukas olnud ja kõik peabki nii olema.

Avastasin Sumitomo Fudosan maja kõrvalt kohe ühe üsna pädeva poe, mida pidin avastama minema. Esimesed 4 korrust olid traditsiooniliselt suvalist kola täis, viiendale korrusele jõudes tervitas mind uksel silt "18+". Nojah, vanust mul on, läksin ikkagi sisse. Tuli välja, et kusagil nurgas oli vist jah 18+ materjali, kuid sealt poest leidsin ma lõpuks need plaadid, mida ma olin kogu reisi vältel kõikidest pooditest otsinud. Lahkusin poest märksa vaesemana, kuid väga palju õnnelikumana.
Helistasin Robinile, kes oli just lõpetanud oma Gundam Cafe lõuna, Valdar oli kusagile kadunud ja Marguse asukohta ei mäleta enam, igatahes läksin Akiba Rail Stationisse lõunale. Nimelt oli sealt üsna lahe endale lõuna kokku panna - pulk maksis 98 jeeni ja iga pulga otsas oli erinevat liha või kala. Ostsin neid pulki kolm tükki, üks osutus mu üllatuseks maksaks, mis oli vahelduseks ülimõnus, ühe pulga otsas olevad kanapallid olid aga 100% identsed Talleggi kanapallidega. Restorani asemel hõivasin ühe puu ümber oleva piirdeaia, millele oma tagumik toetada, polnud see minu kui baka gaijini etiketivastane käitumine, nimelt alles kolmana puu ümber oli piisavalt ruumi, kuna kõik kohalikud tegid täpselt samamoodi.

Kuna olin juba Akiba Stationi juures, läksin uurima raudtee all olevat tõsiselt hardcore nohikukraami. Meenutas 90ndate Kadaka turgu - igal müüjal oli oma väike lett, kuhu ta vist pääses mööda maa-alust luuki. Spetsialiseerumine oli ka omaette tasemel, näiteks ühel müüjal oli letil vist sadakond erinevat patareid ja mitte midagi muud, tema naabril jällegi sadakond erinevat pirni.

Jõudsin ringiga välja teisele poole Akiba Stationit ja seal oli ülisuur SEGA arcade. Olin varem neist ainult korraks läbi käinud, kuna läbematuid kaasreisijaid mängud niiväga ei köitnud. Sõitsin eskalaatoriga päris mitu korrust läbi, mänge oli väga palju erinevaid, kahjuks oli mängijaid natuke rohkem kui mänguautomaate, nii et kohe löögile saada oli pea võimatu. Lõpuks otsutasin, et kui mul on juhiload ja Initial D on lahe anime, pean ju kindlasti proovima rooli keerata. Au ei lubanud automaatkastiga autot võtta, aga siis avastasin, et mu tavaline sõidustiil - vasak käsi roolil, parem käigukangil või kusagil mujal, ei tööta jaapanis, sest käigukang on valel pool. See lõhkus kõik rütmi ära ja kaotasin väga haledalt. Proovisin automaatkastiga uuesti, aga noh, eluaeg seaduskuulelikku esiveolisejuhti ei tee 300Y masinasse söötmisega driftikunniks. Vaatasin kadeda pilguga veel mingit lahedat Hatsune Miku rütmimängu, aga kuna ma olen rütmimängudes veel suurem koba kui rallis ja järjekord oli kümmekond inimest, jalutasin minema. Tahtsin kohalike vastu kaklusmänge ka madistada, aga kõik masinad olid hõivatud, viimasel korrusel käis mingi ühine MMORPG tagumine, mis oli minu arust üsna veider.

Sattusin jälle Sumitomo Fudosan maja juurde ja leidsin sealt jaapanlaste ületöötamise vilja - nimelt tekib neil varem või hiljem oskus ükskõik kus, ükskõik mis asendis magada. tegin pilti, läksin ja ostsin ühest tuttavaks saanud poest vanilje-kirsi Dr Pepperit (mälukaartide ja touhou kraami pood, ainus kus see Pepper müügil oli) ja asusin tehnikat kokku korjama. Ostsin telefonile mälukaardi, 8GB USB mälupulga umbes 4€ eest jne. Praeguse seisuga on mõlemad maha surnud ja garantii väljanõudmine oleks üsna keerukas.

Mingi hetk sai raha otsa ja kandam raskeks, nii et oli aeg koju minna. Ees ootasid erinevas motivatsiooniastmes inimesed, erilist lõbu pakkusid Robini ostetud valged kiisukõrvad, mis oskasid pähe pannes inimeste tundeid lugeda ja siis vastavalt reageerida. Katsetasime neid erinevate inimeste peas ja saime ühesuguseid tulemusi - kiisukõrvad oskasid reageerida mõnele asjale, kuid enamasti elasid oma elu. Robini varem ostetud androidi/iphone'ga juhitav helikopter põrises aku tühjenemiseni samamoodi toas ringi, osad meist oskasid juba üna täpselt sellega lennata.

Ühiselt otsustati, et kuna meil on üks Shermetjevo rumm veel alles, tuleb see ära lahendada. Pakkusin asukohaks meie lähdal olnud ülekäigusilla, mis osutus üsna mõnusaks kohaks. Margus või keegi tõi poest veel kohalikku viskit juurde, kuna pole viskifänn ja kohalik maitses eriti koledalt, siis maitsesin seda vist ainult korra. Valdar võttis kaasa oma kaamera ja ühikast leitud statiivi, kuna mingi hetk läks ära üsna temperamentseks aruteluks (loe=mölisemiseks) sõbrustasin enamuse ajast kaameraga ja läksin mingi hetk ära magama.