Äratus oli varajane, enne kuut juba. Tänan fortuunat Norra reisi eest, muidu oleksin esimest korda lennujaamas ja üksi, ise pooleldi veel unereziimis. Väike närv oli ikka sees, aga kõik sujus ja olin kell 10 Sheremetjevos kohal. Kasutasin veidi maagiat ja võlusin meie seltskonnale Moskva-Tokyo lennu jaoks lennukis 2 rida järjest. Hämmastaval kombel piisas ainult meie vaimse juhti nime lausumisest, kui ametnik kogu grupi üles leidis ja paika tõstis. Algas kümnetunnine ooteaeg, millest enamuse üksi pidin veetma.
Sheremetjevo lennujaamas lootsin kõigepealt nuga või siis vähemalt peksa saada. Kahjuks jäi see kohalik lõbustus ära. Lõbustasin end paar tundi wifi levialade jahiga ja telefoniga ircus istumisega. Andsin veel Valdarile käsu paar mahaununenud pisiasja kaasa võtta.
Mitu tundi hiljem laekusid ka ülejäänud reisikaaslased. Külastasime meie jaoks uudset gurmeerestorani Burger King, mille töötaja kahjuks inglise keelt pea üldse ei vallanud. Ei erutanud väga meie maitsemeeli, aga kõhu sai täis. Leidsime tax-free poest ka odavat Havana Clubi, mida sai varuks kaasa ostetud.
Võrreldes Tallinn-Moskva tiivulise liinibussiga oli Moskva-Tokyo lennuk ikka tõsine õhulainer. Muidugi tuli mu õnn mängu, reserveerisin teistele head kohad, endale aga sellise, mille telekas ei töötanud. Seiga tagajärjel ristis Tanel mind hiljem oma blogis igaveseks ebaõnnesõduriks. Margus õnneks jagas üht oma kõrvaklappi ja nii me kahekesi ühelt ekraanilt Ajamasinat vaadates üle siberi lendasimegi. Osad meist said lennukis päris mitu tundi magada, kuid mind häiris üsna tõsine palavus ja miskit veel, igatahes tukkusin ainult veidi.
Õhku jääb küsimus, mis oli see salapärane "miski veel", mis väikest Riho-chani lennukil häiris.
ReplyDeleteEi mäleta mina enam, magada igatahes ei saanud. Kitsas oli ka.
ReplyDelete