Järgnev tekst tuleb üks pikem arutelu veidike looduslikemal teemadel, nii et kui selline teema moraalide vastu käib, siis võtta parem kohe järgmine peatükk.
Lappasin üht riiulit, olin juba peotäie plaate kõrvale tõstnud, kui mind hakkas loodus väga pakiliselt kutsuma. Kuna kõik varasemad päevad olid olnud turistidele mõeldud radadel ja rongijaamades, mõtlesin, et kindlasti on ka poes ju vastav asutus olemas. Suur oli mu üllatus, kui tuli välja, et 6-korruselises poes pole sellist asja nagu klientide WC.Etteruttavalt võin öelda, et kõik Akiba poed on 5-7 korruselised, kuid klientidele mõeldud WC on heal juhul ühel korrusel, 90% juhtudest pole aga terves majas seda. Seega otsisin kiiresti üles esimese asja, mis nägi välja nagu suurem kaubanduskeskus, kus õnneks oli asutus täiesti olemas. Oma keelt rääkis muidugi ka järjekorra pikkus, ju oli tegu poole kvartali ainsa kohaga.
Lisaks peab mainima, et augustikuises jaapanis väikese asutuse külastamine on omaette katsumus. Esiteks ei tunnista ükski jaapanlane, et WC oleks ala, mille peale konditsioneeri raisata. Kuid kindlasti kardab jaapanlase tagumik külma istet, nii et istmeküte on kõikide kõrgtehnoloogiliste käimlate kindel osa. Lisaks saaks mõne poti juhtpaneeliga lihtsamaid rakette kosmosesse saata, ma igaks juhuks ei riskinud ühegi kasutamisega.
Teine kultuuriline eripära, mis meid kogu reisi vältel häiris, oli fakt, et jaapanlased vist kardavad prügikaste. Kui Eestis oled harjunud, et iga teise posti küljes on prügikast ja iga poe ees vähemalt üks, siis seal võis kõndida kilomeetreid enne ühtegi kohta leidmata, kuhu oma tühi taara või paber visata.
Kõmpisin tagasi doujin poodi, mille ülesleidmine veidi aega võttis. Kui olin plaadivirna müüjale andnud, vaatasin kogu sisselugemise aja kassamasinast kõrvale, et mitte näha, kuidas arve aina kosub ja kosub. Andsin lõpuks pool oma rahakotti ära ja jäin segaduses vaatama, et miks müüja pusib ja pusib, aga mingi asjaga hakkama ei saa. Esialgu arvasin, et noor neiuke ei leia täpselt õige suurusega kilekotti (jaapanlased pakendavad kõik vähemalt kolme kihi kilekottide sisse). Siis ta hakkas helistama, mõni minut hiljem ilmus välja vist kõrgem poe asjapulk. Kuidagi said nad mulle selgeks tehtud, et mul on hetkel ainult tühjad karbid ning plaadid ise on ära kadunud. Õnneks sain siiski ka sisu kätte, nii et lõpuks läks kõik hästi.
Kui teised reisil olid toiduturistid, siis mind küll eksootika ei tõmmanud meeletult. Kui kõht tühjaks sai, leidsin Californian Hot Dog putka, kust ostsin 3.50 eest endale tulise koera, automaadist Dr Pepper kõrvale ja asusin endale äärekivi otsima. Nimelt on Jaapanis äärekivil või siis piirdel istumine täiesti tavaline tegevus ning sellise istekoha leidmine võib isegi aega võtta. Prügi käis kohalike eeskujul piirde ja sõidutee vahelise põõsastiku alla.
Kaasa võetud raha hakkas otsa saama jalad valutasid treppidest, otsuststasin koju suunduda. Suur oli mu üllatus, kui pidin nentima, et olin suutnud läbi käia Akiba peatanava vasakust poolest 150 meetrit, mis ei olnud veeranditki. Akiba nimelt on üsna lühike, kuid selle eest on kõik tänavaäärsed majad kas poed või kohvikud, enamuste majade laius on ehk ainult paar meetrit, kuid selle eest on need üsna pikuti sügavad ning kohe kindlasti on vähemalt 5 esimest korrust poeruumid, nii et ühes poes üle tunni erinevate korruste avastamist on täiesti mõistetav.
Hostelis pajatasid kultuuriüritusel käinud oma muljeid ning midagi muud põnevat ei juhtunudki.
No comments:
Post a Comment