Kohal olles avastasime, et me polegi ainsad külalised. Tegelikult pidi kolmepäevasel üritusel keskmiseks külastajate arvuks olema ligi pool miljonit. Mina ja Tiiu vaatasime Tokyo Big Sighti suunas üsna umbusklikult, veel umbusklikumaks muutusime saagi nähes. Ülejäänud ei olnud Nurse Witch Komugit näinud ja ei teadnud midagi karta.
Kuna kõik uimerdasid, olime üsna hilja kohale jõudnud. Siiski sai tiir peale tehtud ja nenditud, et võrreldes Animatsuriga on tegu ikka veidi suurema üritusega. Taidlesime ringi, kuid kuna esimene päev oli suunatud naisklientuurile (loe = kõik kohad olid joonistatud geiporri täis), siis üritasime leida kohta, mis oleks vähegi mõistlikuma kaubaga. Cosplayereid me väga ei näinudki. Sai katusel käidud, imestatud ühe 100-meetrise järjekorra üle ja tagasi alla kõnnitud. Igaks juhuks mainin ära, et Big Sight on ülimeeletult suur, videos on näha üht saali viiest.
Juba lahkumismeeleolus avastas Tiiu, et ühes kohas müüakse vildikaid. Neil oli ka peenem nimi ja selle tõttu ka väga käre hinnasilt, aga pärast veidi ootamist keksis Tiiu meie suunas 300% rohkema säraga silmis. Robin korjas vist kusagilt mingi suvalise odava ajakirja ka, rohkem shoppamist vist ei olnudki.
Comiketilt läksime Odaiba saarele jalutama, kuigi keskaugustine palavus tahtis maha tappa. Tundus nagu hea mõte vahelduseks "vabas looduses" kõndida, sest kui ülejäänud Tokyo on tihedalt maju täis lükitud, siis Odaiba tehissaar tundub peaaegu eestilik - sirged ja laiad tänavad, paarikorruselised majad ühel pool ja lahekallas teisel pool. Kujutage umebes ette, kui Tallinna kesklinn kolida Pirita äärde. Isegi puid oli ja muidugi oli puude otsas sitikaid, kes lärmasid. Lisaks nägime ka Ita-tsikleid ja ita-bussi. Kahjuks ühtegi suuremat ita-autode parklat teele ei jäänud.
Üks asi, mida me ei oodanud, oli aga õnnetusjuhutm. Keegi turist oli kas kuumast väsinud või rattaga käna käinud, aru me ei saanudki. Kiirabi oli kohal ja meid kui valgenahalisi püüti tänavalt kinni, et äkki oskame tõlkida. Enne kui meie ametlik jaapani keele saadik Robin rohkem kui 2 lauset suust välja sai, selgus, et meie abi polnud siiski vaja. Tundus, et vigasaanud turist oli enam-vähem korras, kuid toimetati tõenäoliselt siiski kusagile kliimaseadmega ruumi jahtuma.
Gundami juurde jõudes tundus, et on veel palavamaks läinud. Sai sellest elukast pilti tehtud, tundus üsna asine, mitte lihtsalt plastist ja paberimassist kokkuklopsitud teatridekoratsioon. Kõndisime kuju ümber, kuid palavus ei andnud asu, seega suundusime Gundami poodi. Kuna ma pole ühtegi Gundami sarja näinud, siis minu jaoks polnud see väga pingeline, muhelesin veidi lasermõõk-leibade üle, katsusin paari mänguasja ning enamus ajast tuulutasin konditsioneeri all enda organismist kuumust välja. Muidugi kadus Valdar kusagile ära, nii et pidime teda jälle otsima.
Gundami juurest suundusime edasi kohaliku Ahhaa-teaduskeskuse analoogi suunas. Lootsime leida Jaapani teadussaavutustega edvistamist, leidsima aga kesise messilaadse asja, enamus põnevast materjalist oleks kodus google abiga leitav. Katsetasin üht ajupähklit, kus pidi peegelpildi järgi pulka läbi augu pistma. Kuna olen eluaeg olnud arvutustehnoloogiaga ülejäänud maailmast maas ja õppinud ükskõik mis segavaid faktoreid ignoreerima või peas ümber sättima, oli see minu jaoks lihtne. Küll võttis see pusimine aga aega ja saal oli suur, nii et inimesed kadusid ära.
Jalutasin siis üksi ringi ja nägin üht väga tuttava näoga heledanahalist. Kuna kandsin esimest korda elus kontaktläätsi, siis ei usaldanud iseennast ning teisi leides teatasin, et leidsin Sporknessi teisiku. Teisik osutus tegelikuks Sporkiks ja nii osad meist temaga veidi suhtlesidki. Ise tegin Cyborg 009 sildiga rakettmootorist pilti. Käisime ka ühes kosmosejaama koopiamaketis, kus üks kohalik tegi Tanelile särgivaliku kohta komplimendi. Taneli NGE särk oli üldse populaarne, selle päeva jooksul tuli 3 inimest temaga sellest juttu tegema.
Kuna teaduspark polnud ilmselgelt meie vanusgerupile suunatud, hakkas meil üsna igav. Ootasime traditsioonilise veerandtunni Valdarit, kes lõpuks suutis ka traditsiooniliselt valesse kohta välja jõuda.
Kojusõidu suutsime halvasti ajastatuda - ettesõitnud rongi peale suutsime kolmekesi pressida - mina, Tanel ja Tiiu. Kuna kartsin, et jään persetpidi ukse vahele, hüppasin rongilt maha, pidime lõppjaamas jälle kokku saama. Kahjuks said Tanel ja Tiiu süsteemist valesti aru, ning selle asemel, et kõige loogika kohaselt meid rongipeatuses oodata, olid nad kähku kusagile välja tormanud. Üles me neid ei leidnud, pärast veidi telefoni teel üksteise sõimamist saime Asakusa jaamas uuesti kokku, kus me tubli veerand tundi üksteise peale karjusime. Seda muidugi peamiselt enda lõbuks, kuid Marion otsustas, et me oleme nõmedad nind läks ära koju. Leidsime hea sushirongi (häid sushironge on Tokyo kesklinnas iga 20 meetri tagant) ja õgisime kõhud täis.
Reede õhtu vajas siiski tähistamist, nii et sõitsime Ginzasse. Kõigepealt otsisime baari, mis poleks liiga kallis. Selle käigus leidsime igasuguses joobeastmes kohalikke, üks käis lärtsti meie ees pikali. Teda püsti aitavad sõbrad ja ta ise aga avastasid, et me oleme ju gaijinid ning mis oleks täis peaga parem mõte, kui rahvusvahelist sõprust sobitada. Millegipärast osutusin mina nende lemmikuks, suruti käppa, küsiti elulugu ja üritati midagi pajatada. Üks hetk tundus, et mind võetakse kaenlasse ja lohitataksegi minema, õnneks seda aga ei juhtunud. Nägime ka üsna suurt akvaariumi, kus muude kalade hulgas elas üks üsna suur hai, kes meie kõigi arust vaevu sinna ära mahtus. Võis üsna üksluine elu olla tal.
Andsime odava joogikoha otsingutega alla ja leidsime ühe 9-eleveni, mis millegipärast meenutas Eesti 90ndaid - pooltühjad traatletid, viletsad päevavalgustuslambid ja kuidagi pooleliolev remont. Otseselt rääbakas ei olnud, aga Jaapanlaste perefktsionismi kontrastil tundus küll üsna omapärane.
Joogid ja snäkid käes, suundusime parki. Kõigepealt istusime niisama trepil, kuid siis avastas meie väsimatu kaameramees Margus, et puude küljes olevad tsikaadid parajasti kestuvad. Tiiu oli muidugi kohe püsti ja sära silmades, loodushuvilisena jälgisin minagi tükk aega seda protsessi.
Kobisime pärast umbes kaht kohalikku siidrit viimase rongi peale ja sõitsime koju.
No comments:
Post a Comment